Saksamaa ja Prantsusmaa suhete dünaamikat Euroopa Liidus on üllatavalt raske fookusesse saada. 

Et Saksamaa ja Prantsusmaa koos moodustavad ELi mootori – teisisõnu ühenduse liikumapaneva jõu ja inspiratsiooni – võib tähendada kas kõike või mitte midagi. See sõltub sellest, kas vaatleja lähtepunktiks on mineviku determinism või tuleviku idealiseeritud normatiivne tõmme.   

Juba paarisrakendi stardiasend sunnib skepsisele. Kontinentaalse Lääne-Euroopa kaht juhtriiki seob esmajoones ajaloo taak. Tänasesse omavahelisse allianssi ja ELi on nad kokku toonud Teine maailmasõda, mis oli uuema ajaloo kolmas relvakonflikt kahe riigi vahel vähem kui sajandi jooksul. Liidusuhted on vastanduvate riiklike huvide teadlik ohverdus. Võib küsida, kas toimunu on kahe põlvkonna vältel jõudnud pöördumatuks saada? Vastus tundub olevat eitav.   

See tuleneb üheltpoolt ELi suhtelisest nõrkusest. Majandusintegratsioon on poliitiliselt vältimatu, kuid mitte piisav eeldus. Kuuekümneaastase ühisturu võib küsimärgi alla seada ei midagi enamat kui sellele rajatud pealisehitise kõikumahakkamine. Mitu ELi juhti on viimastel kuudel hoiatanud, et euro saatuse küljes ripub ka ühenduse kui poliitilise projekti tulevik. Kui nii, siis käib mäng ELis ikka ja endiselt panga peale. Panga peale mäng jääb aga nullsumma mänguks, kus asjaosalised peavad arvestama võimalusega, et võimalik on nii võita kui ka kaotada. Võimalik on tulevik euro ja ELita ning see tuleb valikutesse sisse rehkendada.   

Pole kuigi üllatav, et Saksamaa ja Prantsusmaa (teiste liikmesriikide kõrval) tunduvad selliste kalkulatsioonidega arvestavat ELi kõige igapäevasemateski aspektides. Kõik juhtivad ametissemääramised ühenduse struktuurides näiteks ei sõltu mitte ELi huvidest või selle sisemise tasakaalu optimeerimisest, vaid suurte riikide huvide vahekorrast. Kui britt Catherine Ashtonist sai ELi välisteenistuse ülem, hoolitses Pariis selle eest, et mõjuvõimsas n-ö kantsleri-rollis oleks prantsuse diplomaat Pierre Vimont. Saksamaa sai ühe Ashtoni asemiku kohtadest, kuid veelgi olulisem on see, et ta saab varsti ELi Nõukogu peasekretäri koha – pärast seda, kui selle praeguse prantslasest valdaja ametiaeg täis saab. Euroopa Keskpanga prantslasest presidendi Jean-Claude Trichet' mantlipärijaks saab suure tõenäosusega sakslane Alex Weber.   

Sama muster on jälgitav poliitika tasandil. Läbi on saanud pikk Teise maailmasõja järgne faas, mil Saksamaa maksis ja Prantsusmaa n-ö juhatas vägesid. Saksamaa taastuv iseteadlikkus nii ELis kui ka maailmas üldse on Prantsusmaa sundinud seniseid realiteete ümber hindama. Paradoksaalselt (või ehk mitte) tuuakse esimesena ohvriks ELi huvid (niipalju kui need suurriikide huvide summast varem erinesid). 2008. aastal alanud majanduskriis on seda tendentsi süvendanud. Traditsiooniliselt etatistlik, majanduse poliitikale allutamisse uskuv Pariis on alalhoidliku ja ettevõtlikkust väärtustava Berliiniga loomulikul kokkupõrkekursil. Pingeid on seni aidanud maandada jagatud visioon anglo-ameerika kapitalismi „nähtamatu käe” liialdustest. Kuid et see visioon kattub rohkem negatiivses kui positiivses, on sellele raske kui mitte võimatu midagi elujõulist ehitada.   

ELi 17. detsembri tippkohtumisel teatasid Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid ühisest plaanist hakata ühtlustama ELi eelarve-, maksu- ja tööturupoliitikat. Retoorilises plaanis põhjendati kava vajadusega lisada rahaliidule majandusliit ning tegemist oli loogilise jätkuga mõlema poole oktoobrikuisele algatusele varustada eurotsoon alalise kriisiohjemehhanismiga.  

Vaatlejad juhtisid kiirelt tähelepanu suurema poliitilise üksmeele puudumisele nii ELis kui ka Pariisis ja Berliinis. Saksamaa mõttekäik on ennekõike majanduslik, tema poliitiline ambitsioon piirdub sooviga vältida taandarengut ELis. Berliini majanduslik maksimumkava näeb ette tugeva ekspordimajanduse tootlikkuse tõstmise ja eelarvedistsipliiniga.   

Prantsusmaa ambitsioon on poliitilisem, tulevikku suunatud ning selle peamine eesmärk on Saksamaa parem ohjamine ja kindlam kammitsemine ELi nihkuvatesse struktuuridesse. Majanduslikku koostööd nähakse ikka esmajoones poliitilise hoovana.

