Eva Ohrablová, Slovakkia:    

Jordaaniat on tema ainulaadse geopoliitilise asendi ja strateegilise tähtsuse tõttu USA liitlasena ammu peetud Lähis-Ida stabiilsuse ankruks. Alates 1989. aastast, kui toimusid esimesed üleriigilised võistlevad valimised, on Jordaania poliitilist osalust laiendanud ning pärast seda on toimunud mitmeid rahumeelseid üld- ja kohalikke valimisi. Konstitutsioonilise monarhia – Jordaania Hašimiidi Kuningriigi – riigipea kuningas Abdullah II on oma valitsemisaja peaeesmärgiks kuulutanud poliitilised ja majanduslikud reformid. Poliitiliste reformidega ei või ta aga kiirustada ja need kulgevad aeglasemalt, kui loodeti. Rahva kasvav rahulolematus elukalliduse suurenemisega, eskaleeruvad pinged iisraellaste ja palestiinlaste vahel ja vägivald Iraagis (olgugi et see on vähenemas) on Jordaaniat destabiliseerivad tegurid. Kuningas Abdullah II on keerulises olukorras, püüdes tasakaalustada oma reformipüüdlusi vajadusega säilitada toetus idakalda hõimueliidi hulgas. Reforme liiga jõuliselt ellu viies riskib kuningas võõrandumisega Transjordaania kogukonnast, kes kardab Jordaania elanikkonnast üle 50% moodustavatele Palestiina päritolu kodanikele täieliku valimisõiguse andmist. 23. novembril 2009 üllatas kuningas Abdullah rahvast sellega, et saatis parlamendi poole ametiaja pealt laiali. Ta kuulutas välja valimised uue valimisseaduse alusel.   

Mul on olnud õnne aeg-ajalt töötada Rahvusvahelise Vabariiklaste Instituudi (International Republican Institute – IRI) heaks. See on parteideväline mittetulundusorganisatsioon, mille eesmärk on edendada vabadust ja demokraatiat kogu maailmas, arendades erakondi ja kodanikeühendusi ning toetades vabasid valimisi, head valitsemistava ja õigusriiki. Ettevalmistusena 9. novembril 2010 toimuvateks parlamendivalimisteks korraldas IRI Jordaanias kampaaniakoolitusi sõltumatutele ja parteilistele kandidaatidele ning nende meeskondadele. Koolitusi viisid läbi kolm Euroopast pärit konsultanti, kellest üks olin mina. Mulle isiklikult oli see väga õpetlik kogemus. Koos kahe kolleegiga, kampaaniaekspertide Tomislav Damnjanoviciga Serbiast ja Balint Porcsalmiga Rumeeniast tegime koolitusi kogu Jordaanias.  

 

IRI edendab Jordaanias head valitsemistava, tugevaid erakondi ja avaliku arvamuse uurimist. Ta aitab erakondadel välja töötada programme, mis vastaksid kohalikele vajadustele, suurendaksid kontakti valijatega, parandaksid organisatsiooni võimed ning meelitaksid ligi uusi liikmeid. Meil paluti ette valmistada koolitus – rida ettekandeid ja seminare kogu kuningriigis –, mis annab kandidaatidele võimaluse teooriaid praktikasse viia. Enne seda pidime aga tundma õppima Jordaaniat, tema inimesi, kultuuri, ajalugu ja kombeid.   

Jordaanlased on araablased, välja arvatud tšerkesside, armeenlaste ja tšetšeenide väiksed kogukonnad, kes on omaks võtnud araabia kultuuri. Ligikaudu 70% Jordaania elanikkonnast elab linnades, vähem kui 6% maaelanikkonnast on nomaadid või poolenisti nomaadid.   

