Hagia Sophia (Püha Tarkuse) nimeline kuppelbasiilika Istanbulis, ehitatud 532.‒537. aastal Konstantinoopoli nime kandvas Bütsantsi riigi pealinnas, oli esimese kristliku aastatuhande suurejoonelisemaid pühakodasid. Nii suurejooneline, et tuhat aastat hiljem Konstantinoopoli vallutanud türklased ei söandanud seda üle Vahemere tuntud rajatist lammutada, vaid muutsid ta islami mošeeks. Hagia Sophia saatus sümboliseerib ka 21. sajandi algul õige tabavalt kristluse olukorda Lähis-Idas. Tänane Türgi, Süüria, Liibanon, Egiptus, Iraak, ka Iraan ja Põhja-Aafrika on olnud kristluse tekke ja leviku kolleteks ja tugipunktideks. Ometi on eriti selles piirkonnas dramaatiliselt kasvanud vägivallaaktid kristlike kogukondade vastu. Peaaegu üheski nimetatud riigis ei saa kristlaste olukorda pidada jätkusuutlikuks. Isegi siis, kui otsesest vägivalda ei esine, sunnib kristlaste süstemaatiline ahistamine üha enamaid oma põliselt kodumaalt lahkuma. Raske on leida riiki, kus kristlased saaksid elada normaalse vähemusena, pidada avalikke jumalateenistusi, kasvatada lapsi kristlikus vaimus täisõiguslike kodanikena ning mis kõige problemaatilisem – takistamatult kuulutada oma usku. Valitsev islam oma mitmesugustes vormides laseb kristlikel vähemustel paremal juhul kuidagi hingitseda, kuid on kiivalt vaenulik kristliku propaganda suhtes. Ristiusku pöördunud muhameedlasi ja nende pöördumist inspireerinud kristlasi ähvardab surm.
 
2010. aasta lõpul üllatasid maailma Egiptuse koptide ägedad protestimeeleavaldused. Põhjuseks oli see, et võimud peatasid jõuga uue kiriku ehitamise ettekäändel, et ehitusluba olevat väljastatud üksnes kultuurikeskuse, mitte aga kiriku ehitamiseks. Asja iva on aga selles, et kirikute ehitamiseks on võimudelt peaaegu võimatu ehitusluba saada ning see sunnib kopti kogudusi väljapääsu otsima mõne teise sildi all. Konfliktis on siiski ka positiivne sõnum – üht vanimat kristlikku kirikut esindavate koptide arv kasvab ja uute pühakodade järele on tungiv vajadus. Kui 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia andmeil hinnati koptide liikmeskonda Egiptuses 850 000-le, siis 75 aastat hiljem on see arv kümnekordistunud (ligikaudu 8 miljonit ehk iga kümnes egiptlane).
 
Iraagi aukartustäratavate traditsioonidega kristlike kogukondade olukord on viimase kümne aastaga tõsiselt halvenenud. Kristlikke külasid Kurdistanis on korduvalt rünnatud, nende elanikke ja vaimulikke tapetud ning tingimused normaalse elu viljelemiseks on ülimalt ahenenud. Sellest on Europarlamendi liikmeid informeerinud mitmed Iraagi kristlaste delegatsioonid (2010. aasta detsembris külastas Europarlamenti Iraagi kristlike piiskoppide esindus). Üha tugevam on surve kodumaalt lahkumiseks. Eurooplastel tasub endale teadvustada, et tegemist pole mingite juhuvähemustega, vaid piirkonna põlisasukatega, kelle alad hiljem tulnud araablased vallutasid. Koptid on antiik-egiptlaste otsesed järeltulijad, Iraagi kristlased-assüürlased esindavad ligi kahe aastatuhande vanust kultuuri. Praegu on neist suurem osa maalt lahkunud või on muutunud sisepagulasteks. Kristlikke kirikuid ja üha elavana püsivat kultuuritraditsiooni ähvardab otsene oht saada välja tõrjutud oma põlisaladelt. See toimub 21. sajandi algul, mil kõik piirkonna riigid tunnistavad ÜRO vähemuste kaitse ja usuvabaduse seisukohti.
 
