Samal ajal on Vene-diskursus Saksamaal kuhtunud, kammitsetud eksitavast poliitkorrektsusest rohkem kui kunagi varem Nõukogude Liidu lagunemisest alates. Toona kasutas ekskantsler Helmut Schmidt ilustamata väljendit „rakettidega Ülem-Volta”, iseloomustamaks uut Venemaad kui mõjuta, ent hambuni relvis väikeriiki. Täna ei söandaks keegi nõnda öelda. Kuid mis on selles riigis sestsaadik muutunud?
Kuulates Venemaa lõimijaid jääb mulje, et meil on tegu tuleviku majandushiiuga, sakslaste seisukohast pea ideaalse partneriga. On vaja teravat silma, nägemaks neid komplekse, soove ja kujutelmi, mis sellist seisukohta toestavad. Kaks kompleksi on Saksamaal sügavalt juurdunud: süü- ja vastutustunne viimasest ilmasõjast ning kaastunne venelastele „impeeriumi kaotuse” pärast. Jääb vaid mõistatada, miks tuntakse seda vastutust ennekõike Venemaa, ent mitte Ukraina ja Valgevene kui sõjast palju hullemini räsitud riikide ees.
Mõistusevastane on, miks meie „Venemaa-tundjad” Moskva postimperiaalsetele traumadele kaasa kannatavad, mõistmata nende rahvaste valusid, kes Nõukogude imperialismi ohvritena seda taaka tänini taluma peavad. Majanduses aga varjutavad arusaamist käegakatsutavad huvid. Isegi vilunud välispoliitikud imestavad kuuldes, et Venemaa kui kaubanduspartner on Saksamaa jaoks olnud läbi aastate samas suurusjärgus Tšehhi Vabariigiga, aastal 2009 aga juba tollest tagapool. Kui gaasi- ja naftatarned maha arvata, võiks rahumeeli öelda: Saksa-Vene kaubandus ei kujuta endast midagi märkimisväärset. Ometi on laenutagamisfirma Euler Hermes Saksamaa valitsuse ülesandel 1991. aastast alates aidanud Venemaad eksportkrediidigarantiidega rohkem kui mis tahes muud riiki maailmas. Poliitiliselt suunatud miljardisüstide kasutegur on olnud haletsusväärne.
Saksamaa poliitika Ida-Euroopas ei ole „Russia first” (esmalt Venemaa), vaid „Russia only” (ainult Venemaa). Poliitilise otsusega rajatav Nord Stream kui hämminguallikas veel pikaks ajaks on siinkohal vaid üks näide. Muidugi ka seetõttu, et tõotatud riskihajutuse asemel tekitab see toru energiamajanduses risti vastupidise olukorra. Sel taustal pole ka imestada, kui Vladimir Putin lavale ronib – nagu kolme aasta eest Münchenis – ning ülbelt kuulutab, et Venemaa ei vaja Euroopat ja võib minna oma teed. Bluff missugune! Tegelikkus näitab pigem vastupidist. Venemaa vajab Euroopa Liitu palju enam kui too Venemaad. See tõsiasi annab EL riikide kätte mõjuhoova, kuid kindlasti mitte Venemaa sisevalikute suhtes: Lääne võime mõjutada Vene võimurite mõtteviisi pole iial pärast 1991. aastat olnud nigelam kui täna. Riigi poliitilise kultuuri süvahoovusi ei suuda ümber suunata ei lennujaama-diplomaatia ega miljardilaenud.
Kuid seal, kus Venemaa käitumine teisi lööb – olgu siis meie vahetus naabruses Moldovas, kuhu Moskva oma armee on maha unustanud, või meie endi poolt tervikuks tunnistatud Gruusia piirides, kus ta uusi sõjaväeosi rajab – seal suudaksid eurooplased selgeks teha, kuidas sobib end ühiskodus ülal pidada ja kuidas mitte. Jõudu neil selleks on. Kas sellega liitub ka poliitiline tahe, näitavad lähemad kuud.
Allikas: “Die Welt” 24.09.2010 (juhtkiri)
TAUSTAKS
Dr Gerhard Gnauck (1964), Saksa politoloog ja ajakirjanik, stuudium Mainzis ja Berliinis, doktoriväitekiri „Parteid ja rahvuslus Venemaal”, 1995‒1998 Frankfurter Allgemeine Zeitungi toimetaja, alates 1999. aastast Die Welt’i Varssavi korrespondent.