Lisaks tutvumisele 2007. aastal toimunud viimaste valimiste andmetega ja avaliku arvamuse küsitlustega oli meil võimalik kohtuda pealinnas Ammanis mõne fookusgrupiga. Mind üllatas see, et noored ja haritud mehed räägivad eelkõige sellest, kuidas abielluda, saada lapsi ja hankida endale korralik töökoht. Poliitika neid ei huvita. See pole üldse teema, mida arutada. Erakondi kardetakse, mõned inimesed arvavad koguni, et nendega liitumine on keelatud. Olemasolevatest erakondadest ei teatud peaaegu midagi. Ei tuntud nende nimesid, sümboolikat ega mõistagi mitte ka sõnumit. Kuna eelmise parlamendi saatis kuningas Abdullah II laiali mittenõuetekohase töö pärast, pole parlamendiliikmete ja üldisemalt poliitikute vastu ka kuigi suurt usaldust. Avalikkuse kaasamine on vähene ning seadused kogunemis- ja ühinemisõiguse kohta piiravad. Peale Islami Aktsiooni Rinde (olulisim partei Jordaanias), on erakonnad väikesed, nõrgad ning väikese või lausa olematu liikmeskonnaga, kui vähesed eestvedajad ja mõned kohalike harukontorite töötajad välja arvata. Poliitika vastu on eriti ükskõiksed alla 25-aastased noored.   

Jordaania on noorte ühiskond. 70% rahvastikust on alla 35-aastased. Sihtrühm on enamikus noor, huvitub heast haridusest ja headest töökohtadest. Maailmapanga määratluse järgi on Jordaania „keskmisest madalama sissetulekuga” maa. Jordaania on ainuke selle piirkonna riik, kus pole naftat. Neil ei ole kasutada ka kuigi palju maavarasid (ainuke suurem tööstus on fosfaaditööstus, on ka uraani, kuid selle kasutamisele tuumaenergiaprogrammis on vastuseis). Veevarud ja muud loodusvarad on vähesed, mis teeb riigi suuresti sõltuvaks välisabist. Kuningas Abdullah on ette võtnud majandusreformid: erastamine, uute investeeringute riikimeelitamine, töökohtade loomine. Jordaania jõud rajaneb noorte ja haritud inimeste põlvkonnal. Oluline majandussektor Jordaanias on turism, mille osatähtsus SKPst on 10–12%. Jordaania suurimate turismiatraktsioonide hulka kuuluvad iidsed paigad nagu Petra ja Jerash, ainulaadne kõrbekindlus Karak, rikkumata loodusega kultuurilised ja religioossed paigad, nagu Wadi Rum, Surnumeri, Punane meri jne.  

Kuningriik on jaotatud 12 kubernerkonnaks. Kõik need on oma rahvastiku, vajaduste ja geograafilise asendi poolest erilised. Valmisringkondi on 12, lisaks kolm beduiini ringkonda. Kõik valmisringkonnad jagunevad väiksemateks, nn virtuaalseteks ringkondadeks. Need ei ole geograafilised ning iga kandidaat saab otsustada, millises ringkonnas ta tahab kandideerida. Nii valitakse endale nõrku või tugevaid vastaseid. Selline korraldus on oluline naiste jaoks. Naiste kvoot näeb parlamendi 120 kohast naistele ette 12, kuid ringkondi on kokku 15 (sh beduiini ringkonnad). Kui naiskandidaat saab oma ringkonnas kõige rohkem hääli, on ta võitja. Kui ta jääb teiseks, loeb tema häälte proportsioon kõigist ringkonnas antud häältest. Kõigist naistest koostatakse nimekiri ja 15 parimast saavad parlamendiliikmeteks esimesed 12. Kristlastest naiste jaoks on omaette kvoot kindlates kristlikes valimisringkondades. Neil on ainult üks võimalus. Kui nad meeskandidaadile kaotavad, tuleb neil oodata järgmisi valimisi. Kõigis kubernerkondades ei ole kristlikke valimisringkondi, mis teeb olukorra veelgi keerukamaks.  

