Pärast Kaukaasia lõplikku ühendamist Venemaaga algas Vene impeeriumile ebalojaalsete etniliste rühmade äravool eriti Abhaasiast ja teistelt Musta mere äärsetelt aladelt. Peaaegu tühjaks jäänud maadele asusid elama teised rahvad. Tsaari-Venemaa uute piirkondade asustamise poliitikat saatis mõningane edu, kuna Kaukaasia etniline kaart muutus oluliselt Vene impeeriumi strateegia poolt ettenähtud suunas. Põhja-Kaukaasia regioon asustati peamiselt ristiusku rahvastega. Musta mere äärsetele aladele sattunud eestlastest on kirjutanud paljud uurijad, kuid kaua aega puudus Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia eestlaskonda hõlmav etno-demograafiline statistika.
 
Arvatavalt esimesed Põhja-Kaukaasia maile sattunud eestlased olid Jaan Kilk ja Peeter Piir. Nad otsustasid rajada praeguse Abhaasia pealinna Suhhumi piirkonda eesti asunduse. Vene võimud ergutasid eestlaste ümberasumist igati, kuna need alad olid jäänud pärast abhaaside lahkumist täiesti inimtühjaks. Eestlased said materiaalset abi ning nad vabastati kõikidest maksudest, mis tegi kohanemise muidugi hõlpsamaks. 1882. aastal kolisid ümber esimesed eesti perekonnad ning asusid elama Lindasse. Peagi asus osa eesti perekondi Lindast ümber Kodori jõe piirkonda, rajades Estonia küla. Linda asulasse kolisid aga uued ümberasujad Eestist. Üldiselt asus Kaukaasiasse eesti perekondi Tartumaalt, Pärnumaalt, Harjumaalt, Viljandimaalt, samuti Hiiumaalt. Uued luterlaste rühmad saabusid 1885. aasta alguses ning asusid elama Salme ja Sulevi külla, mis järgmistel aastatel kasvasid nii uute Eestist ümberasujate kui ka ümbruskonna eesti külade elanike arvel.
 
Praktiliselt samal ajal asusid eestlased elama ka mõnda Adleri ja Anapa külla. Sotšis hakkas tegutsema aktiivne eesti selts. 1886. aastal rajasid Armavirist Musta mere äärde ümber asunud eesti pered Sotši lähedale Punase-Lageda küla.
 
1886. aastal rajasid eestlased Ida-Armeenias, 1921. aastal Türgi kätte läinud Karsi linna lähistel Uus-Estonia ehk Novoestonka küla. Need olid ümberasujad Rakvere kandist (84 peret). Osa Novoestonka perekondi kolis hiljem Karsi linna.
 
Kui enne 1950. aastaid olid Kaukaasiasse rännanud vaid üksikud eesti pered, siis pärast 1960. aastat asus eesti peresid Lõuna-Kaukaasia linnadesse Thbilisisse, Jerevani ja Bakuusse. Need olid eestlased Sise-Venemaalt ning osalt Põhja-Kaukaasia eesti külade elanikud.
 
1939. aasta andmetel elas kõige rohkem eestlasi Abhaasias.
 
Neid leidus Suhhumi linnas (206 eestlast), Gagra linnas (77) ja Gagra külades (1145), aga ka Gudautas, Psõrtshas, Otšamtširas, Akarmaras, Kvezanis ja Galis.
 
Samal ajal elas Thbilisis 146 eestlast, Jerevanis 99, Bakuus aga kõigest 14 peret. Eestlaste hulk Kaukaasias hakkas kasvama pärast 1950. aastaid.














Eesti küla Karatsogenis. Foto: Erakogu
 
 
Kaukaasiasse ümber asunud eestlased ehitasid endale majad omal käel, kuigi neid aitas ka tsaarivalitsus. Majandusraskustest hoolimata õnnestus eestlastel keeruline uues piirkonnas kohanemise aeg üle elada, ning peagi läks elu eesti asundustes märksa aktiivsemaks. Avati koole ja muid haridusasutusi. Eriti hoogsalt arenesid eesti asulad Suhhumi lähedal. Rahvaarvu kasvades jagunes eesti Linda küla peagi kaheks. Kujunesid Ülem-Linda, kus elasid ainult eestlased, ja Alam-Linda, kus oli segarahvastik, kuid kus eestlased olid ülekaalus.
 
1897. aasta lõpuks oli eestlastega asustatud Suhhumi piirkonna majanduselu edenenud sedavõrd, et eestlased hakkasid looma eesti maaomanike õigusi kaitsvaid ühinguid. Eesti asundused olid omavahel tihedas kontaktis. Estonia, Salme, Sulevi, Ülem- ja Alam-Linda, aga ka Punase-Lageda küladest kujunes piirkonna eestlaste areaal. Ilmusid eestlastest ametnikud, samuti maja- ja poeomanikud. On tähelepanuväärne, et eestlastest uusasukad ei kaotanud kunagi sidet kodumaaga. Vähe sellest, nad said Eestist ajalehti ja olid omaaegse Eesti eluga täiesti kursis. Kaukaasia eestlased olid üpris usklikud. Luteri kirik rajas eesti asundustes kirikukoolid. Esimesed kirikukoolid tekkisid eestlaste kompaktsel asualal Kaukaasias aastail 1880–1887. Need tegutsesid Estonia ja Ülem-Linda külas. Suhhumi linna aga ehitati luteri kirik, mille kogudusse kuulus eestlasi, sakslasi, lätlasi ja soomlasi. Eestlased elasid läbisegi sakslastega ka Neudorfi külas ja venelastega Vladimirovkas.
 
