Augustikuu kolm puhkusenädalat veetsime koos abikaasaga Virginia osariigi lõunaservas. Saime jälgida Ameerika elu rohujuuretasandil, rääkides inimestega, keda võis kohata naabriõuel, poes, möödasõitvas paadis, ehitustöödel, talusaadusi müümas, kirikus ja pangas, postkontoris, arsti juures või raamatukogus.
 
Üldmulje maailma võimsamast demokraatiast ning Lääne kaitsesüsteemi alustalast on muret tekitav. Mure väljendub ka ameeriklaste endi hoiakutes ja hinnangutes. Ühiskond näikse olevat sügavamalt lõhenenud kui teadaolevas minevikus. Paari aasta eest meteoorina tõusnud Illinoisi poliitiku Obama ‒ veel pooltoore, alles oma esimest mandaati läbiva senaatori triumf mitte üksnes vabariiklaste, vaid ka demokraatide etableerunud ladviku üle oli kantud lubadusest teostada „muutus”. Kahe aastaga on suurest lootuspuhangust jäänud järele valdav pettumusäng. Mida suuremad lubadused ja lootused, seda suurem on pettumus...

 
 
Riigi võlakoorem
 
Ameeriklaste teadvusse jõudnud rusuvaid paineid suutis emotsionaalne, kuid sisutühi võlusõna „muutus” vaid kosmeetiliselt varjata. Esimene mure on riigi võlakoorem. On arusaadav, kui seda muret väljendasid maikuisel Europarlamendi ja USA Kongressi Madridi kohtumisel vabariiklastest kongresmenid. Kuid kui meie paadisillast hommikul kanuuga möödasõitev vanahärra tähendab, et „See president kulutab raha nagu purjus madrus sadamas,” siis tekib asjale teine dimensioon. Hinnanguliselt 11-triljoniline, USA ajaloo rängim riigivõlg on teadvustunud kodaniku tasandil. See teadmine suretab lootuse, et Obama suurejoonelistest subsiidiumidest majanduse elavdamiseks ning tervishoiu reformimiseks võiks reaalset tulu tõusta. On ju tööpuudus 2010. aasta sügiseni püsinud üha 10% tasemel. Kodumaise autotööstuse turgutamiseks 2009. aastal teostatud valitsuse kampaaniast „Cash for Clunkers” (sularaha romude vastu), mis kulutas eelarvest mitmeid miljardeid, ei siginenud majanduse elavnemist. Naljahammaste väitel aitas vanade romude äraandmine vabaneda paarist miljonist autode peale kleebitud Obama-reklaamist. Ameeriklaste mure oma riigivõla pärast paistab teravam kui eurooplastel. Vaatamata tarbimiskultuurile on USA kodanik harjunud ise vastutama ja pigem riigi eest mõtlema, samas kui eurooplane (eriti lõuna-eurooplane) tavatseb oma riigile esmajoones pretensioone esitada. Ameerikas kõneldakse sellest, millise koorma asetab praegune võlg ja jooksvate kulutuste suurenemine meie lastele ja lastelastele, ning murtakse pead, mis nemad peaksid 10–20 aasta pärast peale hakkama. Uus on veel tõsiasi, et välisvõlg moodustab üldisest võlakoormast esmakordselt peaaegu poole – 45%. Välisvõla suurusaldajateks on kolm riiki – Jaapan, Hiina ning Saudi Araabia, kelle suhtes USA välispoliitika paratamatult peab olema ettevaatlikum ja pragmaatilisem.
 
Meeleolude muutusest kõnelevad kas või suveniiripoed Dullese lennujaamas. T-särkide „I still believe” kõrval ripuvad särgid, mis kuulutavad: „Don’t blame me – I didn’t vote for this hange” (ärge süüdistage mind – mina ei hääletanud sellise muutuse poolt) või  „I love my country but the Government scares me” (ma armastan oma maad, kuid valitsus hirmutab mind). Ühel särgil küsib säravalt naeratav eelmine president George W. Bush „Do you miss me yet?“ (kas tunnete minust juba puudust?).
 
