Kui teil on võimalus käia ära Armeenias, tehke seda kindlasti! Silmapaistvatele erinevustele vaatamata leiame selles väikeses riigis palju ühist Eestiga, kohtame sõbralikke ja meisse sümpaatiaga suhtuvaidinimesi. Armeenlased on uhked oma pika ja hiilgava ajaloo, vanima kristliku riikluse ja omanäolise kirjaliku kultuuripärandi üle. Kuid keerulised suhted naabritega ning merepiiri puudumine – see on Armeenia (omakeelselt Hajastan) paratamatus olnud juba kaks ja pool tuhat aastat. Seesama asjaolu on aga kujundanud armeenlastest väga nutika ja elujõulise rahva. Ajalugu on sealkandis näinud kümnete suurte ja edukate rahvaste lugusid, mis on olnud ajuti veelgi säravamad ja paljulubavamad kui armeenlastel, aganeist ainsana on 21. sajandisse jõudnud armeenlased. Eestlastega ühendab armeenlasi eelkõige edu ajaloo ellujäämiskursustel, seda hoolimata suhteliselt väikesest rahvaarvust ja rasketest saatuselöökidest.

Armeenia nime leiame maakaartidelt juba esimese aastatuhande keskel eKr. Selle rahva ajalugu on kujundanud Aleksander Suur, Rooma keisrid ja Pärsia valitsejad. Ajaloolistel maakaartidel näeme Armeenia kirikute ja -kloostrite tiheda võrguga kaetud Väike-Aasiat kuni Vahemere rannikuni. Kunagisest Suur-Armeeniast on tänapäevaks vähe alles jäänud. Ajalugu on selle suure rahvaga käitunud väga karmilt. Möödunud sajandi esimestel kümnenditel suruti miljonid armeenlased nende põliselt asualalt välja. Selle käigus enam kui miljoni inimeste hukkumine on andnud põhjuse süüdistada kunagist Türgi Sultaniriiki armeenlastevastases genotsiidis. Tänapäeval elab Armeenia riigis alla kolmandiku etnilistest armeenlastest, rahva enamus elab üleilmses diasporaas.

Foto: Erakogu

Pooleteise miljoni elanikuga Jerevanis elab ligi pool Armeenia rahvastikust. Linnale annab kordumatu ja võluva näo kollane tuft – armeenlaste vulkaanilist päritolu rahvuskivi, mis domineerib iga ajastu arhitektuuris. Ajaloolisi rahvuslikke motiive kasutades on tuftist üles ehitatud ka uus linnasüda, jalakäijatedowntown, mis jääb Vabariigi väljaku ja Teatripargi vahele. Linnasüda on mõnus koht ajaviitmiseks – välirestoranidega pargid ja puiesteed, keskseimad tänavad Abovjani, Amirani ja Mesrop Mashtotsi Avenüü on vaatamis- ja jalutamisväärsed kohad. Kesklinna ringikujuline põhiplaan seda läbivate radiaalsete diagonaalsete tänavatega võimaldab suurlinnas kergesti orienteeruda. Nagu ka püha Ararati mägi lõunas, monumentaalne Kaskaadi-kompleks ja Ema Armeenia kõrgustesse ulatuv kuju põhjapoolsel mäeküljel ei jäta isegi nõrgema orienteerumisvõimega reisilist hätta. Armeenia diasporaa on rahastanud suuri üldkasutatavaid ehitisi ‒ Kaskaadi, samuti muuseume ja memoriaale. Väidetavalt on välisarmeenlased ka paljude suurte Ameerika või Prantsuse mäetööstusinvesteeringute taga.
 
Igapäevasesse olmesse ja Jerevani kesklinnast väljapoole jäävasse Armeeniasse ei ole aga välisinvesteeringud palju nähtavaid jälgi jätnud. Mööda neljarajalist maanteed Sevani poole sõites torkab silma hõre liiklus ning suurte kaubaautode täielik puudumine. Neid ei näe ka maanteel, mis viib Iraani ja Mägi-Karabahhia poole. Kuna ka raudteeliiklus on üsna soikunud, viitab see riigisisese majandustegevuseäärmisele piiratusele. Jerevani kesklinnast kaugemale jäävaid linnaosasid iseloomustavad väga katkisedtänavad, hooldamata majafassaadid ning ööpäevaringselt avatud kaubaputkad.
 
Igasugune tööseadusandlus näib sellel maal puuduvat. Kuid töökohti ongi vähe – hinnanguliselt kuni pool tööealisest elanikkonnast otsib tööd, sealjuures on tasu, millega juba rahul ollakse, 3‒4 korda väiksem Eesti keskmisest palgast. Nõukogudeaegse suurtootmise asemele ei ole tugevat tööstussektorit tekkinud, ka teenindussektor ja turism ei ole piisavalt arenenud.
 
Turismimajandus võiks olla Armeenia üks kandvamaid alasid, sest puhkajatel ja ränduritel on sellel Eestist 1/3 võrra väiksemapindalaga maal väga palju teha. Ajaloohuvilised saavad tutvuda antiiksete kindluste ja kloostritega, gurmaanid nautida kohalikke unikaalseid sööke ja maailmakuulsaid jooke ning spordisõbradkasutada näiteks suurejooneliselt väljaehitatud Tzaghkadžori mäesuusakuurorti. Kaukaasia kauneim järv Sevan ootab aga ilmselt veel paremaid aegu, sest isegi ümber järve kulgev maantee pole kohati sõidetav ja turismiinfrastruktuur on nõrgalt arenenud. Maantee ääres seisavad poisid laiali sirutatud kätega, andes mõista, milliseid järvest püütud kalapurikaid võib endale kaasa osta.
 
