Olete Gruusia presidendi ja Gruusia riikliku julgeolekunõukogu nõunik. Öelge palun lühidalt, milles teie töö seisneb.
 
Minu töö eesmärk on Gruusia ja Euroopa Liidu vaheliste suhete tugevdamine. Sest Gruusia parim kaitse pole mitte tema armee, vaid diplomaatilised suhted – Lääne partnerite olemolu, see tähendab Euroopa Liidu, USA ja NATO toetus. Gruusia ei tohi olla Venemaale lihtsaks saagiks. Kui Venemaal peaks tekkima kiusatus Gruusiasse naasta, peab ta mõistma, et sellel on väga kõrge hind. Niisiis, mida tihedamalt on Lääs dialoogi kaasatud, seda kindlustatum on Gruusia. See on üldjoontes kogu asja mõte. Gruusia on teinud palju pingutusi ja loonud sidemeid USAga, kuid sama tuleb teha Euroopa Liiduga.
 
Olete ka organisatsiooni European Friends of Georgia juht.
 
See on uhiuus algatus, mis loodi eesmärgiga siduda Gruusiat tihedamalt Euroopa Liiduga ning muuta Euroopa teadlikumaks Gruusiast. Töötame kahel suunal. Esiteks, et tugevdada dialoogi, ja teiseks, et nõustada Euroopa juhte Gruusia teemal, aga samas ka Gruusia juhte Euroopa teemadel. Meie organisatsiooni juhatusse kuuluvad teiste hulgas Poola endine president Kwasniewski ja Eestist Mart Laar. Sel sügisel on plaanis konverents Brüsselis, järgmisel aastal aga esimene Batumi konverents, kuhu me püüame kaasata ka teised kolm partnerlusriiki: Valgevene, Ukraina ja Moldova.
 
Arutelud Euroopa Liidu piiridest pole kaugeltki lõpukorral. Türgi pürib liikmeks alates 1980ndatest ja pole ikka oma eesmärki saavutanud. Gruusial on sarnased ambitsioonid. Kui kaugele on see mõte jõudnud?
 
Tõesti, Euroopa Liidu liikmestaatus on Gruusia pikaajaline siht. Kuid praegu on selge eesmärk lõpetada sügava ja laiahaardelise vabakaubanduslepingu ning assotsiatsioonilepingu läbirääkimised. Tbilisi mõistab selgelt ELi laienemisväsimust, Türgi-vaidlusi, ning ei taha luua enda näol liidule järjekordset probleemi. Praegu pole õige hetk. Aga loomulikult tahame kasutada kõiki neid mehhanisme, mis on meile kättesaadavad – idapartnerlus, assotsiatsioonileping, vabakaubandusleping. Paari aasta pärast, kui need on saavutatud, vaatame, kuidas Euroopa on majanduskriisist toibunud ja kuidas võiksime edasi minna.

 
Eestlased on üldiselt Gruusia suhtes väga toetavad, poliitikud on selgelt hukka mõistnud Venemaa rünnaku ning kritiseerinud Tagliavini raportit. Niisiis pole enam mõtet analüüsida sõja temaatikat, vaid püstitada uus küsimus – kuidas edasi?
 
Gruusia soovib territoriaalset terviklikkust ja selle saavutamiseks on mitu võimalust. Esmalt – Gruusia peab olema atraktiivne, mis tähendab, et tuleb olla edukas. Nii Gruusia elanikkonna kui ka riigi tulevase ühtsuse nimel tuleb tagada majanduse areng ja jõukus. Nii nagu seda tegi Eesti. Juba on toimunud suur hüpe – Gruusia on Maailmapanga ettevõtluskeskkonna edetabelis tõusnud üheteistkümnendale kohale. Varem olime saja kolmekümnendad. Sel aastal ootame SKP kasvu 5–7% võrra ja 2011 isegi rohkem.
 
