Tõepoolest, kui küsida, mida terroristid – kuulugu nad mis tahes organisatsiooni või rühmitusse – oma tegudega kõige otsesemalt taotlevad, siis ongi vastus üheselt selge: hirmutamist, ebakindlust, õudust, usaldamatust. Just hirmu ja ebakindluse õhustiku loomine on need vahetud eesmärgid, mis peavad teed sillutama terroristide kaugemate, enamasti poliitiliste eemärkide saavutamisele. Terroristide korda läinud ohvriterikkad aktsioonid avaldavad nii laiadele rahvahulkadele kui ka kitsamatele poliitilistele ringkondadele masendavat psühholoogilist mõju, sundides neid nii või teisiti, isegi omapoolseid vastuaktsioone kavandades, kaitsesse.
Üldjuhul on terrorismi puhul muidugi selge, et otseselt ei suuda ka kõige edukamalt ja tabamatumalt tegutsevad terroriorganisatsioonid riike või ühiskondlikke süsteeme kiiresti kukutada. Seda mõistavad suurepäraselt ka terroristid ise. Sestap on nende taktika võrreldav roti omaga, kes suurt eset närib tükk-tükilt, kuni see ühel hetkel juba füüsika (ühiskonnaelu) vältimatute toimemehhanismide survel koost laguneb. Plahvatused, pommiähvardused, atentaadid, pantvangide võtmised, tulevahetused – kõik see on terroristide taktika argipäev, eesmärgiga ühiskonna turvalisus ja sidusus lagundada ning seejärel hirmunud, masenduses ja funktsiooneerimast lakkavale süsteemile oma tingimused dikteerida.
Terroriste, olgu nende tagapõhi ja eesmärgid kui tahes erinevad, ühendab igal juhul fanatism. Usuline, sotsiaalne, rahvuslik, kriminaalne – igal juhul on tegemist fanaatiliselt oma eesmärgisse uskuvate inimestega, kes erinevalt tavakodanikest on valmis kõige äärmuslikumateks pingutusteks, kannatusteks ja ohverdusteks. Enamgi veel, sageli usuvad need inimesed, et ennast ja oma elu eesmärgi nimel ohverdades saavutavad nad teatud lunastuse.
Sellest fanatismist tuleneb ka suhtumine oponentidesse. Kõik, kes ei jaga fanaatikute seisukohti, lahterduvad automaatselt vastasteks, teisitimõtlejateks, uskmatuteks. Ning loomulikult võib ja peabki seesuguseid inimesi hirmutama ja ohverdama. Sealjuures võivad need ohverdatavad vabalt kuuluda ka terroristide endi usu- või rahvuskaaslaste hulka. Ent kuna nad saavad oma kuuluvusest „valesti” aru või ei võitle selle kuuluvuse eest piisava innukusega, tuleb neid karistamise – terrori – abil suunata ja kasvatada.
Oma tegevuse tagamiseks vajavad terroristid muidugi redupaiku, relvaladusid ja rahalisi vahendeid. See eeldab aga teatud toetust vähemalt pealtnäha seaduskuuleka elanikkonna hulgas. Kõik edukad ja pikemaajaliselt tegutsevad terroriorganisatsioonid ongi suutnud luua endale toetajate ja varjajate, aga ka rahastajate ja rahastamist varjavate varifirmade võrgustikud. Enamasti on terroristide rahastamisallikad seotud narkokaubanduse, illegaalse immigratsiooni, prostitutsiooni ja põrandaaluse relvakaubandusega, ent loomulikult eksisteerib ka „puhtamat” finantseerimist, mille taga on islamifundamentalistlikud riigid või mingit sorti fundamentalistidele kuuluvad eraärid.
Et terroristid ei tegutse vaakumis, vaid peavad pidevat võitlust eriteenistuste, politsei ja sageli ka armeedega, kannavad nad oma tegevuses vältimatult kaotusi. Nende korvamiseks on kõigil edukatel terroriarganisatsioonidel oma propaganda- ja värbamisteenistus, värvatute kvalifitseerimiseks väljaõppe- ja treeningukeskused. Hoolimata kogu konspiratsioonist, mis terroriorganisatsioonide tegevust katab ja terroristidest sageli üksikult tegutsevate hullude või väikeste salkade mulje jätab, on suuremate terroriorganisatsioonide näol praktikas tegemist siiski põrandaaluste armeedega, mille liikmete koguarv ulatub tuhandetesse, mõningate islamistlike terroriorganisatsioonide puhul aga koguni kümnetesse tuhandetesse. Seega pole enamasti sugugi tegemist marginaalse jõuga, mille puhul võib oodata selle iseeneseslikku vaibumist ja väljasuremist. Pealegi on terroristide värbamissihikul eelkõige emotsionaalselt ebaküpsemad ning kergemini mõjutatavad noored.