Jordaania naised on pühendunud oma kogukonnale. Me nägime mitut sorti naisi, kes olid „peaaegu kandidaadid” (kandidaadid kuulutatakse tegelikult välja pärast registreerimist, s.o pärast 9. oktoobrit). Osa neist kandideerib oma mehi esindades, teised oma meeste toetusel. Need tugevad naised on tavaliselt väga sihikindlad, teavad oma eesmärke, neil on ideid, mida ja kuidas paremini tuleks teha. On mosleminaistest juriste, õpetajaid, koolidirektoreid, naisõiguslasi, sportlasi, aga ka moslemi koduperenaisi ja kogemustega omavalitsustegelasi. Samasuguseid kampaaniakoolitusi tegi IRI ka 2007. aastal. Ligi 40% koolitatavatest olid naised. Vaatamata Jordaania hõimkondlikule poliitikale, õnnestus paljudel koolitusel osalenud naistest läbi viia kindlale teemale pühendatud kampaania ja saada endale parlamendikoht. Kõige paremini läks IRI koolitusel osalenud naistel 2007. aastal toimunud kohalikel valimistel: neist 73% valiti kohalikesse volikogudesse ning pooled oma ringkonnas otse, st väljaspool 20% naistekvooti võitnud naistest olid osalenud IRI koolitusel. Kuigi sageli peetakse naisi poliitiliselt nõrkadeks, olid nad vähem kui mehed sõltuvad hõimkondlikust taustast. Seetõttu võtsid nad kergemini ja tõhusamalt oma kampaanias kasutusele sisulistele küsimustele keskendumise võtted ja nii läheb arvatavasti ka eelseisvatel valimistel. Meie tosinast kahepäevasest kampaaniakoolitusest võttis osa üle 500 inimese. Ma ei tea täpset koolitusel osalenud naiste arvu, kuid võin öelda, et naised polnud mitte üksnes nähtavad, vaid ka kuuldavad.   

Jordaania 6 miljonist elanikust on hääleõiguslikke 2,5 miljonit. Igal valijal on üks hääl ja et seda kasutada, tuleb end valijaks registreerida. 2007. aastaks loodeti registreerida kõik üle 18-aastased. Sel aastal korraldas valitsus valijate registreerimise kampaania. Loodeti registreerida 300 000 uut, esmakordset valijat. Registreeritute arv kasvas visalt, mistõttu registreerimisperioodi pikendati 5. juulilt 22. juulini. Kuigi kampaanias kasutati mobiilisõnumeid ning muid moodsaid ja noortepäraseid sideviise, pole uute registreeritud valijate arv kuigi suur. Samal ajal toimusid ka meie kampaaniakoolitused.   

Koolitatavate hulka kuulus nii sõltumatuid kui ka parteilisi kandidaate ja nende meeskondi. Lisaks pakkusime individuaalkonsultatsioone. Oma siinoleku ajal märkasime ka hõimupiire. Üha enam nägime kandidaate, kes pärit küll ühest hõimust, püüavad võita endale hääli teistelt hõimudelt. See on märk, et on aeg erakondade sünniks. Igal juhul on vaja organiseeruda. Olgu see perekond, hõim, erakond või mis tahes muu võrgustik, mina usun, et meie kampaaniakoolitusel osalejad on aru saanud, kui vajalik on organiseerumine selleks, et olla edukas. Sõnumiga kampaaniad ei olnud varem eriti populaarsed, kõik keskendus perekonnale, hõimule ja nende otsustele. Sõnum, eriti kohalikele oluline sõnum polnud nii oluline, ent see on minu arvates nüüd muutumas.   

Ametlik kampaania algab pärast kandidaatide registreerimist, ja ehkki seda pole seaduses otsesõnu öeldud, peaks see juhtuma 30 päeva enne valimisi. See tähendab pärast ramadaani lõppu. Nüüd on näha, kuidas väljakuulutatud kandidaadid oma kampaaniat teevad, järgides valimisseadust ja (loodetavasti) ka meie kampaaniakoolitustel antud nõu. Valimisseadus on keeruline ja täis vastuolusid. Kuid seadus on ajutine. Seega on lähitulevikus näha, mida jordaanlased oma valimiskampaaniast ja valimistest õpivad ning kuidas oma valimisseadust muudavad.   

