Venemaa ja Gruusia vahelise sõjalise konflikti puhkemisest 2008. aasta augustis on kõigil väga selged mälestused ning endiselt pole täpselt teada, mis tegelikult juhtus. Avaldatud on hulgaliselt artikleid ja välja antud mitmeid raamatuid. Ka eesti keeles on olemas üks Novaja Gazeta artiklite kogumik ning Ronald D. Asmuse kirjutatud raamat „Väike sõda, mis raputas maailma”.
 
Vene–Gruusia relvakonfliktile eelnes aastajagu tulist infosõda, mille abil vastaspooled püüdsid leida endile moraalses plaanis liitlasjõude. Teatud asjaolude kokkulangemisel võinuks need liitlased hakata infosõja materjalide edastamisel mängima olulisemat rolli, kui seda oleks suutnud reaalse konflikti osapooled ise.
 
Suuremad Lääne meediakanalid nagu CNN, Fox News, BBC jt avaldasid jooksvalt informatsiooni Gruusia ümber toimuva kohta. Teatud momentidel võis nende uudiseid jälgides tekkida küll kahtlus avaldatava informatsiooni objektiivsuses. Nimelt asusid korrespondendid Moskvas ning esimene info, mis nendeni jõudis, pärines Moskva ametlikest kanalitest. Üpris kiiresti jõudsid maailma juhtivate meediakanalite esindajad aga Gruusiasse, andes inimestele võimaluse saada ka teise poole infot. Nagu nüüd, kaks aastat pärast sõja lõppu on selgunud, valmistas Vene pool juba enne otseseid sõjasündmusi inforünnakuteks Gruusia vastu. Nii võib internetist leida hulgaliselt internetilehekülgi, mis on loodud väidetavalt lihtsate Lõuna-Osseetia või Abhaasia inimeste poolt. PetitionOnline.com leheküljel on näiteks petitsioon, mis taotles Gruusia tegevuse peatamist. Nimetatud petitsioonile oli allkirja andnud 88 inimest, kellest aga üle 90% olid vene nimedega.
 
Seesuguseid lehekülgi võib leida kümneid. Kogenud silm oskab eristada Vene propagandameistrite koostatud ning tõepoolest tavaliste inimeste initsiatiivil sündinud veebilehti. Viimaste koostatud avaldustes torkab silma meediakanalite info kopeerimine ning tugev annus emotsionaalsust.
 
Vene–Gruuisa infosõja juures väärib tähelepanu fakt, et Vene propagandamasin ei rünnanud üksnes Gruusiat, vaid ka Euroopa Liitu, NATO liikmesriike ning paljude riikide juhte. Mitu NATO liikmesmaad suutsid näidata siiski oma ühist infosõja võimekust ning anda Vene propagandamasinale vastulööke.
 
Vene–Gruusia infosõjast rääkides tekib küsimus, miks räägitakse Vene propagandast, mitte aga Gruusia separatistlike piirkondade inforünnakutest. Asi on aga selles, et Lõuna-Osseetial ega Abhaasial ole iseseisvat võimekust infosõjas osalemiseks ning kogu info, mida püüti iseseisvalt lansseerida, käis tegelikult ikkagi läbi Moskva heakskiidetud kanalite ja Vene kaitseministeeriumi akrediteeritud ajakirjanike.
 
Gruusiat oleksid infosõjas ähvardanud kindlasti tunduvalt raskemad tagajärjed, kui Lääne infoagentuurid poleks suutnud pilti tasakaalustada. Aktiivseimalt avaldasid Gruusiat toetavat informatsiooni USA ja Balti riikide meediakanalid. Ka Poola ja kolme Balti riigi presidentide ühine visiit Gruusiasse andis maailma avalikkusele märku, et Gruusia on käimasolevas sõjas ohver, mitte agressor. Samas suutsid Venemaa juhid saada endale näilise toetuse Prantsuse riigipealt ja Euroopa Komisjonilt. Vähemalt jäi paljudele seesugune mulje, nähes või kuuldes uudist Euroopa Komisjoni juhi José Manuel Barroso, välissuhete juhi Javier Solana ja Prantsusmaa presidendi Nicolas Szarkozi visiidist Venemaale. Prantsuse valitsus püüdis esitada ennast küll rahuvahendajana, paljudele inimestele paistsid Szarkozi visiit ja sõnavõtud aga pigem Vene poole õigustamisena.
 
Teravaima sõnavõtuga Moskva aadressil esines USA riigisekretär Condolezza Rice, kes hoiatas Venemaad konflikti mittelõpetamise korral isolatsiooni jäämise ning Lääne partnerite kaotamisega. USA valitsus ähvardas Venemaad ka sanktsioonidega. Vene valitsus tegi omakorda ähvardusi lääneriikide aadressil.
 
Infosõda, mida peetakse tänapäeva moodsaks sõjaks, ei olegi tegelikult nii väga moodne. Nüüd on lihtsalt tunduvalt rohkem võimalusi info edastamiseks ning segaduse külvamiseks, sest sõja ajal ei või ükski liitlane või vastane kindel olla avaldatud informatsiooni tõesuses. On ju infosõja olulisim osa mõju avaldamine võimalikult laiadele massidele. Selles kontekstis võib infosõjas tähtsal kohal olla ka n-ö „külajutt”. Külvamaks inimeste seas paanikat ja hirmu, tuleb leida lihtsalt õige moment ja koht vastava infot avaldamiseks. Ka paljud abhaasid ja lõuna-osseedid usaldasid oma piirkondade juhte ning läksid kaasa Vene propagandistide ettevalmistatud infoga. Samuti langes suur hulk valitsust mitteusaldavatest grusiinidest Vene propaganda ohvriks.
 
Veel üks infosõja oluline komponent on valede luureandmete edastamine. Pärast relvakonflikti on selgunud, et nii Vene kui ka Gruusia armee sõdurid kasutasid info vahetamiseks tavalisi tsiviilkäibe mobiilsidelahendusi. Eestis teab iga kaitseväelane, et tsiviilmobiilside on esimene asi, mis tuleb sõjaolukorras lõpetada, kuna see on kõige kergemini pealtkuulatav sidevõimalus üldse.
 
Venemaa ja Gruusia vaheline infosõda – XXI sajandi esimene tõeline infosõda – toimus Euroopale (ja Eestile) väga lähedal ning seda võib võtta kui sissejuhatust tulevastele infosõdadele. Ühtlasi püstitab see küsimuse, kas füüsiline sõda on üldse võidetav ilma piisava propagandata?
 
Infosõda, milles oli mõlemal virtuaalsel rindepoolel suur hulk osalisi, lõppes Vene valitsusele lüüasaamisega. See tähendab, et Venemaa hakkab tulevikus kindlasti oma oskusi ja võimalusi täiendama. Vene propagandistide ja juhtide tõsiseks veaks osutus oskamatus usutavalt väljenduda ning arvukad faktivead. Ka esitati informatsiooni, mille tõele mittevastavust oli lääneriikidel kerge kontrollida. Ei saa väita, et kõige selle juures oleks tegu olnud n-ö „näpuvigadega”. Pigem oli tegemist läbimõtlematusega, sest Venemaa juhid ei osanud oodata, et Lääs suudab niivõrd kiiresti ja jõuliselt kujunenud olukorrale reageerida.