22. detsembril esitlesid kaks Eesti tuntud välispoliitikut oma uusi raamatuid, mille lähtekohaks on olnud nii autorite aastate pikkune huvi Venemaal ja Aserbaidžaanis toimuva vastu kui ka isiklikud kontaktid ning töö rahvusvahelistes organisatsioonides. „Venemaa: valguses ja varjus” on Mihkelsonil esimene, „Aserbaidžaani kirjad” Herkelil viies raamat. Allpool vahetavad autorid mõtteid muu hulgas oma teoste sünniloost, Venemaa ja Aserbaidžaani vahelistest seostest ning kirjutamisest ja kirjandusest välispoliitika vallas laiemalt. Kirja pani Berit Teeäär.
 
Marko Mihkelson: Kui ma kirjutama hakkasin, siis ütlesin endale naljaga pooleks, et ma ei saa oma erakonda kuuluda, kui ma pole kirjutanud vähemalt ühte raamatut. Ega Riigikogus pole palju teisi erakondi, kes võiksid riiuli raamatuid täis laduda. Ja seejuures mitte lihtsalt poliitilisi kõnekogumikke.
 
Andres Herkel: Kui vaatan oma viimaseid raamatuid – Venemaast, Kuubast (mille kirjutasin kahasse Mart Laariga) ja Aserbaidžaanist – ning kirjeldatud maid mööda liigun, siis küsin endalt, et millest sellised valikud? Vastus peitub huvitavates kogemustes. Sümpaatia järgi võiksin edaspidi ju mõelda hoopis Tiibetile või Gruusiale või ka Eestile. Ka Eesti sisepoliitikas on päris huvitavaid asju, mis eeldaksid analüüsi, mida päevapoliitiliste pressiavalduste ja lühikeste artiklitega teha ei saa.
 
Olles nüüd Sinu raamatut lugenud, tundub mulle, et selle puudumine oleks ebaloomulikum kui see, et ta on nüüd meie ees. Sa oled ju tegelnud Venemaa teemaga ülikoolist saati väga erinevate vaatenurkade alt – alates üliõpilastööst, siis Postimehe ajakirjanikuna kohapeal ja nüüd poliitikuna.
 
MM: Sellesse raamatusse on tõesti olnud võimalik kokku panna 20 aasta jooksul settinud kogemus ja informatsioon. Mõned asjad, näiteks perestroika kohta, kirjutasin ma juba oma esimeste loengute tarbeks, mida ma 1993.–1994. aastal ülikoolis lugesin. Palju materjali on ajakirjanikuperioodist, hilisemast poliitikukogemusest ja võimalusest kokku puutuda nii sündmuste kui ka inimestega, kes seda suurt riiki on viimase kolmekümne aasta jooksul mõjutanud.
 
AH: Niisiis on Sinu kapital Venemaa teemal palju suurem. Mina ei pidanud Euroopa Nõukogus rohkem vastu kui paar aastat. Olles jälginud seal „kuldset triot” – Rogozin, Margelov, Kossatšov –, otsisin sahtli põhjast üles oma kirjutised Vene Euraasia liikumisest ja tegin selle põhjal raamatu „Vene mõistatus”, mis ilmus 2007. aastal.
 
MM: Kuna oleme Venemaa piirde lähedal tunnetanud selle suure riigi sise- ja välispoliitika eri tahke nii läbi tänase päeva kui ka minevikuprisma, on ka see, mida sina kirjutad oma Aserbaidžaani-raamatus, otsapidi seotud Venemaaga, Venemaa mõjudega.
 
AH: Ma ise arvan ka, et mu raamat räägib Aserbaidžaani taustal väga palju Venemaast ja päris palju ka Eestist. Olen püüdnud avada Euroopa Nõukogu suguse organisatsiooni toimimise konteksti ja eriti seda, kuidas Venemaa positsioneerib end Lõuna-Kaukaasias. Mis seal salata, Aserbaidžaani poliitiline süsteem on väga sarnane Venemaa omale – kõik need kontrollitud demokraatia elemendid. Siin on niisugust sugulust, mille kohta ütlen, et alati pole päris selge, kes on kelle õpilane – kas noor Älijev Putini õpilane või Putin hoopis vana Älijevi õpilane. Teatavasti tõi Putin kuskilt välja ka Älijevi KGB kooli lõputunnistuse, mida ma olen Nahhitševanis muuseumis näinud. Kui aga rääkida majandusest, siis on Aserbaidžaan käitunud ka väga iseseisvalt, püüdes Venemaa mõjusfäärist välja tulla. Mulle jäi meelde üks koht Sinu raamatust, kus teed minu meelest väga täpse vihje Aserbaidžaanile – et juba 19. sajandi alguses oli Põhja-Aserbaidžaani ehk praeguse Aserbaidžaani Vabariigi ala kontrolli alla saamine väga oluline geopoliitiline samm Vene impeeriumi mõjuvõimu laiendamisel.
 
