Antarktise avastamine
 
4. sajandil eKr tuli Aristoteles mõttele, et põhjapoolkera maismaamassiivi peab tasakaalustama võimas maismaamassiiv lõunas. Hiljem sai see tuntuks kui Terra Australis Incognita (tundmatu lõunamaa). Aristoteleselt sai Antarktis ka oma nime. Tol ajal paiknes põhjapooluse kohal Arktoseks (karu) nimetatud tähtkuju ja selle järgi nimetas Aristoteles teise pooluse Antarktikoseks (põhja vastaspool).
 
1772.–1775. aasta suvedel purjetas James Cook esimesena ümber Antarktise, ületades neli korda lõunapolaarjoont. Jõudnud tagasi Inglismaale kuulutas ta: „Ükski inimene ei tungi kaugemale lõunasse, kui mina seda tegin, ja maid, mis ehk asuvadki lõunas, ei uurita kunagi”.
 
Valdava arusaamise järgi on Antarktise avastajaks Saaremaal sündinud admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen, kes 28. jaanuaril 1820 nägi Haakon VII mere serval asuvat šelfiliustikku, mida geograafid loevad maismaa osaks.
 
Antarktika kui maailmajao avastamise lugu on liialt pikk ja sündmusterohke, et seda siin üksikasjadeni lahata. Selge on aga, et kui üksiku maadeavastaja motiiviks võib olla pelk uudishimu, on ärilisele mõtlemisele ikka omane olnud uute ressursside hõlvamine. 19. sajandil polnud selles plaanis erandiks ka hülge- ja vaalakütid, kes ettevõtjatena mängisid olulist rolli Antarktist ümbritseva Lõunaookeani tundma õppimisel ning mandri kontuuride kindlaks tegemisel. Paraku viisid hülgeküttimise algusaastad Antarktika loivalised väljasuremise äärele. Vaalade kord saabus 20. sajandil „tänu” lõhkepeaga harpuunide ja baaslaevade kasutusele võtmisele.
 
20. sajandi alguses alanud tõelist võidujooksu lõunapoolusele nimetatakse põhjendatult sangarite ajastuks. Hüljeste ja vaalade nottimine jätkus, kuid esile kerkisid tõsiteaduslikud ekspeditsioonid, millel lisaks maailmajao uurimise ja poolusele jõudmise eesmärkidele olid ka riiklikud ambitsioonid – kuulutada esmaavastajatena mandri erinevad piirkonnad enda riigi omaks. Arusaadavalt peeti silmas võimalust, et uurimata Lõunamanner võib peita endas tohutuid loodusrikkusi, ennekõike maavarade näol. Sangarite ajastut Antarktika uurimisel võib võrrelda inimkonna jõudmisega kosmosesse, mida kroonis esimene samm Kuul. See oli julgete ja ettevõtlike meeste aeg, mille käigus lisaks arvukatele avastustele sündis ka ridamisi tragöödiaid. 14. detsembril 1911 jõudis esimesena lõunapoolusele norralane Roald Amundsen ning vaid pisut hiljem, 18. jaanuaril 1912 britt Robert Falcon Scott. Antarktika avastamisloo legendaarseima kurva peatükina hukkus Scotti juhitud pooluserühm tagasiteel.
 
Teise maailmasõja järgseks ajaks olid seitse riiki, Ühendkuningriik, Argentina, Tšiili, Norra, Austraalia, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa, deklareerinud oma territoriaalsed nõudmised Antarktise eri osadele. Sel moel sai kontinent mõtteliselt jagatud sektoriteks, nagu tort. Ainsaks piirkonnaks, mille kohta keegi oma eesõigust ei esitanud, jäi Lääne-Antarktise Amundseni merega piirnev osa, kuhu meritsi ligipääs on teatavasti ka tänapäeval üliraske.
 