 
Illegaalne immigratsioon
 
Teine suur probleem, mida enam ignoreerida ei anna, on illegaalne immigratsioon. Ebaseaduslikult riiki sisenenud asukate arvu USAs hinnatakse vähemalt 12 miljonile. See on tekitanud küsimuse inglise keele valitsevast seisundist tulevikus – isegi Washington DCs on hispaaniakeelsed kaubasildid ja infolehed muutunud vaat et reegliks. Suve keskseks teemaks oli Arizona osariigis vastu võetud immigratsiooni karmistav seadus, millele andis oma toetuse tublisti üle kahe kolmandiku kodanikest. Taustaks oli usu kadumine võimalusse, et uus president võtab midagi tõhusat ette osariigi piiri kindlustamiseks Mehhikoga. Füüsilise tõkkepiirde ehitamine piiril on teostatud vaid kolmandiku ulatuses; ülejäänut lubati kompenseerida „virtuaalse tara” rajamisega, kuid sisemaise julgeoleku osakond kaotas varsti huvi ka selle surrogaatlahenduse vastu. President Obama olevat pihtinud Arizona vabariiklasest senaatorile Jon Kylile, et ta olevat vasakpoolsete tugeva surve all ning väljendanud muret, et kui piiri kindlustamise programm Mehhiko vastu lõpule viia, siis kaotavat vabariiklik opositsioon huvi tulevase immigratsioonisüsteemi reformi (loe: illegaalsete immigrantide amnesteerimise) vastu. Olukorra muutis Valge Maja jaoks hoiatavaks aga tõsiasi, et Arizona seadusalgatus leidis järgijaid veel 17 osariigis, mistõttu Obama administratsioon algatas omakorda hagi Arizona osariigi vastu ning juuli lõpus peatas USA ringkonnakohtunik Susan Bolton ajutiselt kohaliku immigratsiooniseaduse teravamate osade jõustumise. Osariigi kuberner Brewer apelleeris seepeale USA Ülemkohtule, kes tõenäoliselt võib hakata kaebust käsitlema selle põhimõttelise tähtsuse tõttu. Asi pole ju lihtsalt keskvõimu ja osariikide õiguste tasakaalus, vaid milleski olulisemas – kas demokraatlikus süsteemis saab olla õigustatav see, et keskvõim astub kohalike elanike suure enamuse vastu, olgu siis poliitilise korrektsuse või mõnel muul ettekäändel? 

 
Sallivuse sildi all
 
Kolmandaks teravaks vaidlusteemaks on usulis-ideoloogilised vastasseisud. Käesoleval suvel keskendus poleemika uue 13-korruselise islami kultuurikeskuse rajamise kavale New Yorgi südamesse, vaid kaks kvartalit eemal endisest Maailma Kaubanduskeskusest. Küsimus pole selles, et New Yorgis ei tohiks olla mošeesid – neid loendatakse seal juba kümnetes, kui mitte sadades. Kuid nn Cordoba House, kuhu kuulub muidugi ka mošee, tahetakse rajada hoone asemele, mis sai kahjustatud 2001. aasta 11. septembril islami terroristide rünnakus. Rünnaku kümnenda aastapäeva tähistamine toimub tuleval aastal ning selleks ajaks peaks valmima ka kavandatav islamikeskus. Projekti vormiline juht Feisal Abdul Rauf on tuntud ja hea reputatsiooniga imaam, kes on selgelt hukka mõistnud terrorirünnakud ning reklaamib oma algatust kui sallivuse edendamise ja islami kultuuripärandi väärtustamise projekti. Ometi pole need Raufi 4 miljonit, mille eest osteti ära endine maja, ega pole temal ka 100 miljonit kultuurikeskuse rajamiseks. Paljud ameeriklased kahtlustavad, et projekti algatajate raudkindel nõue ehitada Cordoba House just rünnakus pihta saanud maja asemele on kooskõlas islami traditsiooniga püstitada lahingupaikadesse võidu tähisena mošee. Miks nõuavad moslemid, kelle usu nimel terroristid New Yorgi massimõrva sooritasid, et nende sümbolid oleksid eksponeeritud peaaegu et tragöödia südamikus? 68% ameeriklastest peab sellist algatust ohvrite mälestusele solvavaks või vähemasti ebasündsaks. Esindajatekoja endine spiiker Newt Gingrich iseloomustas mošee projekti kui Ameerika eliitide arguse, passiivsuse ja ajaloolise võhiklikkuse proovikivi. Mis kasu on protestidest? 3. augustil kõrvaldas New Yorgi City planeerimiskomisjon viimase tõkendi ehitusloa andmisele, tehes otsuse, et islami projekti poolt ostetud hoone, mida kavatsetakse lammutada, ei kvalifitseeruvat arhitektuurimälestiste hulka. Ning 13. augustil Valges Majas islami paastukuu ramadaani lõppemise puhul antud õhtusöögil katkestas president Obama oma vaikimise, toetades avalikult Cordoba House’i ideed. Projekti keelustamine õõnestaks presidendi sõnul USA usaldusväärsust usuliste tõekspidamiste vaba praktiseerimise kaitsjana. Aga ikkagi, kas tõesti ei võiks sallivust kuulutavalt projektilt soovida kodanike enamuse suhtes niipalju respekti, et rajada oma keskus kuhugi mujale, näiteks kilomeeter eemale?

