Konservatismi sõna iseenesest sisaldab viidet säilitamisele, mida võib kergesti tõlgendada ka iganenuna, uuendusvastasena, ajale jalgu jäänuna. Ometi ei ole see nii. Vastupidiselt nii mõnelegi arvamusele kuulub alalhoidlikkus ehk võõrapäraselt konservatism lahutamatult nüüdisaegsesse, modernsesse ühiskonda. Ehk isegi rohkem kui sotsialism. Esmahinnangul võib jääda mulje, et konservatism on midagi vana ning liberalism ja sotsialism midagi uut. Aga seegi on puhas eksiarvamus. Sotsialistlikud (sund)võrdsustamisideed on tegelikult sama vanad kui inimühiskond üldse, vanemad kui meie ajalooteadvus. Meieni on jõudnud selliseid utoopiaid alates Vanast Idamaast ja Antiik-Kreekast. Veelgi rohkem hiliskeskajast ja varasest uusajast. Kananahk tuleb ihule, kui tänapäevase pilguga lugeda neid pööraseid ideid inimühiskonda ümber korraldada ja inimesest kujundada mutrike sotsiaalses masinavärgis, nagu väljendusid Mably, Morelli, More „Utoopias” ja Campanella „Päikeselinnas”.
 
Alalhoidlikkus ei olegi tekkinud õigupoolest kui ideoloogia, vaid vastuseis pöörastele ideedele. Seega ei saa me dateerida konservatiivsuse alguspunkti, vaid peame seda vaatlema kui normaalse, tasakaalustatud ühiskonna taotlemist. Mõttevooluks on konservatiivsus kujunenud pika aja vältel, järk-järgult, olles pidevas muutumises ja arenemises. See on taas vastupidi laialt levinud arvamusele, et alalhoidlikkus on midagi kramplikult minevikust kinni hoidvat, stagnatsioonilist. Alalhoidlikkuse kui mõttevoolu teket on seostatud Edmund Burke’i terava Prantsuse revolutsiooni vastase pamfletiga „Mõtteid Prantsuse revolutsioonist” (1790). Burke ise oli seejuures liberaalne Briti parlamendisaadik ega pidanud end sugugi konservatiiviks. Konservatismi alguseks võiks pidada siiski Inglismaa Hiilgavat revolutsiooni 1688, mille käigus sündis konstitutsiooniline monarhia, lubati esmakordselt opositsiooni olemasolu ja millele laoti esimene nüüdisaegse demokraatia vundament. Kindlasti ei saa väita, et John Locke ja Hiilgav revolutsioon etendasid tollases Inglismaa keskkonnas konservatismi. Pigem vastupidi, konservatiivid toetasid Stuartide dünastia aegse riigikorralduse säilitamist ja tänaste mõõdupuude järgi olidki uuendusvastased. Kuid Hiilgav revolutsioon lõi legaalse tasakaalu jõudude vahel, kes soovisid ühiskonna kiireid ümberkorraldusi, stabiilset arengut või hoopiski selle kivistumist.
 
Locke’i ideed on pigem modernse konservatismi alustalad. Nüüdisaegne alalhoidlikkus ongi pigem segu liberaalsest majandusest ja konservatiivsetest väärtushinnangutest, kui et vastuseis igasugustele muutustele. John Stuart Mill, kes XIX sajandil kandis liberaalseid ideid, on tänapäeva kontekstis kindlasti konservatiiv. Nagu ka XX sajandi Karl Popper ja Friedrich von Hayek, kes pidasid endi nimetamist konservatiivideks rünnakuks vabaduse ideoloogia vastu ja püüdsid sellist mainet igati tõrjuda. XX sajandi algul võttis Briti konservatism üle peaaegu kõik liberalismi positiivsed jooned, sh isikuvabaduse ja privaatsuse järjekindla tunnustamise ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte, ning asus inimõiguste eest palju tugevamini võitlema kui liberaalid, sotsialistidest rääkimata. Konservatiivid säilitasid seejuures oma tugevuse: väärtuspõhise ühiskonna apoloogia. Pinna kaotanud liberaalid suruti aga marginaalsesse rolli, kus nad on suuresti tänini.

Neokonservatism tõi konservatiivsete väärtuste ja liberaalse majanduse sümbioosi kui nüüdisaegse alalhoidliku poliitika nurgakivi juba jõuliselt välja. Sugugi mitte kõik konservatiivid ei jaganud neokonservatiivide maailmavaadet. Mõnele oli liiast vabamajandus, mõnele religiooni suur tähtsustamine ja abordikeeld. Nii on neokonservatism leidnud tugevamat kandepinda Ameerika Ühendriikides ja jäänud tagaplaanile Euroopas.
 
Alalhoidlikkuse moderniseerimine sundis vaatama tulevikku ka sotsialiste. Briti peaministri Tony Blairi ühe põhilise ideedegeneraatori Anthony Giddensi kolmanda tee ideoloogia püüdis importida sotsialismi hulgaliselt parempoolseid ideid, et tõsta sellega Briti leiboristide konkurentsivõimet. Mõneti püüdis ta korrata kübaratrikki, mille olid XX sajandi algul konservatiivid teinud liberaalidele. Giddensi kohaselt tuleks ühendada tugeva sotsiaalse orienteeritusega ühiskonnamudel vabamajanduse ja konservatiivse rahanduspoliitikaga. Giddensi mudel seisis õigupoolest lähemal Ludwig Erhardi sotsiaalsele turumajandusele (Saksa kristlike demokraatide ideoloogia alates 1940. aastate lõpust) kui sotsialismile. Ortodokssetele sotsialistidele oli Giddensi „kolmas tee” muidugi pühaduseteotus ja see tekitas rahvusvahelises sotsialistlikus liikumises vasakpoolse tiiva uue tõusu. Tänapäeval on vasak-sotsialistid saamas ülekaalu „kolmanda tee” mõistlike sotsialistide üle.
 