Oma koolitustel tahtsime julgustada inimesi ühiskonnaelus osalema ning püüdsime arendada uute rahvaesindajate oskusi. Me loodame, et oleme aidanud kasvatada uusi kandidaate, julgustanud neid innustama kaaskodanikke mõtlema oma ühiskonnale ja tegema seda pikas perspektiivis – sest alati on tulemas uued valimised, inshallah.        

Tomislav Damnjanovic, Serbia iberaal-konservtiivse partei G17+ juhatuse liige ja kampaaniajuht:    

Naised Jordaania poliitikas   

Valimiste lähenedes saan üha enam kirju naistelt, kes osalesid minu seminaril Jordaanias, on esitanud oma kandidatuuri ning usuvad, et nad on kampaaniaks valmis. See, et naised on hakanud  parlamendi vastu suuremat huvi tundma, on tingitud sellest, et naiste õigustest ja kohustustest moodsas ühiskonnas ollakse nüüd rohkem teadlikud. Ma näen selles Jordaania naiste kui seni tähelepanuta, ent sageli paremini haritud ühiskonnaosa soovi toetada habrast demokraatiat Lähis-Idas. Kindlasti on siin suur mõju kuninganna Ranial kui moodsa Jordaania sümbolil.   

2007. aastal kandideeris parlamendi kuuele „naiste kohale” 199 naist. Praegu on oma kandidatuuri esitanud 47 naist. Usutavasti on 6. oktoobriks, kui lõpeb kandidaatide registreerimine, naiskandidaatide arv ületanud 2007. aasta kandideerijate arvu ja jõuab 300ni.   

Põhiprobleem naiste valimisel seisneb praegu kehtivas kehvas valimisseaduses. Kusjuures kvoodisüsteem ise ei ole paha. Jordaania kultuuri ja tavasid arvestades on kvoodisüsteem lausa kohustuslik. Probleem seisneb selles, et naiste valimise proportsionaalne süsteem soosib naisi, kes kandideerivad väikestes valmisringkondades. Juhtuda võib, et mõni naine saab parlamenti 200 häälega, kuid välja jääb teises kohas kandideerinud naine, kes saab 2000 häält. Valmisseadused ei saa valmis mõne päevaga, isegi mitte mõne kuuga. Jordaania on alles selle protsessi alguses.   

Naiste edu tulevastel valimistel nõuab palju tööd. Suurim ülesanne on veenda ühiskonda, eriti naisi endid, et poliitika ei ole ainult meeste jaoks. Kui seda õnnestub teha uue parlamendi ametiaja jooksul, on Jordaania demokraatia astunud suure sammu edasi.     

Uus valimisseadus   

Jordaanlased valivad 9. novembril 2010 oma saadikud parlamendi alamkotta, s.o Esindajatekotta Majlis al‐Nuwaab'i. Valimised toimuvad korralistest valimistest aasta varem, kuna 2009. aasta novembris saatis kuningas Abdullah II eelmise parlamendi ennetähtaegselt laiali. Seda tehes palus ta valitsusel koostada uue valimisseaduse eelnõu ning läbi viia valimised, mis on erapooletud, ausad ja läbipaistvad. Kuninga ametisse nimetatud valitsus võttis ajutise valimisseaduse vastu 17. mail 2010. Kuna parlamenti polnud, on see seadus jõus ning 2010. aasta parlamendivalimised toimuvad selle järgi.     

Seaduses on mitu positiivset elementi:   

Valimiskomisjonide kohtunikke ei nimeta enam justiitsminister, vaid justiitsnõukogu esimees. Kohtunikest saavad valimiskomisjonide aseesimehed. See tähendab, et ehkki piiratult, siiski tunnustatakse vajadust valimiste erapooletu järelevalve järele.  

Mandaatide arv linnapiirkondades suureneb. Isegi nelja mandaadi lisamine linnapiirkondadesse on samm selle poole, et tunnustada linna- ja maapiirkondade mandaatide erinevat kaalu.   

 Naiste kvoot suureneb. Suurendatud on kohtade arvu, mille saavad endale naised, kes ei ole oma valmisringkonnas võitnud otsemandaati. Muudetud on ka kohtade jagamise valemit, et iga kubernerkond saaks parlamenti oma naisesindaja.   