Territoriaalsete nõudmiste seadmisega kaasnes ka konflikte. Mandri kõige kergemini ligipääsetava Antarktika poolsaare piirkonna olid enda ülemereterritooriumiks kuulutanud koguni kolm riiki – Argentina, Tšiili ja Ühendkuningriik. Deklareeritud sektorite ühisosaks oli poolsaar koos seda ümbritsevate saarestikega. 1952. aastal kulmineerusid pinged sedavõrd, et Argentina mereväelased avasid tule üle maabuvate brittide peade, kes olid tulnud rajama uurimisbaasi Hope Bay rannikule. Järgmisel aastal lammutasid Ühendkuningriigi mereväelased poolsaarest läänes asuval Deceptioni saarel Argentina jaamaonni, arreteerisid ning deporteerisid kaks argentiinlast tagasi kodumaale. Kirjeldatud ajastu mälestusena on Antarktika poolsaar ja lähisaared ka tänapäeval „tihedasti asustatud” suuremate ja väiksemate Argentina ja Tšiili baasidega, mille rolliks lisaks teadusuuringutele on oma kohaloleku näitamine. 7. jaanuaril 1978. aastal korraldasid argentiinlased nii, et Esperanza jaamas nägi ilmavalgust esimene Antarktisel sündinud inimene – Argentina kodanik. Territoriaalsed nõudmised ei ole tänini oma tähtsust kaotanud.

Kõigisse territoriaalsetesse nõudmistesse suhtusid teatava üleolekuga käimasoleva külma sõja kaks poolust – NSVL ja USA, kes pidasid Lõunamandrit strateegiliselt tähtsaks piirkonnaks võimaliku tuumasõja korral. Sel põhjusel reserveerisid mõlemad supervõimud endale õiguse esitada territoriaalseid nõudmisi edaspidi ja hoopis suuremas mahus.

 
Rahvusvaheline geofüüsika aasta ja Antarktika leping
 
Samal ajal, kui riigid vedasid vägikaigast ning otsisid õigust rahvusvahelisest kohtust, tegelesid teadlased praktiliselt uurimata lõunapolaarpiirkonna tundmaõppimisega. Sealsed karmid looduslikud tingimused nõudsid paratamatult üksteise abistamist. Selgeks sai, et ilma rahvusvahelise koostööta nii suure ja raskesti ligipääsetava ala uurimine ei edene. Sündis idee korraldada kolmas rahvusvaheline polaaraasta, mida hakati nimetama rahvusvaheliseks geofüüsika aastaks.
 
See enneolematu ulatusega ettevõtmine leidis aset aastatel 1957–1958 ning keskendus just lõunapolaarpiirkonna uurimisele. Lisaks eespool mainitud riikidele osalesid aktiivselt veel Lõuna-Aafrika Vabariik, Belgia ja Jaapan. Loodud rahvusvahelise komitee koordineerimisel rajati üle 50 uurimisjaama, kus töötas üle 5000 inimese. Lennukite ja traktorirongidega uuriti seni praktiliselt tundmatuid mandri sisealasid ning saadi nendest senisega võrreldes hüppeliselt parem ettekujutus.
 
Rahvusvahelise geofüüsika aasta edu ja küllaltki keeruliseks muutunud geopoliitiliste erimeelsuste olustik sillutasid teed kõiki huvitatud riike rahuldavale kokkuleppele, et vältida võimalikke sõjalisi konflikte lõunapolaarpiirkonnas. Kuigi Antarktise maavarad osutusid märkimisväärseiks, oli kõigile selge, et arvestades pikki vahemaid ja karmi kliimat, on nende kasutuselevõtmine majanduslikult ebareaalne. Ning on seda tänini. Riigid mõistsid, et lihtsalt jää pärast sõdida pole mõtet. Samas aga oli saanud selgemaks Antarktika roll globaalse kliima kujundajana ning lõunapolaarpiirkonnas tehtavate teadusuuringute tähtsus.
 
Konsultatsioonid ja eelläbirääkimised kokkuleppe saavutamiseks algasid juba geofüüsika aastal. Üksmeele saavutamine ei sujunud kergelt. Peamiseks vaidlusküsimuseks olid mõistagi territoriaalsed nõudmised ja nende tunnustamine. Palju vaidlusi tekitasid ka plaanitava lepingu kestus (kas 30 aastat või tähtajatu), õigus teostada teadusuuringuid ja küsimus, kas lubada oma jaamadesse teiste riikide inspektsioonivisiite või mitte. Poolteist aastat kestnud läbirääkimiste keerukust on oma mälestustes värvikalt kirjeldanud mitmed asjaosalised. Ei olnud haruldane, et ületati volituste piire ning nagu diplomaatias sageli, mängisid rolli inimestevahelised suhted.
 