MM: Üks osa mõjuvõimu laiendamise kontekstist, mis tänagi mõjutab Aserbaidžaani positsioone, on tema geograafiline asend. Geopoliitiliselt on ta ühelt poolt lähestikku (Lõuna-Aserbaidžaani kaudu) Iraaniga, teiselt poolt Armeenia ja Türgiga ning põhjapoolt otseti ka Venemaaga. Aserbaidžaani ühendab Venemaaga väga tugevalt energia ja energiakandjate küsimus, nende kasutamine riigisüsteemi ülesehitamisel ja praegusel juhul ka autoritaarse võimusüsteemi kindlustamisel. Venemaa jaoks oli Aserbaidžaan ja Lõuna-Kaukaasia tervikuna 19. sajandil üks esmase rikkuse allikaid just tänu sellele, et seal hakati esimesena naftat puurima ja seda riigikassa täitmiseks kasutama. Me näeme, kui oluline on praegu Venemaa jaoks seesama energiapoliitika ning nafta ja gaasi kasutamine nii eliidi väga kitsaste huvide kaitsmiseks kui ka riigi välispoliitiliste ja julgeolekupoliitiliste huvide ja eesmärkide saavutamiseks.
 
AH: Venemaa praegune režiim tajub iga oma naabruses oleva riigi demokraatlikuks muutumist ohutegurina. Samuti on Venemaa jaoks ohutegur see, kui Aserbaidžaan tõepoolest suunab need energiakandjad Venemaast mööda ja integreerub pigem Euroopa kui Venemaaga. Aga sinna on kahjuks pikk maa minna. Tasub meenutada, et kummalisel kombel kaotas Bakuu ja Kaspia mere naftabassein Nõukogude Liidus oma tähtsuse ning arendama hakati teisi leiukohti Siberis ja mujal. Nüüd saab iseseisvunud Aserbaidžaani riik neid ressursse kasutada. Nende majandus on küll üles ehitatud ühele sektorile, kuid siiski on see ressurss jäänud nende kätte. Teiseks meenutan Teist maailmasõda, kui liitlased jagasid omavahel Iraani. Nõukogude Liit oli võtnud kontrolli alla Iraani riigi põhjaosa, s.o Lõuna-Aserbaidžaani, ning keeldus sealt lahkumast. Venelaste sealt väljasaamine oli üks külma sõda ettevalmistavaid suuri kriise. See polnud meeltmööda ka aserbaidžaanidele Bakuus, sest nemad nägid võimalust rahva ühendamiseks. Tegemist on seega totaalselt lahku kasvanud rahvaga, kellest üks pool on olnud Vene impeeriumi mõju all ja teine Iraani mõju all. Aga nüüd me räägime juba liiga palju Aserbaidžaanist.
 
MM: Üldse mitte. Ma arvan, et Sinu raamat on väga oluline täiendus meie teadmisesse sellest piirkonnast, millega meil justkui peaks olema kokkupuutepunkte läbi 20. sajandi ajaloo. Seda me igatahes ise räägime. Samas arvan, et meie teadmised on väga fragmentaarsed. Oma raamatut sisse juhatades ütled ka Sina, et kui Sa 2004. aastal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Aserbaidžaani raportöörina hakkasid seal sagedamini käima, oli Sinu ettekujutus sellest piirkonnast, või täpsemini riigist, pinnapealne.
 
AH: Ütleme, et see peaaegu puudus.
 
MM: Kui mina hakkasin kirjutama Venemaast, vaatasin kõigepealt, mida algupärast on eesti keeles ilmunud viimase perioodi kohta – s.o eelmise sajandi lõpust tänapäevani. Ausalt öeldes polegi eriti midagi kokkuvõtvat kirjutatud. On üksikuid memuaare, artikleid, Sina oled kirjutanud pisut varasemast perioodist.Raamatu kirjutamine oli seetõttu paras väljakutse situatsioonis, kus enam-vähem iga eestlane arvab teadvat Venemaast peaaegu et kõike.
 