Häältelugemist saavad jälgida kandidaatide esindajad. 

     

Seaduses on ka mitmeid puudusi ja ebakohti. Mõned näited:   

Seadus selgitab, kes ja mis tingimustel võib parlamendiliikme kandidaadiks saada, kuid jätab täpsustamata, mis dokumendid tuleb kandidaadil esitada. Ülimalt bürokraatlikus riigis, kus vajalike dokumentide esitamiseks antakse kolm päeva, võib sellest saada suur probleem.   

Suur segadus on naiste kvoodiga. Naiste valimine käib ülimalt keeruka  proportsionaalse süsteemi alusel. Muud kandidaadid valitakse ju ühevoorulise enamussüsteemi järgi.   

Valimiskampaania kestab väga lühikest aega, halvemal juhul ainult 9, paremal juhul 27 päeva.   Seadus keelab kampaania avalikes kohtades.   

Omaette nõuded on valimispäevaks. Valijad peavad valimissedelile kirjutama kandidaadi nime. Seega on peamine soovitus kandidaatidele – jagage kampaania ajal oma nimega pastakaid!   

Uues valmissüsteemis on suuremate valmisringkondade sees väiksemad alamringkonnad. Kandidaat peab end registreerima ühemandaadilises alamringkonnas, kuid valijad saavad hääletada kogu ringkonda. Alamringkonnad on „virtuaalsed”, st neid ei määra geograafilised ega muud piirid. Selline korraldus mõjutab kindlasti nii kandidaatide kui ka valijate käitumist. See võib ka tekitada raskusi kandidaatide registreerimisel.   

Igatahes olid erakonnad, võimalikud kandidaadid ja kommentaatorid valmisseaduses mõneti pettunud. Märgati ka positiivset, kuid paljud avaldasid arvamust, et teha tuleks veel palju ning et uues valmisseaduses magati maha mitu reformivõimalust.   

Ametlikud ettevalmistused valimisteks alasid juunis. Kuna seadusega oldi rahulolematud, on siiski märkimisväärne, et valitsus teeb kõik selleks, et näidata, et tulemas on tõepoolest erapooletud, ausad ja vabad valimised. Üks esimesi samme oli vaatlejate lubamine valijate registreerimise juurde. Valitsus on lubanud, et hääletamist ja häälte lugemist saab jälgida põhjalikumalt kui 2007. aastal. Valitsus on kohtunud ka puuetega inimeste esindajatega, et hõlbustada nende osalemist valimistel. Uues seaduses ei ole muudetud valijate registreerimist ja häälte lugemist käsitlevaid sätteid, kuid seadus jätab vabad käed nende protsesside täiustamiseks.   

Kandidaadid   

Kampaaniakoolitustel osales üle 530 kandidaadi ja kampaaniajuhi. Viisime 24 päeva jooksul läbi 12 koolitust kõigis valimisringkondades. Kandidaadid olid poliitikast väga huvitatud, kuid paljudel polnud mingeid teadmisi kampaaniategemisest. Lihtsad tõed, nagu valimismeeskonna moodustamine või kampaania kalendri koostamine, olid mõnele täiesti võõrad. Kõige suuremaid probleeme on oodata kampaania korraldusliku poolega. Parlamendisaadiku kandidaatide hulgas on umbes 50 kursuslast, kellel on väga hea kampaania. Olen kindel, et nad võivad pääseda parlamenti. Kampaaniajuhtide hulgast oskan kahjuks valida ainult ühe, mistõttu arvan, et tegelike õnnestujate arv ei ületa 25. Parlamendi eelmine koosseis on poliitikute mainet rikkunud, kuid ma usun, et kandidaate on seekord siiski rohkem kui 2007. aastal. Ametlikel andmetel kandideeris tookord 889 meest ja 199 naist. Julgen arvata, et seekord kandideerib 108 parlamendikohale umbes 1100 meest ja 12 kohale 300 naist.