Aktiivne elu käis ka Karsi eesti külas Novoestonkas, kuhu 1912. aastal ehitati eesti kool. Novoestonka küla oli moodustatud endise armeenia küla asemele, mille elanikud olid sunnitud kodumailt lahkuma pärast Türgi sultani Abdülhamit II korraldatud veresauna 1896. aastal. Kuni 1915. aastani kasvas Novoestonka eestlaste arv tunduvalt. Selle asunduse eestlased käisid läbi lähedal asuvate vene, kreeka, saksa ja armeenia küladega. Tuli ette segaabielusid, kui eesti naised abiellusid armeenlaste ja sakslastega. Eesti küla elanikud valdasid peale emakeele ka türgi keelt. Pärast armeenlaste genotsiidi 1915. aastal lahkus osa Karsi provintsi kristlasi, sealhulgas ka mõned eesti pered, sellest piirkonnast. Ülejäänud eestlased lahkusid Novoestonka külast pärast 1921. aastat, kui venelased ja türklased leppisid kokku, et osa Ida-Armeeniast, sealhulgas Karsi provintsist ühendatakse Türgiga. Eestlased asusid ümber Põhja-Kaukaasiasse – sinna, kus oli juba organiseerunud eesti kogukond, ning ka teistesse Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia linnadesse. Siiski jäi osa Karsi eestlasi pärast kristlaste piirkonnast lahkumist paigale. Väärib märkimist, et seniajani elavad külas vähesed eesti perekonnad, kes räägivad küll türgi keelt, kuid peavad kinni eesti kommetest ja elulaadist. Alates 1931. aastast hakkasid Türgi võimud muutma külanimesid, et kaotada piirkonna endiste asukate jälgi. Nii sai Novoestonka küla türgi nime – Karacaören. 1960. aastate algul rändas osa eestlasi koos eesti küla ümbruses elanud sakslastega Saksamaale. Ning külla jäid vaid mõned eesti pered, kes elavad seal tänini.
 













1912. aastal ehitatud eesti kool Novoestonka külas. Foto: Erakogu
 
 
Teistsuguseks kujunes Abhaasia eesti asunduste saatus. 1930. aastate algupoolel kasvas surve eestlastele tuntavalt. Algas eesti kogukonna aktiivsete liikmete tagakiusamine ja represseerimine. 1937–1938 saadeti paljud eestlased koos sakslaste ja kreeklastega Abhaasiast Uuralisse, Siberisse ja Kaug-Itta. Paljud silmapaistvad usujuhid ja ilmalikud eestvedajad hukati.
 
1940.–1950. aastatel aga asundati eestlaste asualale Abhaasias megrelid, grusiinide sugulasrahvas. Abhaasias elavad eestlased ei olnud niisuguse poliitikaga rahul, kuna megrelide ja eestlaste elulaad oli väga erinev. Seetõttu käis piirkonna majanduselu alla. Eestlased jäid oma külades vähemusrahvaks. Paljud eesti perekonnad hakkasid ümber asuma Eestisse, teised aga oma koduküladest Abhaasia ja Lõuna-Kaukaasia linnadesse. 1960. aastatel algas Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia eesti kogukonna aktiivse elu teine etapp. Thbilisis, Jerevanis, Sotšis ja Krasnodaris tekkis venekeelne eesti intelligents. Paljud eestlased töötasid seal arstide, inseneride, õppejõudude ja kultuuritegelastena. On tähelepanuväärne, et osa Thbilisi ja Jerevani, aga ka Sotši eestlasi pandi kirja venelaste või soomlastena, ning alles pärast NSV Liidu lagunemist tekkis eestlastel huvi oma juurte vastu. Hakati looma organisatsioone ja kogukonnastruktuure, mis hoidsid sidet kodumaaga. Pärast 1960. aastat elasid eriti Gagra piirkonna paljudes külades üksikud eesti pered, ning vaid kolmes Gagra külas olid eestlased tuntavas enamuses. Need olid Lesselidze ehk Getšripši küla, kus eestlased elasid koos venelastega, samuti eestlaste asutatud Sulev ja Salme.
 
1990. aastatel, kui algas Gruusia-Abhaasia sõda, lahkus piirkonnast enamik eestlasi. Paljud eesti külad jäid relvakokkupõrgete epitsentrisse. Eesti asulad osaliselt purustati. Kodumaale ümberasumine toimus etappide kaupa. Paljudel oli raske kodustest paikadest lahkuda. Ometi osa eesti peresid mitte ainult ei elanud sõda üle, vaid jäigi Abhaasiasse. Vähemalt Abhaasias tegutseb ka praegu eesti kogukond, kuhu kuulub üle 500 inimese. Olgu öeldud, et sõja ajal purustati kogu Abhaasia infrastruktuur ning piirkond sattus raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda. Abhaasias elavad eestlased on täieõiguslikud kodanikud, kuid elutingimused on üpris rasked ning maa elanikud, sealhulgas eestlased, on sattunud allapoole vaesuspiiri. Omal ajal õitsenud eesti külad on jäänud inimestest tühjaks, ülejäänud on hõivanud teised ümberasujad, kes on tulnud sõjas kannatanud piirkondadest.
 
Mis puutub Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia linnades elavatesse eestlastesse, siis ka nende arvukus on rände tõttu vähenenud. Praegu leidub eesti perekondi Sotšis, Krasnodaris, Novorossiiskis ja Gelendžikis, aga ka Thbilisis ja Jerevanis.
 
Põhja- ja Lõuna-Kaukaasias elavate eestlaste ajalugu on näide kangelaslikust ellujäämisest kõrge organiseerituse korral. On ju eesti diasporaa peaaegu igal ajajärgul ilmutanud kindlat koondumistahet ning see on aidanud tal alal hoida rahvuslikku eneseteadvust.


AUTORIST
Armen Akopjan on Armeenia politoloog