AH: Eesti oskuses mõista endiste Nõukogude Liidu riikide ja eelkõige Venemaa hingeelu on üksjagu müüti. Ma arvan aga, et meie põlvkonna inimestel on siiski olemas võime ära tunda KGB-likke meetodeid, mida poliitikas ja ühiskonna juhtimisel siin-seal kasutatakse, ja muidugi vene keele oskus. Me näeme selle võttestiku kuidagi a priori läbi ja seda Lääne-Euroopast tulnud poliitikud ei oska. Tihtipeale aga hindame ennast üle – nii oma teadmist kui ka oma teadmise mõjukust Lääne jaoks. Siin tuleb väga palju tööd teha, ja seda ka raamatutega. Kuigi me esineme väga suurte Gruusia spetsialistidena, on sellest maast ilmunud tegelikult vaid üks algupärane raamat – Dagmar Raudamilt Petrone sarjas. Pole ka tõlgitud ühtegi sügavamat käsitlust Gruusia ajaloost ja kultuurist. Peamiselt kirjutame Saakašvilist ja Vene-Gruusia sõjast, aga sügavam ja kaugem taust jääb hõredaks. Ma tahaksin loota, et keegi nendest inimestest, kes praegu selle problemaatikaga intensiivselt tegeleb, leiab millalgi aja raamatu kirjutamiseks. On tähelepaneväärne, et Moldova kohta on ilmunud suhteliselt hiljuti kaks raamatut – Marianne Mikkolt ja Marje Akslilt. Kahjuks ei ole midagi kirjutatud ka Ukraina, selle tohutu tähendusega suure maa kohta. Kesk-Aasia kohta võiks kindlasti raamat olla. Osati võib-olla katavad seda teemat niisugused suured käsitlused nagu Brzezinski „Suur malelaud”, kuid see on palju üldisem teos. Valgevenest ja selle reþiimist räägime palju ja kuigi ta on justkui hästi lähedal, me teda ikka eriti hästi ei tunne.
 
MM: Mina näen siin kahte probleemi. Esiteks ma ei alahindaks meie teadmisi ja suhtlemisoskust Venemaa või teiste lõunapoolsete naabritega. Meil on keeleoskus ja me tajume paremini lähiajalugu, millel on kahtlemata suur mõju praegustele sise- ja välispoliitilistele otsustele ühes või teises riigis. Küsimus on selles, kuidas muuta neid teadmisi ja oskusi pikemaajalisemaks. Et seesama taju ja teadmised oleks alles ka kümne aasta pärast. Siin on kindlasti oma roll ülikoolidel – ajaloolastel või politoloogidel. Nende teadustööd ei tohiks sattuda sahtlisse ja ainult paksudesse teadusajakirjadesse, vaid peaksid olema rohkem nähtavad ka avalikus kirjasõnas. Ma arvan, et väga oluline on eesti lugeja teadlikkuse kasvatamine eesti oma kirjutajate poolt. Teiseks on tähtis roll ajakirjandusel. Kirjutava pressi ajakirjanikud peaksid kirjutama sellest, mida nad kusagil välisriigis on teinud. Praegune seis on kurb – ühelgi Eesti trükiväljaandel pole täiskohaga korrespondenti. Jaanus Piirsalu on hea erand, kes on jõudnud ka raamatuni, kus ta väga huvitavalt Venemaad lahkab. Kui mina läksin 1994. aastal Postimehe ajakirjanikuna Moskvasse, kirtsutas mõni kolleeg ja osa juhtkonnast natuke nina, et miks sinna minna – meil on ju Reuters, Associated Press ja DPA – tõlgime ja kõigile on pilt selge. Aga kolm ja pool Venemaal veedetud aastat kinnitasid ka kõige suurematele skeptikutele, et lugeja huvi oli täiesti arvestatav just sellepärast, et sa pakud oma silma ja kõrvaga nähtu-kuuldu põhjal tekkinud arusaama. Nii on see tõenäoliselt iga maailma nurga puhul.
 
AH: Ma arvan, et noortel ajakirjanikel, kes tollal Moskvasse läksid ja kes praegu välispoliitika ja Venemaa teemadel kaasa räägivad – nagu Kadri Liik ja Astrid Kannel – on tänu vahetule kogemusele ka väga tugev ekspertiisivõime. Olen nõus ka Sinu osutusega ülikoolide suunas. Politoloogia peaks olema ka see ala, mis laseb üliõpilastel kitsamalt spetsialiseeruda ühele või teisele maale, selle eripäradele, poliitilisele süsteemile. Muidu oleme varsti olukorras, kus keskealine põlvkond veel mäletab seda aega, mis oli enne laulvat revolutsiooni, aga nooremad ei oska vene keelt ja neil puudub ka tunnetus. Kunagi vaatlejana tegin Gruusia valimisjaoskondades eksperimenti. Mõnel pool ütlesin, et olen Eestist, mõnel pool ei öelnud, ning suhtumise erinevus oli silmnähtav. Küsimus polnud ainult selles, et meie teame ja tunneme, vaid selles, et meile öeldakse: oo, eestlased – saatusekaaslased, teie saate meist aru.
 