Võtame näiteks baskide ETA või iirlaste IRA. Mõlemad oraganisatsioonid tegutsevad juba aastakümneid ning võimude kõik katsed neid likvideerida või rahumeelsesse dialoogi kaasata on siiani osutunud pehmelt öeldes ebaõnnestunuks.
Kuigi terroriste iseloomustab eelkõige fanatism ja pühendumine mingile kindlale ideele, peavad terrorismi kui niisuguse sünniks olema ühiskonnas ometi teatud eeldused. Neist kõige olulisem on inimeste pettumine võimaluses oma eesmärke saavutada legaalsete vahenditega. Demokraatlik ja homogeensete Lääne ühiskondade suhteline immuunsus terrorismi suhtes pole tegelikult seletatav mitte niivõrd heaolu ja liberalismiga, kuivõrd just sellega, et parlamentaarses õigusriigis on inimestel usk sellesse, et nad saavad oma poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme lahendada ühiskonnas eksisteerivate institutsioonide ja seaduste abil.
Niipea kui see usk kõikuma lööb, tekib ka demokraatlikus riigis silmapilkselt pinnas terrorismiks. Veenvaks näiteks on siin taas baskide ETA. Pole mingit kahtlust, et baskide terroriaktid Hispaanias lakkaks kohe, kui Madrid nõustuks baskidele iseseisvuse andmisega. Paraku on Hispaania võimud sel teemal keeldunud isegi mõtteid vahetamast. Tunnetades kõigi legaalsete iseseisvumisviiside lootusetust, ongi teatud osa baski ühiskonnast radikaliseerunud ning pöördunud terrorismi kui nende arvates viimase meeleheitliku vahendi poole baski riigi loomiseks.
Ka islamiterrorismi üheks põhjuseks on moslemite poolt tunnetatav jõuetus tehnoloogiliselt ja majanduslikult arenenuma Lääne ees. Suutmata majanduses, riiklikul tasandil ja konventsionaalsel lahinguväljal Läänele efektiivset konkurentsi pakkuda, pöördub radikaalsem osa rahvusvahelisest islami kogukonnast terrori kui ainsa Läänele kahju – vähemalt psühholoogilises plaanis – tekitada suutva vahendi poole.
Terroristide poolt lõhatud linnaliinibuss Tavistock Square`il Londonis 2005. Ohvrite pereliikmed ja terrorirünnakust pääsenud on oodanud juba viis aastat asjatult ametliku juurdluse tulemuste avalikustamist. Foto: Scanpix
Terrorismi suurimaks löögiks demokraatlikele ühiskondadele pole siiski inimohvrid ja materiaalne kahju, mida üksikud terroriaktid põhjustavad. Terrorismi peamine kahju seisneb hoopis üleüldise kahtlustuste ja kontrolliõhkkonna loomises, seni üheselt mõistetud sõnavabaduse normide ümberhindamises ning isiku-, kodaniku- ja inimõiguste piiramises paljude riikide võimude poolt. Viimane omakorda toob lääneriikide poliitikasse siin seni väga vähe esinenud voluntarismi ja relativismi elemente, mis pikema perioodi vältel kinnistuvatena võivad viia demokraatia krahhini. Just seda terroristid oma peamiseks eesmärgiks aga ju peavadki.
TAUSTAKS:Tuntumaid ja tähtsamaid terroriorganisatsioone:Hamas, Islami džihaad, Fatah, Al Qaida, IRA (Iirimaa, Inglismaa), ETA (Hispaania), Action Direct (Prantsusmaa), Aum Sinrikio (Jaapan), Sendero Luminoso (Peruu)Viimase kümnendi jõhkramaid terroriakte:15.8.1998 – lõhkeainet täis auto lõhkamine IRA poolt (29 hukkunut)13.9.1999 – elumajade õhkimine Moskvas (118 hukkunut)11.9.2001 – kaaperdatud lennukite majadesse juhtimine Washingtonis ja New Yorgis (3000 hukkunut)12.2.2002 – ööklubi õhkimine Bali saarel Indoneesias (202 hukkunut)25.8.2003 – pommiplahvatus Bombays (52 hukkunut)2.3.2004 – plahvatusteseeria Bagdadis (200 hukkunut)11.3. 2004 – rongiplahvatus Madridis (200 hukkunut)1.9.2004 – pantvangidraama Beslani koolimajas (329 hukkunut)7.7.2005 – metrooplahvatus Londonis (50 hukkunut)