2010. aasta lõpust on rünnakud kristlaste vastu Iraagis ja Egiptuses järsult intensiivistunud. Iraagis tapsid islami äärmuslased ühe kuu jooksul 50 kristlast, enamiku neist Bagdadi katedraalis. Paljud ohvrite perekonnaliikmeist põgenesid Euroopasse. Egiptust vapustas seejärel terroristlik pommiplahvatus koptide jõulukirikus Aleksandrias.
 

 

Euroopa Parlament on kõikidele sellistele rünnakutele reageerinud erakorraliste debattide korraldamisega ja resolutsioonide vastuvõtmisega. Kohe pärast pommirünnakut kristlaste vastu Bagdadi katedraalis kuulutasid arvukad parlamendiliikmed oma ühisavalduses, et nad on teadlikud Lähis-ida kristlike koguduste ahastusest ja süvenevast hirmust.
 
„Meie, Euroopa Parlamendi liikmed, oleme otsustanud mitte jätta Lähis-Ida kristlasi üksi ning säilitada sidemed nendega. Kavatseme kasutada kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid taastamaks Lähis-Idas demokraatiat, inimõigusi ja usuvabadust, kaasa arvatud kristlaste usuvabadus,” teatatakse ühisavalduses.
 
2010. aasta detsembris Euroopa Parlamendis vastu võetud laiaulatuslikus raportis inimõiguste seisundi kohta maailmas rõhutatakse esmakordselt põhjalikumalt vajadust pöörata märksa tõsisemat tähelepanu usuvabaduse tagamisele. Mul õnnestus nimetatud raportisse sisse viia mitu muudatusettepanekut. Raporti uus paragrahv 66 rõhutab, et usuvabadust tuleb kõigi inimõiguste kontekstis käsitada põhilise ja sisulise õigusena ning et ELi liikmed peavad jõulisemalt ja tõhusamalt ellu viima kolmandate riikidega sõlmitavates kahepoolseis lepinguis inimõiguste tagamise tingimust. Kutsume ELi välispoliitika kõrget esindajat käsitama usuvabaduse austamist ELi uue välisteenistuse ühe prioriteedina, pidades silmas usuvabaduse laialdasi ja ränki rikkumisi ning vajadust abistada jälitatud usuvähemusi paljudes maailma osades. Tulevastes iga-aastastes inimõiguste raportites kutsume põhjalikult analüüsima eriti usuvabaduse olukorda. ELi uue välisteenistuse raames nõuame usuvabadusega tegelevate ametnike arvu suurendamist.
 
Kuid deklaratsioonidest ei piisa, kui neile ei järgne liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Komisjoni teod. Euroopa Parlament kui rahvusvahelise südametunnistuse esindaja saab sellele oma pideva järelevalve ja jõulise survestamisega konkreetselt kaasa aidata.
 
Europarlamendi 2011. aasta jaanuari esimest töönädalat kandis saadikute aktiivne tahe tõsta kristlaste tagakiusamise probleem Strasbourgi plenaaristungi erakorraliseks päevakorrapunktiks. Resolutsiooni tugevaim osa on üleskutse ELi välispoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa Komisjonile töötada kiiresti välja ELi strateegia usuvabaduse kui inimõiguse elluviimiseks. Strateegia peaks sisaldama konkreetseid surveabinõusid riikide vastu, kes on teadvalt ignoreerinud usukoguduste kaitsmise vajadust.
 
