Suured ja pika diplomaatilise traditsiooniga riigid näevad väiksemates ebaküpseid ja ebapädevaid amatööre, kes parimal juhul üksnes segavad, halvemal juhul aga vussivad tähtsate maailmapoliitiliste otsuste langetamisel. Neil pole piisavalt informatsiooni, kogemusi, ajupotentsiaali, järelikult ei saa neid usaldada ning vastavalt tuleb neid ka tähtsatest asjadest eemal ning eestkostealustena hoida.
Kõige selle juures unustavad suurriikide liidrid ja diplomaadid, et Esimest ega Teist maailmasõda ei alustanud väikeriigid, vaid just suurriigid oma informatsiooni, kogemuste ja ajupotentsiaaliga.
Võime õigustatult küsida, kas Esimene maailmasõda oleks ikka puhkenud, kui Prantsusmaa poleks Venemaaga sõlmitud liidulepingu abil Saksamaad ümber piiranud, vaid püüdnud hoopis konstruktiivset dialoogi arendada? Või kas Teine maailmasõda oleks alanud, kui Prantsusmaa ja Inglismaa koos Rahvasteliiduga oleks jõuliselt reageerinud Hitleri sissemarsile Reini demilitariseeritud tsooni, Austria liitmisest ja Tšehhoslovakkia ohverdamisest rääkimata?
Kahjuks on ajalool kombeks teatud mustritena kangekaelselt korduda. Ka Vene–Gruusia sõda poleks saanud toimuda, kui ELi juhtriigid ja USA oleksid aegsasti Venemaa provokatsioonidele teravalt reageerinud. Sellest sõjast hoolimata näeme, kuidas USA vajutab suhetes Venemaaga reset-nupule, NATO peasekretär soovib Venemaaga ühist raketikilpi rajada, Prantsusmaa loeb aga juba eurosid, mida tal on Läänemere ja Musta mere äärsete riikide julgeoleku arvelt loota Mistralite müügist.
Kus on need deklareeritud läänelikud väärtused, julgeoleku jagamatus, väike- ja suurriikide võrdsus? Taas langetavad suurriigid pikas perspektiivis ohtlikke ja valesid otsuseid, taas ähvardab väikeriike oht jääda peamisteks arve maksjateks.