Uuele Ameerika administratsioonile näikse muutuvat pea iseloomulikuks rahva arvamuse ignoreerimine. Seda võis kogeda veidi teistsuguses kontekstis kohalikul tasandil. Virginia lõunaosas asuva Bedfordi linnakese äärele on rajatud kodanikualgatusega suurejooneline 1944. aasta Normandia dessanti tähistav memoriaal, mälestamaks Bedfordist pärit sõdurite suurt hulka dessandis langenute hulgas. Memoriaalpargi lõpus asuvad liitlasriikide juhtide ja väejuhtide pronksbüstid. Möödunud aastal aga kukkus sellesse harmoonilisse ansamblisse tõrvatilk. Nimelt otsustas memoriaali nõukogu lisada maailmasõja juhtidele Stalini kuju. Järgnev protestilaine ulatus kaugele üle USA piiride. Paide-suurune provintsilinnake sai rahvusvaheliselt tuntuks. Protestiallkirju 20. sajandi suurima massimõrvari austamise vastu andsid isegi Europarlamendi liikmed. Oli ilmselge, et rõhuv enamus Stalini kuju lisamist ei poolda ning peab seda tema ohvrite mälestuse rüvetamiseks. Ka argument maailmasõja juhtide kogu esinduslikkusest pole veenev, kuivõrd memoriaal mälestab Normandia dessanti, millega Stalinil polnud mingit pistmist. Ometi sai ideest reaalsus ning Stalini kuju jõudis juunis 2010 maailmasõja võitjate sekka. Memoriaali nõukogu jäi kurdiks loendamatutele protestidele ja on ühtlasi keeldunud avaldamast Stalini kuju annetaja nime ja annetatud summat. Teadaolevalt on memoriaal rahalistes raskustes. Kas võib koguni oletada, et Stalini mälestuse väärtustajad ei piirdunud vaid diktaatori kuju kinnimaksmisega, vaid tehing toimus laiemal alusel, mis tähendaks memoriaali pikaajalist sõltuvust neostalinlikest jõududest? Elavalt meenus aeg paarikümne aasta eest, mil oli vaja kasutada kõiki võimalusi, et selgitada Eesti vabadustaotlusi ning Nõukogude Liidu olemust. Kõik kohalikud kontaktid said nüüd poliitilise lisavärvingu. Küsisime virsikuid müüvalt farmeripaarilt, pangatellerilt, kunstipoe müüjalt ja paljudelt teistelt nende arvamust. Praktiliselt kõik olid seisukohal – selle mehe kuju ei kuulu siia. Mari-Anne tütar, kes oma perega elab Bedfordi lähedal, osales kahe väikese lapsega juba enne meie saabumist protestimeeleavaldusel. Tema sõnum seal oli: minu vanavanemad põgenesid USAsse massimõrvar Stalini eest ning selle mõrtsuka austamine võrdub minu vanavanemate mälestuse rüvetamisega. Sõitsime memoriaali sissekäigu juurde, kus asub linnakese infokeskus ja kassad. Mari-Ann tegi näo, et tahaks piletit osta, kuid küsis enne, kas Stalini kuju on ikka veel seal. Jaatava vastuse peale ta teatas, et ei pea võimalikuks seda kompleksi külastada enne, kui terrorist Stalin on sealt kõrvaldatud. Kaks naisametnikku paistsid olevat vähemasti argumendile avatud, noorem meesametnik aga kuulutas, et uus kuju on kõvasti aluse külge kinnitatud ning sinna ta ka jääb ‒ asjata on oodata selle eemaldamist.
 
Üllataval kombel saabus hiljuti teade, et seltsimees Stalin on oma uuelt kõvasti kinnitatud aluselt siiski kõrvaldatud ja lattu paigutatud. Memoriaali presidendi Robin Reedi sõnul olevat tekkinud vajadus memoriaali ümberplaneerimiseks ning aastal 2011 asuvat selleks tööle nõuandev kogu. Stalin koos Hiina juhi Chiang Kai-shekiga kolis lattu 4. oktoobril, jõuludeks pidavat neile järgnema teine paar – Franklin Roosevelt ja Winston Churchill. Senise asupaiga säilitab vaid triumviraat Harry Truman, Charles de Gaulle ja Clement Attlee. Kas on tegemist looritatud järeleandmisega avalikkuse survele, selgub tulevikus. Siiski on seegi lootustandev signaal, et Ameerika ühiskond on säilitanud elujõu ja usu kodanikualgatusse.