Euroopa Rahvapartei parlamendifraktsioon kui kristlike demokraatide esindus peab oluliseks minna kaugemale. Kristlaste tagakiusamise ägenemine on teinud parlamendile selgeks teema tõsiduse ja selle, et kõik see puudutab Euroopat ennast. Juba aastal 2004 tõdes toonane kardinal Ratzinger, praegune paavst Benedictus XVI, et Euroopa on kaotamas oma usulist ja kultuurilist identiteeti, olles muutumas sisemiselt õõnsaks. Sekulaarne tehnoloogia- ja tarbimisühiskond, mille üle läänemaailm uhkust tunneb, on teistele religioonidele Ratzingeri väitel midagi sügavalt võõrastavat, kuivõrd nemad on veendunud, et Jumalata ühiskond on määratud hääbumisele. Just sellepärast seab multikultuurne tsivilisatsioon meie ette tungiva vajaduse Euroopa traditsioonilist identiteeti tugevamini teadvustada. See identiteet põhineb kristliku religiooni muutumatutel väärtustel ja tõdedel, mis on inimvabaduse, elu mõtte ja väärikuse reaalne tagatis. Oli ju kristlus see, kes esmakordse selgusega tõi kasutusele inimisiku ainulaadsuse, tema õiguste ja väärikuse arusaama – moodsa demokraatia põhimõtted.
 
Seetõttu on põhjust ELi edasist poliitikat kavandades alati meeles pidada Euroopa ühinemise isa Robert Schumani üle 60 aasta tagasi lausutud juhtmõtet: „Demokraatia on kristlik või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias”. Tõsisel demokraadil pole Schumani arvates võimalik leppida sellega, et riik süstemaatiliselt eirab religiooni või suhtub sellesse põlgusega. „Riik ei saa endale kahju tegemata ning üldist õiglust rikkumata ignoreerida religiooni virgutavat mõju kodanikuväärtuste edendamisel ning ühiskondliku allakäigu tõkestamisel.”
 
Uues olukorras on meie kõigi jaoks vajalik üritada seda Robert Schumani sõnumit rakendada terviklikult, mitte valikuliselt. Kui Schumani siiani peaaegu et üksmeelselt ja ülivõrretes austatakse tema geniaalse kaugelenägelikkuse pärast, siis kuidas on mõeldav tema Euroopa ühinemisele edukalt viinud maailmavaatest välja jätta seda arusaama? Tsiteeritud mõte ei jäta oma karmis selguses valikut: antikristlik demokraatia päädib varem või hiljem türannias või anarhias. Just siit, omaenda kodust ja Euroopa maailmavaate taaselustamisest peab algama meie tõhusam ja sihiteadlikum tegevus usuvabaduse kui keskse inimõiguse kaitsel maailmas.
 

Küsimus pole religioonide omavahelises vastandumises. Islamivabariigi Pakistani (urdu keeles „puhaste maa”) rajaja Mohammed Ali Jinnah nägi aastal 1947, mil tema unistus oli tõeks muutumas, uut Pakistani riiki paigana, kus muhameedlased võivad end turvaliselt tunda ning elada harmoonias koos teiste usutunnistustega. „Te olete vabad,” kuulutas Jinnah riigi sissepühitsemise talitusel. „Selles Pakistani riigis olete vabad külastama oma templeid, oma mošeesid või mis tahes muid kultusepaiku. Asjaolul, et te kuulute mis tahes religiooni või kasti või usutunnistusse, ei ole midagi tegemist riigiga.” Paraku on tänapäeval islamimaades religioon muutumas väga olulisel määral identseks riigiga. 2011. aasta algul mõrvati Pakistanis populaarne Panjabi osariigi kuberner Salman Taseer – muhameedlane, kes avalikult astus vastu islami äärmuslastele ning nn laimuseadusele, mis õigustab islami väidetava mõnitamise ettekäändel teiste uskkondade represseerimist.
 
Seepärast kutsub Euroopa Parlamendi 2011. aasta jaanuari resolutsioon üles Euroopa muhameedlaste organisatsioone ilmutama ühemõtteliselt ja aktiivselt solidaarsust kristlike usutunnistustega, lähtudes võrdsest respektist iga religiooni vastu.
 
Toimiv ja ehtne usuvabadus saab rajaneda praktilisel võrdsusel. Olen mitmel korral oma kõnedes Strasbourgis väljendanud mõtet, et Türgi on küps ELi vastuvõtuks siis, kui Ankarasse on sama kerge ehitada kristlikku kirikut kui Brüsselisse mošeed.