Kuigi 2008. aasta Vene–Gruusia sõjast on üsna palju kirjutatud, pole siiani keegi teinud seda niisuguse põhjalikkusega nagu käesoleva raamatu autor. See on ka mõistetav: vähe on isikuid, kellel oleks selle sõja kontekstis nii unikaalne positsioon kui Asmusel. President Bill Clintoni administratsiooni esindajana oli ta üks NATO ittalaienemise arhitekte ning see tõi ta süvitsi siinse kontinendi idaosa probleemidesse üldisemalt ja suhetesse Venemaa ja tema endiste liiduvabariikide vahel. Asmus tutvus ka suure osa Vene–Gruusia sõjaski otsustavat rolli mänginud inimestega. Kõik kokku andis talle võimaluse näha sündmusi mõlemalt poolt, sh nii kõrvaltvaatajana kui ka kaudselt osalisena. Raamatu üks peamisi intriige on kahtlemata see, et kes siis ikkagi alustas seda sõda ning kas lahinguid ei saanud tõesti kuidagi enam vältida? Asmus näitab veenvalt, et sõjategevuseni jõuti „tänu” pikale Venemaa-poolsele eskaleerimise protsessile ning et verevalamise vältimine olnuks võimalik juhul, kui lääneriigid, USA kaasa arvatud, oleks konflikti vahendamisel aegsasti sisse võtnud selge, jõulise ja Läänes alaliselt deklareeritud väärtuspoliitilise positsiooni. 2008. aasta augusti algul oli Gruusia president seatud olukorda, kus ta pidi leppima Põhja-Osseetia avaliku okupeerimisega Venemaa poolt ning sealsete grusiinide vastase etnilise puhastusega. Samuti pidi ta kaitsma omaenda ja ühtlasi ka Gruusia läänesuunalist poliitilist kurssi laibastumise eest. Sealjuures korrutasid Gruusiat Läände pöörata aidanud juhtivate lääneriikide esindajad Saakaðvilile lakkamatult, et ta ei tohi mingil juhul Lõuna-Osseetia või Abhaasia vastu jõudu kasutada.
Tähelepanelik lugeja taipab Asmuse raamatut lugedes, et lõppkokkuvõttes astus Saakaðvili Lõuna-Osseetiasse vägede saatmisega ainuõige- ja võimaliku sammu. President teadis, et sõjaks ebapiisavalt valmis Gruusia ei saa Venemaad võita, kuid sõjalist operatsiooni alustades sundis ta Venemaale lahingu peale enne, kui viimane oleks positsioonid sisse võtnud, et suurte jõududega Thbilisit rünnata.
Gruusia väed said küll haledalt lüüa, kuid Venemaa oli sunnitud paralleelselt alustama võitlust diplomaatiliselt sekkunud lääneriikidega. Diplomaatia viis pärast viiepäevast lahingutegevust vaherahu sõlmimiseni. See tähendab, et venelased võitsid küll lahingu Tshinvali pärast, kuid ei võitnud sõda. Nende peamine eesmärk –Saakaðvili kukutamine ja Gruusia muutmine Venemaa marionettriigiks – jäi saavutamata.
Milliseid järeldusi peaks tegema muu maailm, ka Eesti? Sellelgi küsimusel peatub Asmus. Kuid leidku need järeldused raamatust juba huvilised ise. Juba ainuüksi nende pärast tasub seda raamatut lugeda.
