1990. aastate alguse Armeenia välispoliitika laveeris vabalt Lääne ja Venemaa vahel, kellest viimane ei olnud selleks ajaks kujundanud Lõuna-Kaukaasia suhtes selget seisukohta. Kui aga muutus regiooni poliitiline situatsioon, mille oli tekitanud Mägi-Karabahhi konfliktist põhjustatud sõjaseisukord Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, tuli Armeenial diplomaatiliselt areenilt, mille ta oli energiliselt hõivanud oma iseseisvuse esimestel aastatel, osaliselt tagasi tõmbuda. Türgi, kes oli asunud Mägi-Karabahhi küsimuses avalikult Aserbaidžaani poolele, sulges lõplikult piiri Armeeniaga, võttes talt niiviisi võimaluse aktiivselt Lääne suunal manööverdada. Selles olukorras muutus Venemaa roll oluliseks ning tema mõju Armeeniale tugevdas objektiivselt Venemaad pooldavaid meeleolusid Armeenia ühiskonnas, lükates pikaks ajaks edasi Armeenia poliitilise eliidi plaanid luua riigi välispoliitikas selge Lääne-vektor. Kui 1990. aastate alguses Armeenia välisministeeriumi eesotsas peamiselt läänemeelsed isikud, siis nüüd kujunenud oludes tekkis Armeenia välispoliitikas nn tasakaalufaas, millest sai Armeenia diplomaatia edasise tegutsemise alus.
On kombeks arvata, et Armeenia on alati ajanud Venemaad toetavat poliitikat. Miskipärast aga unustatakse tõsiasi, et Armeenia oli üks esimesi endisi liiduvabariike, kes võitles ägedalt Nõukogude diktatuuri vastu. Dissidentlik liikumine sündis Armeenias juba NSV Liidu „kuldajal”. Just siis ilmusid esimesed Nõukogude reþiimiga põrandaalust võitlust pidanud Armeenia kodanikest poliitvangid. Osa neist poliitikutest seisis järgnenud iseseisvusaastatel Armeenia juhtkonna eesotsas.
1990. aastate keskpaigast alates ilmnes Armeenia välispoliitikas uus kirjutamata doktriin, mis surus läbi nn komplementaarpoliitika. Kui võtta arvesse stabiilselt arenevaid suhteid Venemaa, Iraani ja Läänega, siis Armeenia puhul on komplementaarpoliitika end mingil määral õigustanud. Veelgi enam – Armeenia, kellel on strateegilised suhted Venemaaga, alustas teokat koostööd Põhja-Atlandi alliansiga. Armeenia ja NATO suhted arenesid paralleelselt SRÜ sees uue sõjalise bloki loomisega, mida nimetatakse Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO). Komplementaarsuse nähud Armeenia välispoliitikas on ühelt poolt regioonis kujunenud reaalsusele pragmaatilise lähenemise tagajärg, kuid teiselt poolt on ette tulnud nurjumisi, mis demonstreerivad niisuguse poliitika jõuetust tingimustes, kus Armeenia on muutunud täiesti sõltuvaks Venemaast.
Venemaa president Dmitri Medvedev ja Armeenia president Serž Sargisjan autasustamas Armeenia Vene Ülikooli prorektorit Gagik Sargisjani Venemaa kõrgkoolide teenelise töötaja aumärgiga. Foto: Scanpix
Ja ometi, olles küll tihedates liitlassuhetes Venemaaga, kirjutab Armeenia välispoliitiline kurss ette teatud paindlikkuse. Viimased Armeenia-Türgi läbirääkimiste aktiveerumisega seotud protsessid on muutnud kvalitatiivselt Armeenia välispoliitilist kurssi. Selle kursi peajooneks võib pidada initsiatiivikust. Kuigi läbirääkimisprotsessi nurjumine laseb pidada ka välispoliitikat mingil määral nurjunuks, siis arvestades selle protsessi ajaloolist tähendust võib nentida, et Armeenia välispoliitika on radikaalselt muutnud lähenemisviise neile küsimustele, millel on eriline tähtsus Armeenia riigile. Asudes osalises isolatsioonis, püüab Armeenia leida teid, et pääseda välismaailma tõhusa koostöö kaudu rahvusvaheliste poliitilis-majanduslike struktuuride ja sõjalis-poliitiliste blokkidega. Välispoliitika põhirõhk pannakse tihedate suhete loomisele Euroopa Liiduga, mis on seni andnud nn idapartnerluse programmi raames häid tulemusi.
Gruusia-Vene sõda 2008. aastal muutis teatud määral Armeenia välispoliitika piirjooni, sundides riiki otsima ähvardavast isolatsioonist väljapääse. Gruusia ja Venemaa vahelise sõjategevuse ajal ei kaotanud Armeenia majanduslikus mõttes vähem kui Gruusia, kuna Armeeniat välismaailmaga ühendavad põhimagistraalid kulgevad läbi Gruusia. 2008. aasta sündmused tegid olulisi korrektiive Armeenia välispoliitikasse. Armeenia asus energiliselt algatama läbirääkimisprotsessi Türgiga, lootuses, et Armeenia ja Türgi piiri avanedes muutub Armeenia majanduslikus mõttes vähem haavatavaks ning väheneb tema sõltuvus naaberriikidest. Ja kuigi Armeenia ühiskond suhtus Armeenia ja Türgi vaherahuprotsessi kriitiliselt, pidades Türgi riigi samme farsiks, suutis välispoliitika ametkond vaatamata isegi mõjukate Välis-Armeenia organisatsioonide survele näidata üles jätkuvat teotahet. Ent takistuseks sai Türgi ettearvamatus.
