Türgi pürgimist ilmalikuks, Euroopale sarnaseks ühiskonnaks, võib tähele panna igal sammul. Kuigi mošeesid ja nooljaid minarette jääb silma kõikjal nagu igal teiselgi tüüpilisel moslemimaal ning viis korda päevas retsiteerivad valjuhäälsed muessinid koraani, manitsedes usklikke Allahi poole pöörduma, ei märka me palvetajaid ega usulist hardust kusagil. Ka pearättidega naisi võib paljude Euroopa linnade tänavail tänapäeval juba sagedamini kohata.
 
Türgi rikast ajalugu võib lähemalt uurida paljudes muuseumides, kuid möödapääsmatu on ära käia Topkapi palees, mis asub Hagia Sophia taga Kuldsarve lahega piirnevas Gülhane pargis, nagu ka maailmakuulus arheoloogiamuuseum. Konstantinoopoli vallutamise järel ehitas sultan Mehmet II selle imelise palee tolleaegse ehituskunsti parimate traditsioonide järgi, kuid meenutamaks türklaste nomaadlikku minevikku, on palee nelja hoovi vahel telkide sarnaselt püstitatud suured paviljonid, millest üks on ka troonisaalina külaliste vastuvõtu kohaks. Neis ruuumides ringi käies võib igaüks aru saada, millisest ilmakaarest on Euroopa mööbli nomenklatuuri tulnud diivanid, sest just neid me näeme palee igas saalis ja väiksemas toas. Turistide lemmikkoht on Haarem, omaette kinnine ehitis suure paleekompleksi sees. Keerulise struktuuriga, ebakorrapärase labürindilaadse Haaremi tähendusest ja funktsioonidest annavad teada ruumide paljuütlevad nimetused: mustade eunuhhide eluruumid, konkubiinide õu, kuldne puur, sultani ema salong, sultani ruumid, kümblusruumid, keiserlik saal, lemmikute ruumid, naiste ruumid ja Kuldne tee. Neist igaühte võiks pikemalt kommenteerida, sest sultani, tema ema ja lähedaste elu ühes 200 mustanahalise eunuhhi ja 300 konkubiiniga võib pakkuda palju põnevaid lugusid. Maailma Vaate lugejale võiks huvi pakkuda Kuldne Puur, kus hoiti varjul troonipärijaid, et neid enneaegu ei mõrvataks. Poistest, kes olid välja lõigatud elust väljaspool Haaremi seinu, kasvasid jõuetud ja poolearulised isikud, kellel puudus igasugune avaliku suhtluse kogemus ning kes rippusid elus eunuhhide hoole all ja vaid sultani armust. See oleks kui poliitbroilerlus Osmani impeeriumi moodi, kui otsida paralleele tänapäevaga.
 
Hagia Sophia lähedal asub sultan Ahmet I ehitatud ja 1616. aastal valminud Sinine mošee, Türgis kasutatava nimega Sultan Ahmet Camii. See ehitati, et suuruse ja ilu poolest üle trumbata nii kõrval asuv Hagia Sophia kui ka teisel pool Basaari asuv Süleyman I poolt 1557. aastal ehitatud mošee. Turistidele korraldatakse kuue hiiglasliku minaretiga Sinise mošee ees pargis õhtuti neljakeelseid valgusšõusid, mis annavad lühiülevaate Türgi hiilgavast ajaloost.
 
Istanbulis ei saa käimata jätta Suurel turul – mida oriendile kohaselt on kutsutud ka Suureks basaariks, kuid mida türklased ise nimetavad Kapali Carsi. Olles seda hiiglaslikku, maailma suurimat katusealust kaupmeeste linnakut näinud ka poolteist aastakümmet varem, võib tähele panna olulisi muutusi: lärmakust ja kauplejate pealetükkivust on palju vähem, kirevust, sagimist ja melu muidugi on – kuid see näib juba pigem turistidele suunatud etenduse kui eheda idamaise kirgliku laadana. Idamaise kauplemiskunsti nautijad võivad siin muidugi oma rahulduse kätte saada, eriti kui siseneda juveelikaupmeeste äride säravasse rägastikku. Siit ilma kauplemata välja ei pääse! Kui aga sattuda õigel ajal õigesse kohta, kus kaupmees on otsustanud iga hinna eest midagi maha müüa, siis on võimalik teha unelmate ost. Ootamatult võib selguda, et tüütu kaupleja peletamiseks öeldud mõttetult väike hind äkki sobibki ning juveelikaupmees pakibki värisevate kätega väärtusliku ehte sinu suureks üllatuseks peaaegu muidu kaasa! Idamaisel turul võib juhtuda kõike.
 
Üldjoontes hakkab see kuulus turg muutuma tavaliseks steriilsevõitu turismilõksuks, mis sobib hästi alahoidlikumatele paketituristidele, kuid seljakotiga matkajatel läheb juba igavaks. Tänavailt ja turult on kadunud kirevates rahvariietes türgi teemüüjad, kes veel 15 aastat tagasi oma samovarilaadset anumat seljas tassides silma rõõmustasid ja hüva jooki pakkusid. Veel sebivad vilkalt turul ringi rippkandikutega tee-mehed – kandikul saleda taljega klaasid kange musta teega. Kuid nagu kõikjal mujalgi maailmas võib ka siin lasta klaaskappi mündi ja võtta välja järjekordne annus kokakoolat või spraiti. Kohalik elanikkond teeb oma ostud peamiselt väljaspool 61 võlvitud tänavaga katusealust. Suur turg on sisuliselt hõlmanud kõik kesklinna kvartalid Süleymani mošee, Kuldsarve lahe ja moodsate trammide ja jalakäijate peamise liiklussoone Yenicerileri tänava vahel.
 
Eksootikagi pole täielikult kadunud – põnevad kohad on näiteks vaibaärid ning maitseainete turg. Sealt ostetud piparde valik soojendab kodus veel kaua aega suud ja hinge. Tõeliselt põneva söögielamuse saab aga õhtupimeduses Kuldsarve lahe kaldalt, kus õõtsuvatelt paatidelt võib osta sealsamas grillitavat värsket kala, mis torgatakse saia vahele ning mille kõrvale on sobilik osta joogiks hapukapsavedelikku.
 

Vürtsiturg, millega sulavad kokku veel lilleturg, kohvikud ja mitmesugused 

kauplused, on üks Istanbuli külastatavamaid vaatamisväärsusi. Foto: Scanpix

 
Euroopas ei ole ühtset seisukohta, kas Türgi peaks kuuluma Euroopa Liitu või mitte. Kui võrrelda Istanbuli mõne naabrusse jääva Euroopa Liidu pealinnaga, siis on võrdlus kahtlemata Türgi suurlinna kasuks. Öeldakse, et mitmed maapiirkonnad on Väike-Aasias veel üsnagi mahajäänud ja islamistlikud. Kuid need maapiirkonnad on täis mälestisi Õhtumaa kultuuri algaegadest ja eurooplastele lähedasest hellenistliku tsivilisatsioonist. Kardetavasti on islamismi Lääne Euroopa suurlinnades juba rohkem kui terves Türgis, mis juba 90 aastat otsib liitu Euroopas. Eestlastele võiks hingelähedane olla paljude türklaste veendumus, et soome-ugri ja turgi rahvad on ühest tüvest ja peavad hoidma kokku! Meil on aega – igaühel on võimalus ära käia selles imetlusväärses linnas nagu ka mujal Türgis ning kujundada oma seiskoht selle maa kuuluvuse kohta.