Ka väga pealiskaudsele turistile hakkab silma, et elu Armeenias oleks justkui paigale jäänud 1990. aastate algusesse. Inimesed tänaval ja turul räägivad, et elu läinud viletsamakski, tervishoiuteenused on kättesaamatud ja sotsiaalkindlustus hädasolijatele peaaegu olematu. Samas on viimastel aastatel elu ja majandus siiski hakanud nullpunktist üles liikuma. Väidetavalt ei lahkuta enam kodumaalt, pigem on välisarmeenlasi hakanud tagasi tulema. Vähemalt on paljud isamaalikuma meelelaadiga diasporaa-armeenlased teinud märgatavaid rahasüste nii majandusse kui ka kultuuriobjektidesse.
 
Armeenia arengut määravad pingelised suhted oma kahe lähema naabri – Türgi ja Aserbaidžaaniga, sellest asjaolust on tingitud poliitiline ja julgeolekuline lähedus Venemaale. Teatud ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel ei ole armeenlaste suhted ka regiooni teise kristliku riigi Gruusiaga just nii head, kui need võiksidolla. Olukorda on kindlasti pingestanud Abhaasia konfl iktis grusiinlaste vastu sõdinud armeenlased. Ajalooliselt peavad armeenlased end grusiinlastest põlisemaks kultuurrahvaks, kes on naabreid mõjutanud palju enam kui naabrid neid. Grusiine see suhtumine pahandab, kuigi kaugemalt vaadates tundub see naaberrahvaste omavaheline aasimine. Suhted Gruusiaga tunduvad olevat siiski pragmaatilised ja pigem soojad, seda ka hoolimata Venemaa valitsejate sajatustest Gruusia aadressil. Kui armeenlastelt küsida nende valikute kohta välispoliitikas, et kas Venemaa ikka on parim valik, vastatakse tavaliselt, et sellise valiku sunnib peale mõistus, süda aga sellega kaasa ei lähe!
 
Venemaa on Armeeniale peale surunud tolliliidu ning suured soodustused Vene kaupadele. Venemaa oligarhid ja riiklik kapital suhtub Armeeniasse kui koloniaalvaldusse – seda nii monopoolselt kehtestatud hindade kui ka piirangute kaudu kolmandate riikide ettevõtete tegevusele ja impordile mujalt kui Venemaalt. Armeenia on näide riigist, kellel on väga head suhted Venemaaga – lisaks viletsatele Vene autodele, mis valitsevad selle riigi teid, on Vene päritolu ka suur osa toidukaupadest, samuti telekommunikatsiooniettevõtted ja paljud pangad. Ka presidentaalne võimustruktuur, kus erakondi juhivad kõikvõimsad oligarhid, meenutab suure põhjanaabri oma. Mõned muudki detailid on väga sarnased, nagu Venemaal viimastel aastakümnetel vormikandjate seas moodi läinud hiigelsuured furaškad – musta nokatsi ja rattakujulise põhjaga vormimütsid – mis on ka Armeenia politseivormi lahutamatud osad!
 
Venemaa kõrval on Armeenia olulised partnerid Prantsusmaa ja Iraan. Esimene eelkõige seetõttu, et seal elab palju mõjukaid välisarmeenlasi. Samuti ühendab kahte kultuuri armastus kange viinamarjadestillaadivastu. Kuulus konjakitehas Ararat on prantslaste omandis ning annab suure osa oma kvaliteetsesttoodangust eksporti. Iraanist tuleb aga silmapaistev panus turismi, sest rangete islamiseadustega riigi kodanike jaoks on Jerevani südalinn lähim tükike Euroopat, kus saab vabalt meelt lahutada. Kohtusinrühma lõbusate iraani noorhärradega Ararati degusteerimissaalis, kes rangest šiiidi taustast hoolimata ei sülitanud hüva jooki peale maitsmist anumasse!
 
Armeenias sõidutas meid ring Arkadi, abivalmis ja südamlik armeenlane, kes püüdis meid varustada parimaga, mida seal maal saada on, ning näidata kõike, mille üle neil on põhjust uhke olla. Tema auto, Vene autotööstuse mikrobuss Gazell, oli aga kui viimseni väsinud hobusekronu, kes vaevu ägisedes bussitäit eestlasi ühest künkast teiseni vedas. See gasellikene andis hea kujundi võrdluseks kaks aastat varem tehtud Gruusia-reisiga. Gruusias vedas meid ringi kohalik mees David oma korraliku mersu-mikrobussiga, mis mägistel teedel suutis tõepoolest gasellina ringi liikuda. Mõlemal riigil, nii Armeenial kui ka Gruusial on veel tükk tegu rabelda välja majandusraskustest, kuid välispoliitiliste sõprade valik või ka sundvalik annab selge eelise Gruusiale, kus on rohkem näha dünaamikat ja optimismi.
 
Mai lõpp – juuni algus, 2010, Jerevan - Tallinn