Armeenias ei suudeta mõista, kuidas saab XXI sajandil elada suletud piiride tingimustes. Türgi on lõimitud Euroopa struktuuridesse, ta on üks Põhja-Atlandi alliansi olulisi riike. Blokeerides faktiliselt piiri Armeeniaga, on Türgi sulgenud Armeenia piiri Euroopaga, rikkudes niiviisi rahvusvahelise õiguse norme.
Üks Armeenia välispoliitika tunnusjooni on tema liigne sõltuvus välismõjuritest. Kahtlemata just välismõjurid määravadki riigi lähenemisnurga ühele või teisele regionaalprobleemile. Kuid Armeenia puhul on olukord teine. Omamata erilisi majanduspoliitilisi hoobasid, puudub riigil võimalus oma huve tagant tõugata, mis juba jätabki mulje nõrgast välispoliitikast. Aga see on ainult mulje. Tegelikult jätkab Armeenia oma julgeoleku tugevdamist tänu tihedatele sidemetele Venemaaga, kelle sõjalist ja majanduslikku kohalolekut sai kinnitatud uute Armeenia-Vene protokollidega.
Suhted USAga on samuti kõrgel tasemel. Viimastel aastatel on Armeeniat külastanud USA poliitilise eliidi esindajad. Armeenia on aktiivselt kaasatud rahuloomeprotsessi ja see ei saa jääda rahvusvahelise kogukonna positiivse vastukajata. Üpris hoogsalt arenevad ka Armeenia ja NATO suhted, Armeenias korraldatakse pidevalt NATO staabiõppusi, mis omakorda näitab, et Armeenia on huvitatud tihedatest suhetest selle sõjalis-poliitilise alliansiga. Armeenia tugevdab aktiivselt sidemeid Hiinaga. Teeb tihedat majanduslikku koostööd Iraaniga. Eriti märgatav on Armeenia välispoliitika aktiivsus suhetes Ida-Euroopa riikidega. Tähtis on Armeenia koostöö Islami Konverentsi Organisatsiooni (IKO) maadega. Kristliku maana ei ole Armeenia loomulikult selle organisatsiooni liige, kuid ta püüab innukalt luua kontakte IKO riikidega. Selle taga on poliitilised kaalutlused – organisatsioonis on Aserbaidžaanil tugev positsioon ja Armeenia ei saa seda ignoreerida.
Armeenia välispoliitika eelistusi ja ilminguid loetledes võib siiski märgata ka selgeid vajakajäämisi.
Viimastel aastatel pole riigi tasandil astutud olulisi samme armeenlaste genotsiidi küsimuses. Alustanud läbirääkimisprotsessi Türgiga, riskis Armeenia sellega, et ta kaotab hoova, millega mõjutada Osmanite impeeriumis toimunud armeenlaste genotsiidi ülemaailmset tunnustamist. Oluline vajakajäämine on ka sidemete nõrgenemine Välis-Armeenia organisatsioonidega. Pole toimunud Välis-Armeenia struktuuride oodatud konsolideerumist Armeenia välispoliitilise ametkonna ümber. Armeenia diasporaa tohutut ressurssi arvestades aitaks niisugune konsolideerumine lahendada Pan-Armeenia ülesandeid. Tulemusi pole andnud ka Armeenia välisministeeriumi sammud, takistamaks Aserbaidžaani ja tema liitlaste poolt algatatud Armeenia-vastaste avalduste ja dokumentide vastuvõtmist rahvusvahelistes struktuurides. Türgi ja Aserbaidžaani tandem peab Armeenia vastu tõelist infosõda, moonutades Mägi-Karabahhi konflikti tekke põhjust ja tagajärgi. Veelgi enam – tihti hääletavad Armeenia-vastaste dokumentide vastuvõtmise poolt riigid, kellega Armeenia püüab süvendada sõbralikke ja pragmaatilisi suhteid. Sellel taustal jätavad eriti absurdse mulje Armeenia kontaktid KJLO maadega. Kuuludes küll ühte sõjalis-poliitilisse blokki, võtavad need riigid rahvusvahelisel areenil aeg-ajalt vastu üksteist taunivaid dokumente.
Kurgimüüja Armeenias Metzamori tuumaelektrijaama taustal. Elektrijaam asub seismiliselt aktiivses tsoonis ning kõigest 30 kilomeetri kaugusel riigi pealinnast Jerevanist (1,1 miljonit elanikku). Rahvusvaheline üldsus on juba pikka aega tagajärjetult nõudnud selle nõukogudeaegse rajatise sulgemist. Foto: Scanpix
Armeenia välispoliitika kõige olulisem puudus on aga ilmselt tema suutmatus lahendada Mägi-Karabahhi konflikti. Selles küsimuses puutume kokku nii Aserbaidžaani kui ka Armeenia ebakonstruktiivse poliitikaga. On täiesti selge, et ilma seda pikaajalist konflikti lahendamata piirkond stabiilsust ei saavuta. Sellest on teadlikud ka kõik konflikti osalised, kes süüdistavad üksteist poliitilise tahte puudumises probleemi lahendada. Juba harjumuspärane sõjaline retoorika ei lase leida kas või mingisugustki edasiviivat lähenemisviisi.
Tavaliselt peegeldab välispoliitika eelkõige riigi huve. Armeenia ei ole erand. Iseseisvuse saavutamisest alates on Armeenia riik sõnastanud mitu põhiprintsiipi, millel on riigi välispoliitikas oma koht. Vaadeldes Armeenia diplomaatia kõiki põhiaspekte, võib järeldada, et Armeenia välispoliitika jääb veel kauaks mitmevektoriliseks, ning tundub, et sellele ei ole alternatiivi.
AUTORIST
Arman Akopjan on Armeenia politoloog