1958. aasta juunist 1959. aasta oktoobrini toimunud kuuekümne kohtumise tulemusena tuli 1. detsembril 1959 Washingtonis kokku konverents, mis lõppes Antarktika lepingu allkirjastamisega kaheteistkümne riigi – Argentina, Austraalia, Belgia, Tšiili, Prantsusmaa, Jaapani, Uus-Meremaa, Norra, Lõuna-Aafrika, Nõukogude Liidu, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste esindajate poolt. Leping jõustus 1961. aastal.
 
Tänaseni muutumatuna ja tähtajatult kehtiva Antarktika lepingu põhisisu on kõigi seniste territoriaalsete nõudmiste külmutamine, kuid mitte tühistamine, ja uute nõudmiste mittetunnustamine. Üksmeelselt keelustati lepingu alal, st kogu maismaal ja šelfiliustikel lõunapool 60. lõunalaiust igasugune militaarotstarbeline tegevus ning mõistagi tuumakatsetused. Maailmajagu määrati vaid rahumeelse tegevuse, eeskätt teadusuuringute objektiks, kus logistika tagamiseks on lubatud kasutada sõjaväe personali ja tehnikat. Lepingu II artikkel rõhutab eraldi teadusuuringute vabadust ning sellesuunalist koostööd rahvusvahelise geofüüsika aasta vaimus. XIII artikkel avab lepingu ühinemiseks kõigile ÜRO liikmesriikidele. Ühinemiskirjade hoiulevõtja on USA valitsus.
 
Keskkonnaküsimused ja Antarktika lepingu süsteem
 
Aastaid kestnud intensiivse küttimise tulemusena oli Antarktika loivaliste arvukus langenud kriitilise piirini. Sellest tulenevalt jõustus 1978. aastal Antarktika hüljeste kaitse konventsioon. Suure läbimurdena koostati 1991. aastal Madridis Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokoll (Madridi protokoll), mis jõustus 1998. aastal. See mahukas ja üksikasjalik dokument kehtestas Antarktika lepingu piirkonnas üliranged keskkonnareeglid. Protokolli lisad sätestavad eraldi keskkonnamõju hindamise, loomastiku ja taimestiku kaitse, jäätmekõrvalduse ja jäätmehoolduse, merereostuse vältimise ning piirkondliku kaitsekorralduse. Sisuliselt sai Antarktikast maailma suurim kaitseala. 2005. aastal võeti Stockholmis aastatepikkuse läbirääkimise tulemusena vastu protokolli VI lisa, mis käsitleb keskkonnahädaolukordadest tulenevat vastutust. Arvestades VI lisaga kehtestatud rangeid rahalisi sanktsioone, kulub tõenäoliselt palju aastaid selle jõustumiseni. 1982. aastal sõlmiti veel Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon, mis reguleerib mereelustiku töönduslikku püüki ja kaitset Antarktika vetes.
 
Kord aastas toimub Antarktika lepingu konsultatiivkohtumine, mis on Antarktika lepingu süsteemi kõrgeim organ. Süsteem ise koosneb lepingust, Madridi protokollist ja eelnimetatud keskkonnakonventsioonidest. Siinkohal on oluline märkida, et konsultatiivkohtumisel on õigus osaleda lepinguga liitunud riikide esindajatel, kuid hääleõigus on ainult konsultatiivsetel pooltel.
 
Konsultatiivne staatus on kaheteistkümnel lepingu algselt sõlminud riigil ja neil, kes on selle hiljem konsultatiivkohtumise otsusega saanud. Konsultatiivse lepingupoole staatust ja seega hääleõigust Antarktika lepingu süsteemis saab endale taotleda riik, kes on näidanud üles huvi Antarktikas tegutsemiseks, avades seal uurimisjaama või lähetades ekspeditsioone ning kes on ühinenud Madridi protokolliga. Igal konsultatiivsel riigil on kohtumistel üks hääl ning otsuseid langetatakse ainult konsensuse alusel. Konsultatiivkohtumisi korraldavad hääleõiguslikud riigid tähestikulises järjekorras.
 
