... igatahes mitte suuri muutusi. Obama lipukirjaks olnud ning mitmetes riikides üle võetud „Change” Rootsis ei töötaks. Juba aastaid kinnitavad uuringud, et rootslased muutusi ei soovi. Septembris toimunud valimiste eel oli absoluutne enamus kindlal arvamusel, et kuningriik liigub niigi õiges suunas.
 
Miks peakski üha kasvav keskklass toetama näiteks sotside ettepanekut, mille kohaselt tuleks seni majapidamisteenustele kulutatud märkimisväärsetelt summadelt saadav 50% maksusoodustus asendada metroojaamades paiknevate teeninduspunktidega, kuhu perenaistel on võimalik hommikul tööle minnes oma must pesu (ja ka lapsed) üle anda. Eesti kontekstis meenub, miks projekteeriti sügaval nõukogude ajal Mustamäe korteritesse imepisikesed köögid, – sest kes siis kodus süüa teeb, kõigile on töölissööklad!
 
Tõesti, Moderaatide nime kandvatel Rootsi konservatiividel, keda juhib sarmikas 45-aastane peaminister Frederik Reinfeldt, läheb hästi keskklassi ja naissoost valijate hulgas ning väljaspool suurlinnu. Majanduskriisiga edukalt toime tulnud riigi populaarseim minister on rahandusminister Anders Borg, kes on südameasjaks võtnud ka jahimeeste õigused – rootslastele hingelähedase küsimuse. Rõhutatud tolerantsus, multikultuursus ja liberaalne immigratsioonipoliitika on heaolu-Rootsi loomulik osa. Paraku ei sümboliseeri oma riiki maailma parimaks pidav lapsehoidja- ja aednikuteenust kasutav kõrgelt haritud ja -palgatud tolerantne rootslane ühiskonna tervikut. Nii mõistsid ka Moderaadid seitse aastat tagasi hästi, et pealtnäha vaid keskklassiga samastudes ei õnnestu neil Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei 1994. aastast alates kestnud võidukäiku murda.
 
 
Sinine on uus punane
 
Rootsis toimuvad iga nelja aasta tagant kolmed valimised korraga – kohalikud-, regionaalsed- ja parlamendivalimised. Sellest korraldusest võiks ka Eesti eeskuju võtta. Kuid ilmselgelt prevaleerivad suures meedias ja avalikes aruteludes
üleriigilised küsimused. Raske on leida maad, kus viimaste valimiste keskseks teemaks poleks olnud töö ja töökohad. Nii ka Rootsis. Juba 2006. aasta valimisteks oli Uute Moderaatide retoorika kardinaalselt teisenenud, pakkudes muutust rootslaste jaoks parimal võimalikul moel – järjepidevuse ja stabiilsuse kaudu, kuigi väikese vindiga. Sõnum „Rootsi vajab uut tööparteid” lõi seni vasakpoolseid toetanute rivi kõikuma ning sotsidelt võeti otse üle umbes 150 000 valijat. 2010. aasta sõnum oli veelgi jõulisem – „Moderaadid on uus tööpartei”.
 
Autor päev enne valimisi Moderaatide valimispunktis kampaanias osalenud vabatahtlikega vestlemas.  Foto: Veiko Lukmann
 

19. septembril sai sotsiaaldemokraatlik erakond kibestunud Mona Sahlini juhtimisel suurima kaotuse osaliseks pärast Esimest maailmasõda. Alliansi nime alla koondunud parempoolne koalitsioon (konservatiivid, liberaalid, keskpartei ja kristlikud demokraadid) sai aga rahvalt mandaadi teiseks järjestikuseks ametiajaks – esmakordselt Rootsi ajaloos. Moemaailma klassikat parafraseerides – sinine on uus punane. Kaotajate poolele jäid ka endised kommunistid – Rootsi Vasakpartei, kelle kaasamist puna-rohelisse valimiskoalitsiooni peeti sotsiaaldemokraatide üheks tõsiseks komistuskiviks. Vaatamata sellele, et viimased moodustavad 349-kohalises parlamendis endiselt suurima fraktsiooni (112 sotsid vs. 107 moderaadid), pole neil juba teist korda valitsuskoalitsiooni moodustamiseks piisavalt tugevaid partnereid.
 

Puhkevad pungad parteimaastiku äärealadel
 
Viimaste valimiste taustal ilmneb veel üks oluline nähtus mitte ainult Rootsi, vaid ka mujal Põhjamaade ja Lääne-Euroopa poliitilisel maastikul. Mida „pehmemaks” muutuvad traditsiooniliselt sotside vastaspoolusel tegutsevad paremerakonnad nii oma poliitilises retoorikas kui ka programmides, seda rohkem koonduvad parteid poliitilise spektri keskmesse ning see annab omakorda võimaluse uute pungade puhkemiseks vabaks jäänud äärealadel.
 