Kui vaadata Musta mere rannikut, näeme Adžaarias tõelist majandusimet – Batumit. Väike linn, kus polnud korralikku infrastruktuuri ega renoveeritud maju, rääkimata investeeringutest, on viie aastaga tundmatuseni muutunud. Avamisel on mitu viie tärni hotelli ning seitsme tärni hotell on varsti valmimas – esimene kogu Ida-Euroopas. Aga see ei ole sündinud riigi raha eest. Enamik, peaaegu kõik investeeringud on erakapital, mis tulevad Türgist, Armeeniast, Aserbaidžaanist, ka Venemaalt. Kui nüüd liikuda edasi põhja ja ületada Abhaasia piir, kaob kõik. Seal on must auk nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – kohutav korruptsioon, liikluskorraldus, elustandard. Ja kui vaadata öösel tehtud fotosid – seal lihtsalt polegi valgust. Turistid sinna ei lähe isegi kui Venemaa üritab neid sinna sõjalennukitega vedada. Hinnad on kõrgemad kui kogu ülejäänud Gruusias, sest korrumpeerunud tolliametnikud võtavad vahelt. Selline must auk korrumpeerunud valitsuse ja korrumpeerunud Vene okupantidega lihtsalt ei saa funktsioneerida.

 

Milline on praegu strateegia okupeeritud regioonide suhtes?
 
Nagu eespool ütelsin, on esimene plaan arendada Gruusia valitsuse kontrolli all olevat osa riigist, muutes see lahkulöönud regioonide jaoks võimalikult atraktiivseks.
 
Teine plaan on rahva sidumine. Gruusia valitsus on loonud uue starteegia, mis on pälvinud juba ELi ja USA tunnustuse, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia elanikkonna sidumiseks. See seisneb mitmesuguses tegevuses – pakume meditsiiniabi, varustame koolilapsi arvutite ja sülearvutitega, et nad saaksid õppida, toimetame kütmise ja söögitegemise hõlbustamiseks kohale gaasiballoone. See tähendab elanikkonna taasühendamist ja sidumist Gruusiaga nii palju kui võimalik. Ametlikult on sealsed nn ametivõimud mainitud tegevuse vastu. Aga de facto on näha, et huvi on suur, sest neil on absoluutselt kõigest puudus.
 
Kolmas plaan on Venemaale suunatud rahvusvahelise surve ülalhoidmine, mis sunnib teda kinni pidama relvarahu kokkuleppest ning lõpetama territooriumide okupeerimise. Palume oma rahvusvahelisi partnereid nimetada asju õigete nimedega – nimetada neid Gruusia piirkondi okupeeritud piirkondadeks. Peame seletama, et venelased ei korja seal seeni, vaid okupeerivad, eesmärgiga Gruusiat destabiliseerida. Ja nad ei tee seda selleks, et kaitsta sealseid inimesi, sest kohalikud elanikud oma sõnul okupatsiooni ei soovi.
 
Peame väga vajalikuks, et ei unustataks 300 000 inimese riigisisest ümberasustamist ja seda, et ühtekokku ligi pool miljonit elanikku on pidanud etnilise puhastuse tõttu okupeeritud territooriumidelt lahkuma. Etniline puhastus toimus nii aastatel 1992–1993 kui ka 2008. aastal. Need inimesed tahavad tagasi pöörduda kodudesse, kust neid on välja kihutatud.
 
Kas rahvusvaheline kogukond saab viimase probleemi sügavusest üldse aru?
 
Mõistmist raskendab asjaolu, et Lääne-Euroopa meedia ei kajastanud 1992.–1993. aasta konflikti. Seetõttu ei ole inimestel aimu pagulaste tegelikust hulgast, nad pole teadlikud, et Euroopas on aset leidnud selline etniline puhastus. Isegi 2008. aasta konflikti ajal juhtis meedia tähelepanu pigem sellele, kes sõda alustas, mitte sadadele tuhandetele põgenikele, kes olid oma kodudest välja aetud. Peame Läänele meelde tuletama, et meie pagulased elavad ka nende riikides. Niisiis on riigi taasühendamine, territoriaalne ühtsus hädavajalik. See on mittetunnustamispoliitika nurgakiviks. Meie olukorral pole Kosovoga mitte midagi pistmist, see on täiesti vastupidine!
  