Viimase ülemaailmse majanduskriisi vasakpoolse tõlgenduse kohaselt on kriisi põhjuseks liiga vähene majanduse reguleerimine ja liiga suur turusuhete osatähtsus. Parempoolsed jõudsid aga risti vastupidisele järeldusele: just jäik ja ülemäärane reglementeerimine majanduses on toonud kaasa majanduskriisi, kuna maailmamajandus ei suutnud enam paindlikult reageerida kriisinähtudele siis, kui tagasilööki oleks saanud veel vältida. Selline väitlus iseenesest lükkab ümber ideoloogiate lõpu teooriad ja näitab, et kuigi ideoloogiad küll pidevalt muutuvad, ei kao ideoloogiline vastasseis kuhugi.
 
Alalhoidlikkus on olnud alati individuaalsem kui sotsialism. Seega ka riigiti mitmekesisem. Niisiis ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama mis Inglismaal, Ameerikas, Saksamaal või isegi Soomes. Alalhoidlikkus areneb alati koos ühiskonnaga, tõrjudes voluntaristlikke eksperimente, kuid viies järjekindlalt ellu vajalikke uuendusi. Seega ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama, mis ta oli sada või isegi kümme aastat tagasi.
 
Alalhoidlikkus on tihedalt läbipõimunud selle ühiskonna traditsioonide, tavade, kultuuri, mõttelaadi ja väärtushinnangutega, mille pinnalt ta on võrsunud. Kuigi rahvusvaheline koostöö alalhoidlike parteide vahel on hästi olnud korraldatud juba aastakümneid, ilmneb riigiti erinevusi, mis tekitavad küsimusi alalhoidlikkuse sisus. Tugevat mõju on alalhoidlikkusele avaldanud kõikides riikides usuelu. Kuid riigiti on usul ühiskonnaelus erinev kaal. Siin võime välja tuua neli selgelt eristuvat rühma:
•   Klassikalised alalhoidlikud parteid. Nende musternäiteks on Briti konservatiivid, kuid sellesse rühma kuuluvad ka Põhjamaade jt protestantlike ühiskondade konservatiivid. Nendel parteidel ei ole eriti tugevat religioossust ja tihtipeale on religioossed rühmad moodustanud religioossed parteid (näiteks kristlikud parteid Põhjamaades ja Eestis). Religioossed parteid ei ole aga klassikalises mõttes konservatiivsed, vaid pigem ühe teema parteid, aktsiooniparteid, kellel sisulist programmi väljaspool usuelu korraldust ei ole. Kuigi omaaegne Isamaa rõhutas nii konservatiivseid kui ka kristlik-demokraatlikke väärtusi, kuulus see erakond siiski klassikaliste konservatiivide hulka.  
•   Kristlik-demokraatlikud parteid on iseloomulikud katoliiklikele maadele. Nendel on seosed kiriku ja usuga tugevamad, sotsiaal-majanduslikus plaanis on nad aga Briti konservatiividest ja USA vabariiklastest ühiskonnakesksemad. Kui Saksa ja Itaalia kristlike demokraatide jaoks on usu ja poliitika kokkupuude siiski väike, siis Hollandi kristlik partei on tugevalt religioosne.
•   USA vabariiklaste jaoks on usul väga oluline koht ja konservatiivsus tähendab neile ranget kinnipidamist usudogmadest kuni abordikeeluni ja darvinismi eitamiseni välja. Samas on nad tunduvalt vähem sotsiaalsed kui Euroopa kristlikud parteid (meenutame võitlust tervishoiukindlustuse vastu)  ja rõhutavad isikuvabaduse ning kohaliku initsiatiivi prioriteetsust riigi ees.
•   Euroopale mõnevõrra kaugeks jääb teisi religioone tunnistavate maade konservatiivsus (islamiriigid, hinduistlikud, budistlikud jt). Ka nende maade konservatiividel on tugev suhe religiooniga, kuid riigiti ja parteide kaupa erinev. Euroopa kristlikele demokraatidele seisavad lähedal Türgi Õiguse ja Arengu Partei ning Maroko ja Jordaania valitsused. Mõned islamikonservatiivid aga kalduvad usuäärmuslusse, mis teeb koostöö nendega keeruliseks.
 
Alalhoidlikku liikumist mõjutab ka sotsiaal-majanduslik keskkond. Nii pole midagi imestada, kui näiteks Rootsi moderaadid on kohati vasakpoolsemad kui Eesti sotsiaaldemokraadid. Portugali ja Brasiilia sotsiaaldemokraadid on aga päris parempoolsed.
 
Alalhoidlikul mõttel on kõige tugevam taust, mis annab talle väga tugeva perspektiivi. Paindlikkus ja väärtuspõhisus on ka tulevikus alalhoidlikkuse vundament tasakaalustatud arenguks.