MM: Ma olen täpselt sama kogenud Venemaal, käies seal nüüd poliitikuna koos Lääne kolleegidega. Lääne poliitikute ees on jutt ümmargusem ja hiljem otse venelastega rääkides on see hoopis teine – nad teavad, et meie teame, et meile pole mõtet udu ajada. Kui aga ENPAs või muul rahvusvahelisel foorumil tuleb päevakorda näiteks Tšetšeenia või laiemalt Venemaa küsimus, siis sõltuvad eri vaatenurgad ja hoiakud sellest, kust maailma või Euroopa nurgast Venemaa peale vaadatakse.
 
AH: Sinu raamatus on tähelepanuväärseid peatükke, mida võiks pidada eraldi raamatute algeteks. Üks ongi Tšetšeeniast. Tšetšeenia kohta on ju avaldatud ja eesti keeldegi tõlgitud väga palju raamatuid, kuid pole vist teist nii pikka algupärast käsitlust kui Sinu oma – 50-60 lehekülge. Sama tähelepanuväärne on analüüs 1979. aasta maailmasündmustest, mis viisid Nõukogude Liidu kaotuseni külmas sõjas. Sa kirjutad Reagani ja Thatcheri esiletõusust, samuti vigadest, mis kuhjusid Afganistani sõjas ja sealt edasi. See analüüs haarab maailma, mitte üksi Venemaad.
 
MM: Ma usun, et mõlemad raamatud on hea lisandus neile, kes tunnevad huvi maailma ja maailma poliitika vastu laiemalt. Sest olgugi, et Aserbaidžaan on Venemaast palju väiksem, on ta geopoliitiliselt mitmes mõttes oluline ka meile. Minu raamat aitab ehk paremini mõista, mis Venemaal sünnib ja miks ta selline on. Mul tohutult hea meel, et raamatu kaassõna kirjutas minu jaoks väga oluline figuur Vene mõtlejate hulgas – tuntud dokumentalist Andrei Nekrassov. See suure südametunnistusega inimene on teinud viimastel aastatel mitu väga olulist dokumentaalfilmi näitamaks, mis Venemaal tegelikult toimub.
 
BT: Üks küsimus ka minu poolt. Kas olete mõelnud oma raamatute tõlkimisele vene või inglise keelde?
 
AH: Mind rõõmustaks väga, kui minu raamat tõlgitaks aserbaidžaani keelde. Mitte seetõttu, et seal poleks inimesi, kes vene või inglise keelest aru saaksid, – neid on piisavalt. Kuid ma vaatan murega sealse emakeelse kultuuri ja kirjanduse vähesust – ja see teeb tihti rahvad oma identiteedi otsinguis väga nõrgaks. Nii loetaksegi vene keeles ja nüüd üha enam ka inglise keeles. Aserbaidžaanis ei saanud ma esimese hooga aru, miks ilmusid väga tugevad, kandvad opositsiooni ajalehed vene keeles. Põhjendus on väga lihtne – see noorte inimeste eliit, kes neid ajalehti tegid, lihtsalt suutis seda vene keeles paremini, kuna nende vanemad olid nad nõukogude ajal venekeelsetesse koolidesse pannud. Seda tendentsi meil Eestis õnneks ei olnud. Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis üks opositsiooniline ajaleht on juba teinud ettepaneku katkendite avaldamiseks.
 
MM: Ma arvan, et Andrese raamat ei peaks olema mitte üksnes aserbaidžaani keeles – selliseid raamatud on tõenäoliselt keeruline ka inglise keeles leida. Sellise rahvusvahelise organisatsiooni tegevusega seotud kogemuse võib kanda laiemalt mujale, see on väga suur väärtus omaette. Me oleme näinud palju silmakirjalikkust, ülevaatamist ja pinnapealsust. Andrese sihikindel ja tunnustust leidnud vaatlejatöö Aserbaidžaanis on väga väärtuslik. Ma loodan, et see raamat jõuab laiema lugejaskonnani kui ainult Eesti oma.
 
Venemaast on kirjutatud tõesti tonnide kaupa raamatuid, nii et minu raamat on üks väike kivi suures Venemaa mõtestamise müüris. Ennekõike on ta mõeldud ikka meie lugejale, kuigi tõlgituna tutvutaks see meie maailmanurga arusaamist Venemaast.

Foto: Eugeni Ashihmin, www.mnenie.ee