Meediast kuuleme ka mitmeid seisukohti, mida Gruusia juhid peaksid või ei peaks tegema. Millest huvituvad aga Gruusia tavakodanikud praegu kõige rohkem?
 
Tööst. Nagu igas teiseski riigis.
 
Muidu toimub Gruusias kolmesuguseid diskussioone. Esmalt elanikkonna hulgas, keda huvitavad töökohad, et elatist teenida, haridus, mis tagab nende laste tuleviku, ja tervis. Aga nad on ka väga huvitatud terrotoriaalsest ühtsusest. Ütleksin, et see on isegi tähtsuselt teisel kohal, sest nii paljude perede juured on Lõuna-Osseetias või Abhaasias. See on osa nende hingest ja identiteedist.
 
Teised arutelud käivad Rustaveli avenüül, kus asuvad valitsus ja parlament, ja ka opositsioon. Nendel poliitilistel väitlustel pole tavakodaniku muredega tihti midagi pistmist. Seepärast ongi Saakašvili erakond edukas olnud, et ta ainsa poliitilise jõuna pöördub ka inimeste poole. Opositsioon on seni olnud kaoses, aga ma loodan, et see muutub.
Kolmas diskussioon toimub rahvusvahelisel tasandil ning seal kuuleme alati kahte versiooni – tegelikku ja teist – Venemaa oma, millel pole reaalsusega midagi pistmist.
 
Järgmine küsimus on Eesti väga murelikuks teinud – Prantsusmaa pakutud Mistrali laevade müük Venemaale. Prantslaste väitel ei sisalda Mistrali helikopterikandjad nüüdisaegset militaartehnoloogiat, sellest hoolimata on müügiplaani peetud teste ELi liikmesriikidega konsulteerimata. See on selgeks märgiks ühise julgeoleku- ja kaitsestrateegia puudumisest. Kuidas kommenteerite?
 
Gruusia juhid on väga mures ja seda kahel põhjusel. Esmalt – antud poliitilist signaali võib mõista nii, et isegi juhul, kui Venemaa ei pea kinni relvarahu leppest, võivad NATO riigid talle relvi müüa. Ja see on väga halb signaal. Teine mure on seotud julgeolekuga. Venemaa kindralid väidavad, et Mistrali abil võivad nad jõuda nelja tunniga selle tulemuseni, mis neilt Gruusias kaks päeva võttis. Kõik on mures, kui nii võimas sõjaline vahend on riigi kätes, kellel on meie maailmajaos konkreetne huvi. Aga ma ei ole kindel, et tehing reaalselt teoks saab. Sellest hoolimata on Lääne-Euroopa valmisolek Venemaale relvi müüa Venemaa jaoks diplomaatiline võit. Ilmselgelt on Euroopa ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas suuremad lõhed kui lihtsalt praod. Aga asjad liiguvad sammhaaval. Suureks edusammuks on ELi välisteenistuse loomine. Lähiaastatel näeme suuri muutusi relvatööstuses, sest kõik riigid peavad oma eelarveid kärpima, ning teisigi ajendeid relvajõudude ühendamiseks ja koostööks – seegi on edusamm ühtsema Euroopa poliitika suunas. 
 
Kas on midagi konkreetset, mida Eesti ja meie poliitikud peaksid tegema Eesti ja Gruusia vahelises koostöös või Euroopa tasandil?
 
