1836. aastal sõlmisid kaksteist Põhja-Kaukaasia Musta mere äärset hõimu föderatsioonilepingu ja võtsid vastu Tšerkessia iseseisvusdeklaratsiooni. Sellele saadeti Euroopasse tunnustust otsima kohaliku rahvaesinduse erisaadik Ismail Zeus, kelle missioon osutuski sedavõrd edukaks, et juba samal aastal ilmus Inglismaal kaart, millel Tšerkessia oli kujutatud iseseisva riigina.
Loomulikult ei olnud asjade seesugune käik meelt mööda Venemaale, kes arendas ekspansiivset välispoliitikat Musta mere piirkonnas ja pretendeeris koguni ülemvõimule Bosporuse ja Dardanellide üle. Selle taotluse realiseerimise pärast puhkenud Krimmi sõda (1853–1856) sidus siiski mõneks ajaks Venemaa käsi, nii et otsesed vallutused Põhja-Kaukaasias ning täiemahuline sõda tšerkesside vastu algasid alles pärast seda. Suutmata tšerkesside vastupanu murda rahvusvaheliselt tunnustatud normide kohaselt sõda pidades, alustasid Vene võimud 1858. aastal tšerkessi rahva masshävitamist ning kodudest välja kihutamist. Selle moodsa aja esimese genotsiidi tulemusena hukkus pool Tšerkessia tollasest elanikkonnast ehk 1,5 miljonit inimest, ülejäänutest ligi 90% sunniti põgenema või põgenes ise Türki. Umbes pooled põgenikest ei jõudnud paraku kunagi sihtkohta.
Venemaa suurvürst Mihhail konstateeris kuivalt, et tšerkesse pole võimalik alistada: „Pärast poolte (mägilaste) tapmist tuli hävitada ka ülejäänud”. Või nagu ütles sama protsessi kohta Vene sõjaajaloolane R. Fadejev: „Me ei vaja tšerkesse, me vajame nende maad”.
Tollase genotsiidi, aga ka stalinliku rahvuspoliitika tulemusena on praeguseks Venemaa Föderatsiooni territooriumil elavad tšerkessid hajutatud nelja administratiivsesse üksusesse. Kõige rohkem on neid Kabardiini-Balkaarias – 498 702 (55%), seejärel Adõgees – 108 115 (24,2%), kolmandana Karatšai-Tšerkessias – 82 182 (18,7%) ja lõpuks Krasnodari krais – 23 480 (5%).
Enamik tšerkesse elab siiski võõrastes riikides. Kokku leidub tšerkesside kogukondi 47 riigis, ent enamik neist on üsna väikesearvulised. Näiteks elab Iisraelis ja Hollandis kummaski vaid 3000 ja USAs 5000 tšerkessi. Suuremad ja elujõulisemad on Lähis-Idas asuvad kogukonnad. Nii on Süürias tšerkesside arvuks 75 000 ja Jordaanias 100 000.
Tšerkessi pagulaste põhihulk elab endiselt aga Türgis, kus nende koguarvuks on tervelt viis miljonit.
Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkis tšerkessidel lootus oma ajaloolisele kodumaale naasta. Paraku osutusid need lootused põhjendamatuteks. Nn uue Venemaa võimud asusid algusest peale tšerkesside tagasipöördumisele administratiivseid takistusi looma, kehtestades tagasirände kvoodid ning nõudes senisest kodakondsusest loobumist, märkimisväärse tagatisraha hoidmist Vene pankades, Venemaa põhiseaduse tundmist ja vene keele oskust.
Paralleelselt on Venemaa Föderatsioonis olnud jätkuva surve all tšerkessi keel, kaasa arvatud hariduse andmine selles keeles. Jälitamise ja tagakiusamise alla on sattunud tšerkessi aktivistid. Vene eriteenistused on püüdnud imbuda tšerkesside organisatsioonidesse ka välismaal, eesmärgiga tšerkesside vahele tülisid külvata ning nende koondumist takistada.
Oma õigusetu olukorra teadvustamiseks ja parandamiseks on tšerkessid teinud mitmeid pöördumisi ja algatusi. Juba 1970. aastal koostati vastavasisuline läkitus USA Kongressile, viimaste aastakümnete jooksul on saadetud märgukirju ka ÜRO-le, Venemaa Riigiduumale ja Euroopa Parlamendile. Mingeid tulemusi pole need paraku andnud. Aeg töötab aga maailma laiali pillutatud ja tasapisi assimileeruvate tšerkesside kahjuks.
Praegu võitlevad tšerkessid lisaks oma olemasolu ja õiguste teadvustamisele ka Sotšis olümpiamängude korraldamise vastu, kuna seal rajatakse ehitisi nende genotsiidi ajal hukkunud rahvuskaaslaste haudadele. Liiatigi pole tšerkessidelt kui selle maa põlisasukatelt keegi küsinud, kas nad üldse nõus on, et nende maa vallutanud ja põlisrahvast puhastanud riik seal niisuguse ürituse korraldab.
Septembri lõpul külastas Eestit Tšerkesside Rahvusvahelise Nõukogu delegatsioon koosseisus Iyad Youghar (Tšerkessi Kultuuri Instituudi esimees, USA), Aliy M. Berzegov (tšerkessi aktivist, Venemaa), Seteney Gurcesme (tšerkessi aktivist, Türgi) ja Tamara Barsik (Tšerkessi Kultuuri Instituudi kommunikatsioonijuht, USA). Maailma Vaade tegi nendega intervjuu.