Saksamaad ja Prantsusmaad ühendab praegu soodumus süüdistada kriisis rahvusvahelisi rahaturge, teisisõnu ajalooliselt konkureerivaid kapitalismi mudeleid. Samas ei ole ilmne, kas kahepoolse turuvaenu ühisosa kannab endas midagigi konstruktiivset. Tendentsi viimaseks väljenduseks oli tippkohtumise otsus teha (umbmääraseks jäetud tingimustel) pankrotistumis-ohus riikide võlgade eest osaliselt vastutavaks ka erainvestorid. Tundub tõenäolisena, et nii otsus ise kui ka selle ebamäärasus peletavad laenuturge nõrkadest eurotsooni riikidest veelgi eemale, samas kui need vajavad laene elutähtsate funktsioonide alalhoidmiseks. Sama mõju oleks Saksamaa ja Prantsusmaa poolt varem nõutud üle-euroopalisel tehingumaksul ning ühistel ideedel riskifondide tegevusvabaduse piiramiseks.   

Ühine eelarve- ja maksupoliitika koos tootlikkuse kasvatamisega eurotsooni majandusliku baasi ühtlustamiseks on paremal juhul põlvkondlik ettevõtmine. Seniks tõukavad rahvusvahelise kliima multipolariseerumine ja ELi nõrkus Saksamaad ja Prantsusmaad pigem 19. sajandi jõudude tasakaalu loogika poole, kuna segu idealismist ja soovist ajaloost õppida üha lahjeneb. Saksa-Prantsuse kahepoolsed suhted hakkavad üha enam meenutama nn vangidilemmat. Üheskoos edasi minna oleks mõlema jaoks kindlasti kasulikum, aga teiselt vaiba alt ära tõmbamine (mitte tingimata avalikult) annaks edumaa. See mõttekäik on ilmselt tuttavam Pariisis, mis igas traditsioonilises, „ala-normatiivses” partnerluses on nõrgem pool. Saksamaa manööverdamis-võime on tema keerulise koalitsioonipoliitika ja kohmaka föderaalse juhtimissüsteemi tõttu väiksem.   

Seetõttu tundub, et viimased poolteist aastat valitsenud majandus- ja rahanduspoliitiline harmoonia Berliini ja Pariisi vahel on pigem taktikaline vahemäng kui strateegiline uus kvaliteet Lissaboni leppe järgses õhustikus. Kaugele minevikku on jäänud idealism, millega Euroopa Komisjoni volinikud Pascal Lamy ja Günter Verheugen 2003. aastal tulid välja plaaniga liita Saksamaa ja Prantsusmaa reas võtmevaldkondades ‒ luua ühised sõjajõud, saatkonnad ning jagada ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatust. Sellega kulmineerus mõtteviis, mis sai alguse Schumani deklaratsiooniga 1950. aastal ning edenes suurte sammudega ELi Rooma leppega 1957. aastal ning kahe riigi vahelise Ëlysëe paktiga 1963. aastal.   

Nüüd taandub kahe riigi vaheline väärtuste ühisosa peaasjalikult üleilmsete muutuste tõrjumisele. Valdav on kalduvus isolatsioonile, seda nii majanduspoliitikas, sotsiaalsfääris kui ka sisserändepoliitikas. Isolatsioon ei ole aga praeguses maailmas elujõulisem positsioon, kui ta oli seda eelnenud sajanditel.   

See ilmneb kahe riigi välispoliitilistes valikutes praegugi. Põlvenõksu-antiatlantitsism kahe riigi majanduslike valikute loogilise järelmina ei sisalda endas positiivset programmi peale irdumise USA globaalsetest eesmärkidest ja ideaalidest. Ühepoolsest maailmast väljaastumisele järgnevad Saksamaa ja Prantsusmaa jaoks vältimatult regionaalsed valikud. Need ei saa aga riikide geograafilist asendit arvestades kattuda ning teevad neist konkurendid. Asjade selline käik oli aimatav juba laienemiseelses debatis. Saksamaa nägi algusest peale Ida-Euroopas strateegilist sügavust, samas kui Prantsusmaa kartis ELi strateegiliste ressursside pillamist. Sellest vastasseisust kasvasid välja vastavalt Berliini ja Pariisi edentatav idapartnerlus ja Vahemere-unioon.   

Regionaalsete valikute tagant paistab vajadus arvestada teiste jõukeskustega, esmajoones Venemaaga. Siin on juhtohjad kindlalt Saksamaa käes ja Berliini valikute mõju on tuntav igal tasandil, alates majanduslikust (Saksa energiagigant Siemens loobus strateegilisest partnerlusest prantslaste Arevaga venelaste Rosatomi kasuks) kuni poliitiliseni, kus Saksamaa ei põlga ära kahepoolseid ettevõtmisi Moskvaga (Merkeli-Medvedevi juunikuine ettepanek luua ELi-Vene poliitiline ja julgeolekunõukogu). Prantsusmaal ei ole muud valikut, kui üritada Saksamaa tegevust ohjata ja „trilateraliseerida”.   

Euroopa Liidule on see halb, et enam ammu ei ole määrav tema sisemine arenguloogika, vaid suurriiklike huvide sobitumine. Pool sajandit Euroopa arengut vedanud kükloobil on nüüd kaks silma, mütoloogia maagiata on temast saanud haavatav ja surelik olend.   

Tulevikuprojektsioonid käivad üha pikema kaarega läbi minevikust. Küsimus on üha enam selles, kui kaugele minevikku ELi lummuse lagunemine Saksamaa-Prantsusmaa suhte tagasi tõukab. Iseloomulik on see, et kõik sõltub Saksamaa ambitsioonidest ja enesekontrollist, Prantsusmaa kohta ei tuleks kellelegi pähe seda küsimust niimoodi asetada.