Tänaseks on Antarktika lepinguga liitunud 48 riiki, neist konsultatiivses staatuses 28 (vt tabel artikli lõpus). Lepingu süsteemi ladusaks toimimiseks ka konsultatiivkohtumiste vahelisel ajal on loodud püsisekretariaat asukohaga Buenos Aireses. Lisaks on lepingu süsteemil mitu kindla otstarbega organit. Neist mõjuvõimsamaks tuleb pidada keskkonnakaitse komiteed (CEP), mis koguneb igal aastal nädal enne konsultatiivkohtumist ning teeb viimasele kinnitamiseks oma ettepanekud. Komiteesse kuuluvad Madridi protokolliga liitunud riikide esindajad. Antarktika teadusliku uurimise komitee (SCAR) koordineerib rahvusvahelist teaduslikku koostööd ning riiklike Antarktika programmijuhtide nõukogu (COMNAP) teeb sama logistika alal.
 
Antarktika lepingu süsteemi võib õigusega pidada üheks edukamaks rahvusvahelise koostöö näiteks. Tänu regulaarsele teabevahetusele ja tavapraktikaks saanud vastastikusele jaamade inspekteerimisele on saavutatud pretsedenditu läbipaistvus ning koostöö toimib selle sõna parimas tähenduses. Samas pole aga territoriaalsed nõudmised oma aktuaalsust kaotanud ning huvi nii maismaa kui ka mandrilava maavarade vastu hõõgub tuha all edasi.
 
Paslik on lisada, et Euroopa Liidu riigid teevad Antarktikas küll tihedat koostööd nii teaduse kui logistika vallas, kuid esinemist „ühise lipu all” pole ettenähtavas tulevikus siiski oodata ei Lõunamandril ega ka konsultatiivkohtumistel. Olgu siinkohal näitena toodud Soome ja Rootsi uurimisjaamad, mida lahutab looduses vaid mõnisada meetrit ning ühendab tihe koostöö. Jaamade liitmine pole aga tõsiselt päevakorras olnud.
 
Eesti Antarktika lepingu süsteemis
 
Suuresti tänu toonase välisministri Toomas Hendrik Ilvese initsiatiivile liitus Eesti Vabariik 45. riigina Antarktika lepinguga 17. mail 2001. Välisministeeriumi ja Teaduste Akadeemia koostöös asuti arendama projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon (ESTANTEX), mille eesmärk on rajada Lõunamandrile Eesti sesoonne ehk suviti töötav uurimisjaam. Aktiivselt osaleti Antarktika lepingu konsultatiivkohtumistel. Itaalia ja Uus-Meremaa Antarktika programmide logistilise abiga valiti 2003. aasta jaanuaris tulevasele jaamale sobiv asukoht Rossi mere rannikul. 20. mail 2004 võttis Vabariigi Valisus vastu otsuse Eesti liitumise kohta Madridi protokolliga. Paraku takerdus projekti areng mitmeks aastaks, kuna puudus poliitiline otsus riiklikuks rahastamiseks.
 
2010. aasta riigieelarvest eraldati 2 miljonit krooni polaar- ja kliimauuringute programmi käivitamiseks ning tulevase uurimisjaama keskkonnamõjude hinnangu koostamiseks. Viimane on eranditeta eeltingimuseks mis tahes ettevõtmisele Lõunamandril. Haridus- ja teadusminister on lubanud leida ministeeriumi eelarvest täiendavalt 1,5 miljonit. Keskkonnaministeeriumis on valminud Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokolliga liitumise seaduse eelnõu koos mahuka seletuskirjaga.
 
Kui riigieelarves jätkub polaaruuringute infrastruktuuri rajamise rahastamine piisavas mahus, võime loota, et Antarktika rahvusvahelises haldamises on tulevikus teiste riikidega võrdselt oma sõna öelda ka Eestil ning sellega võimalus osaleda globaalse kliima- ja keskkonnajulgeoleku tagamisel.

TAUSTAKS

Tabelis esinevate lühendite seletus.

CCAS = Convention for the Conservation of Antarctic Seals. (Hüljeste kaitse konventsioon ) CCAMLR = Convention for the Conservation of Antarctic Marine Living Resources (Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon)

AUTORIST

Mart Saarso on kapten, projekti ESTANTEX juht