Vasakult Setenay Gurcesme, Aliy Berzegov, Tamara Barsik ja Iyad Youghar Tallinnaslauluväljakul tšerkesside rahvuslipuga. Foto: Erakogu
Missuguseid riike peale Eesti olete veel külastanud?
Tamara Barsik: enne Eestit viibisime Gruusias ja Leedus. Tallinnast sõidame Brüsselisse. Püüame oma sõitude ja kohtumistega luua tšerkessidele toetusvõrgustikku, tekitada meie rahva vastu huvi, anda impulssi.
Yiad Youghar: Gruusia visiit oli meie senistest kõige mahukam.
Tamara Barsik: räägime oma probleemidest, diasporaade kultuurilisest kustumisest, assimileerumisest. Järgneva viiekümne aasta jooksul tšerkessid kui rahvus ilma kodumaata kaob. Seepärast püüame äratada nii palju tähelepanu kui võimalik ja ärgitada inimesi meiega koos töötama.
Kui edukad te olete selles olnud?
Tamara Barsik: Oleme püüdnud rahvusvahelisse teadvusesse lähtepunktina kinnistada fakti, et tšerkesside vastane genotsiid oli esimene sellelaadne moodsas Euroopas. Oleme otsinud arhiividest dokumente, teinud pöördumisi. Muu hulgas Venemaa Riigiduumale. Sealt vastati, et olite stalinismi ohvrid! Stalinismi ohvrid! Üheksateistkümnendal sajandil?
Nüüd olemegi alustanud Euroopa turneed. Fookuses eelkõige tõe päevavalgele toomine ja ajaloovõltsingute paljastamine. Venemaal on arhiividega olnud mõningaid raskusi, dokumendid, mida oleme saanud kasutada, on kõik eelnevalt Vene kogumikes publitseeritud, ise pole me midagi juurde otsida saanud. Gruusias seevastu on meie ees kõik arhiivid valla.
Meie pöördumistele Euroopa Parlamendi ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee poole oleme saanud siiani vastuseks vaid, et asja uuritakse.
Kas te ei karda, et rahvusvahelise üldsuse jaoks jääb tšerkessidevastane genotsiid Armeenia genotsiidi varju?
Iyad Youghar : Igasugune genotsiid on ülekohus, vägivald, üldinimlike normide rikkumine. Armeenia ja meie genotsiid on kaks erinevat asja. Olud on erinevad. Ja meie oma on tegelikult hullem, sest meil erinevalt armeenlastest pole praegu oma riiki. Üheksakümmend protsenti tšerkessidest elab maailma mööda laiali, meie kodumaa on asustatud võõrastega, samal ajal kui meie võõrsil assimileerume.
Miks olete vastu olümpiamängude korraldamisele Sotšis?
Iyad Youghar : Sest see langeb kokku Venemaa võidu 150 aastapäevaga tšerkesside üle. See nagu tähistaks edukat genotsiidi. Putin räägib kreeklastest kui Musta mere selle rannaosa põlisasukatest, kuid ei maini poole sõnagagi tšerkesse. Tšerkessid on ühel meelel, et see on tragöödia aastapäev ja Venemaa okupatsiooni algus.
Seteney Gurcesme: Kuni siiani olid need lokaalsed ajaloosündmused, olümpia muudab need aga rahvusvaheliseks. Olümpia justnagu kustutab tšerkesside kannatused ja varjab Venemaa ajaloolised kuriteod. Meie massihaudadele, meie esivanemate luudele ehitatakse meie tahte vastaselt maju.
Tamara Barsik: Moskva loob Sotši olümpiamängudega võltspilti tema võimu all olevast õnnelikust Kaukaasiast.
Vaade Sotši 2014. aasta taliolümpiamängude suusakompleksile „Mägikarussell” Krasnaja Poljanas. Foto: Scanpix
Kui suur on tšerkessi diasporaade omavaheline koostöö?
Seteney Gurcesme: Suurim diasporaa on Türgis – viis miljonit. Seal on kõik Sotšis olümpiamängude korraldamise vastu.
Iyad Youghar : Meil on Rahvusvaheline Tšerkesside Nõukogu (ICC), mis kujutab endast katusorganisatsiooni, mis koordineerib kohalikke organisatsioonide tegevust. Minevikus oli seesugune koordineerimine juhuslik, nüüd oleme saavutanud uue taseme. Meil on No Sochi 2014 liikumine, mis ühendab kolmekümmet organisatsiooni, toimib oma kodulehekülg. Korraldame konverentse, protestiaktsioone ja teadvustamiskampaaniaid, demonstratsioone, näiteks ÜRO peahoone ees. Toetame meie ajalugu uurivaid teadlasi, viime oma sõnumit demokraatlike riikide rahvasteni.
Kas diasporaadel on ka oma tšerkessikeelseid koole?
Iyad Youghar : Asi areneb, kuigi raskelt. Meie peamine eesmärk on siiski oma rahvas uuesti kokku koguda. 1862. aastal palusime abi inglastelt – asjatult. Nüüd palume uuesti rahvusvahelise üldsuse sekkumist. Vanem põlvkond on ka eksiilis 95% protsendi ulatuses tšerkessikeelne, noorema põlvkonna puhul on see vaid 30–35%. Mõjuvad nii linnastumine kui ka üldine moderniseerumine. Nõukogude perioodil püüdis KGB oma agentide kaudu suruda tšerkesside kultuurilist teadvust rahvakunsti ja rahvatantsu tasemele, ajalugu ja poliitika olid põlu all. Praegu on meil omamoodi ärkamisaeg. Paraku on selleks tõepoolest ka viimane aeg.