Eesti on Gruusia heaks juba palju teinud, oleme teile solidaarsuse eest väga tänulikud. Ka solidaarsuse eest de facto. Mida Eesti saaks Euroopa tasandil teha? Tõsta teadlikkust. Läänes on üks asi, mida käsitletakse väga teoreetilisel tasandil – see on Venemaa oht, mis on tegelikult väga praktiline, mis on tõesti olemas. Euroopat tuleb harida väga pragmaatilisel, emotsioonideta moel öeldes näiteks, et me ei räägi ohust mitte seetõttu, et meie rahvas küüditati kunagi Siberisse, vaid selle tõttu, mis on toimunud tänapäeval – küberrünnakud ja sõda Gruusias.
 
Viimane ja veidi intrigeeriv küsimus. Kostavad kuuldused, et Saakašvili kavatseb „Putinit teha” – muuta võimu säilitamise nimel põhiseadust ning naasta poliitikasse peaministrina.
 
See väide sisaldab paradoksi. Opositsioon on pidevalt kurtnud, et presidendil on liiga palju võimu. Niisiis on viimastel aastatel läbi viidud hulk reforme, mille eesmärgiks on presidendivõimu kärpida ning saavutada parem võimude vaheline tasakaal. Kuid paljud arvasid, et oleks vaja veelgi kaugemale minna. Sellega ongi põhiseaduskomisjon tegelnud – koondanud poliitilised erakonnad (kelle hulgas Saakašvili Ühendatud Rahvuslik Liikumine on muide vähemuses) ning valmistanud ette põhiseaduse muutmise eelnõu, mis on sel sügisel parlamendi päevakorras. Eelnõus on kirjas, et presidendilt võetakse hulk võimust ning antakse see peaministrile. Just see, mida opositsioon on nõudnud. Niisiis on avalikkuse väide, et muutus on ellu kutsutud selleks, et Saakašvili tagasi võimu juurde pääseks, täiesti absurdne. Jah, spekuleeritakse, et ta naaseb peaministrina, kuid väidan, et nii see ei ole, eriti arvestades seda, mida oleme näinud Venemaal.
 
Kui Gruusia sisepoliitika juba jutuks tuli, tahan välja tuua veel ühe asjaolu, mida Läänes pole ehk märgatudki – 2010. aasta on olnud Gruusiale tõeliseks poliitilise ja demokraatliku ülemineku aastaks. 2007. aasta oli kriisiaasta meeleavalduste tõttu, 2008. sõja tõttu, 2009. neli kuud väldanud meeleavalduste tõttu Tbilisi tänavatel. 2010. aasta on meie vestluse ajaks jõudnud septembri keskpaika, aga seni pole Gruusia kriisi näinud. Ma väga loodan, et nii see ka jääb.
 
Kevadel toimusid kohalikud valimised, kus rahvuslik liikumine sai 66% häältest. See tähendab, et 2007. ja 2009. aasta meeleavaldustest hoolimata on elanikkond olukorra ja riigi juhtimisega rahul. Isegi Tbilisis, mis on alati olnud opositsiooni keskuseks, sai rahvuslik liikumine üle 55% häälest. Need valimised oli tõesti vabad ja õiglased, ka Euroopa Liit tunnustas neid. Mis ei tähenda, et eelmised valimised poleks olnud, kuid seekord saavutati konsensus rahvusvaheliste vaatlejate ja kohaliku elanikkonna vahel. 2008. aastaga võrreldes on see suur edasiminek. Ning kõige olulisem on minu meelest see, et esimest korda Gruusia ajaloos tunnistas valimistulemust ka kaotajaks jäänud opositsioon: kristlikud demokraadid, kes saavutasid üleriigiliselt 12%, ja allianss (Alliance for Georgia), kes sai umbes 9% häältest. Need kaks opositsioonijõudu soovivad võimule tõusta demokraatlike valimiste kaudu. Need jõud, kes soovisid võimu coup d’état või tänavaprotestide abil, jäid rahva toetusest ilma ega jõudnud mitte kuskile. Kokkuvõtteks võib öelda, et Gruusiast on saamas tõeline Lääne demokraatia. See on suur samm edasi.