Võib öelda, et Rootsi pidas lihtsalt kõige kauem vastu. Nende pung – tegelikult juba 1988. aastal asutatud ja sinilille logo kandev erakond Rootsi Demokraadid – puhkes nendel parlamendivalimistel, ületades neljaprotsendilise künnise esimest korda. Valimisstatistikat vaadates on nad oma toetust alates asutamisest regulaarselt kasvatanud, tõustes juba üheksakümnendate algul sammhaaval kohalikesse volikogudesse. Spektri paremal või vasakul serval toimetavate ülejäänud erakondade (näiteks trotskistide) toetust iseloomustavad vaid kümnedik- ja sajandikprotsendid.
 
Teiseks ametiajaks mandaadi saanud Rootsi valitsuse liikmetel on põhjust naeratada, sest viimase nelja aasta töö on andnud hea tulemuse – Maailma Majandusfoorumi andmetel on Rootsi majandus konkurentsivõimelt Šveitsi järel teisel kohal. Esireas vasakult Keskpartei esinaine Maud Olofsson (ettevõtluse- ja energiaminister), peaminister Frederik Reinfeldt, Liberaalse Rahvapartei esimees Jan Björklund (haridusminister) ning kristlike demokraatide juht Göran Hägglund (tervishoiu- ja sotsiaalminister). Tagareast "valvab" valitsuse tegevust välisminister Carl Bildt, Moderaatide eelmine peaminister aastatel 1991-1994.  Foto: Scanpix    


Nii meedia kui ka teiste poliitiliste jõudude loodud müüt kujutab Rootsi Demokraate ja nende toetajaid kui ideoloogilisi rassiste, immigratsiooni kinnismõttest vallatud vihaseid noori mehi (erakonna esimees on parlamendierakondade juhtidest noorim), kellega ülejäänud erakonnad on koostöö välistanud. Väidetavalt heideti tõelised ekstremistid erakonnast välja juba üheksakümnendatel ning demokraatide taga on tegelikult üsna tavalised pettunud valijad, kes on esindatud kõigis vanuserühmades ning huvitatud enamasti samadest teemadest kui iga teisegi erakonna valijad. Seekordsetel valimistel tabasid Rootsi demokraadid naelapea pihta, maalides rahutuks muutunud valijaskonnale pildi Rootsi kuldajast – 50ndate ja 60ndate aastate tulevikuusust kantud heaoluühiskonnast, n-ö ühtsest riigist, mille taaselustamiseks pakub erakond immigratsioonipoliitika karmistamist. Suurima pahameelepuhangu põhjustas Rootsi demokraatide edu nende oma rahva hulgas – paremäärmuslased ja populistid – selle hinnagu annavad rootslased Rootsi kontekstis. Aeg näitab, kas ja milliseks kujuneb uuele positsioonile tõusnud erakonna mõju edaspidi.
 
Populaarne ja majanduskriisiga hästi toime tulnud koalitsioon Frederik Reinfeldti ja „uue tööpartei” juhtimisel kaotas küll uustulnukate tõttu absoluutse enamuse, kuid jätkab alates 5. oktoobrist Rootsi valitsemist, hoides „maailma parimat riiki” stabiilselt edukal suurte muutusteta kursil.
 
 
TAUSTAKS
 
Esimene parlamendi-laadne kogunemine Rootsis toimus 1435. aastal Arbogas.
 
1527. aastal kutsus kuningas Gustav Vasa kokku esimese assamblee erinevate ühiskonnaklasside esindajatest.
 
Terminit "Riksdag" (Riigipäev) kasutati esimest korda 1540ndatel aastatel.
Kahekojaline parlament asutati 1865.aastal.

Üldine ja võrdne hääleõigus meestele ja naistele kehtestati 1919. aastal.

1971 asendati kahekojaline parlament ühekojalisega.

2010. aastal valitud noorim parlamendisaadik on sündinud 1988. ja vanim 1933. aastal.

349 kohalises Riksdagis on täna 55 protsenti mehi (192 saadikut) ja 45 protsenti naisi (157 saadikut), nende hulgas 10 Johanssoni, 8 Andressoni, 8 Nilssoni ja 6 Karlssoni nimelist saadikut.


AUTORIST
Berit Teeäär on IRLi välissekretär