Paraku selgus juba Pariisi rahukonverentsil 1919, et ei suurriigid, nende juhid ega maailm tervikuna ole mingiks avalikuks ja läbipaistvaks diplomaatiaks küps. Ja seda isegi eeldusel, et tõeliselt avalik, ajakirjanike juuresolekul teostatav diplomaatia on üleüldse võimalik.
Nii eemaldatigi riigijuhtide kohtumistelt kõigepealt ajakirjandus, seejärel otsustasid suurriikide (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia) juhid aga üldse ülejäänud riigipeade hulgast eralduda, et uue maailmakorra detailides kõigepealt isekeskis kokku leppida, seejärel aga oma otsused ühiselt teistele teatavaks – ja vastuvõetavaks – teha.
See kõnekas detail 20. sajandi ajaloost meenus möödunud aasta lõpul, kui maailmas lahvatas Wikileaksi skandaal. Nii nagu riigipeade käitumine Pariisis 1919. aastal purustas lootused uue ja parema sõjajärgse maailma võimalikkusele, nii tekkis pahameel ja pettumus ka nüüd, mil oldi külma sõja järgses õhustikus arvamusel, et Ida-Lääne konfrontatsiooni aegsed Bondi-mängud on kaotanud oma teravuse. Meedia ja eriti elektroonilise teabevahetuse võidukäik oleks pidanud info salastamisele ja kuritarvitamisele senisest erineva konteksti looma ning terava ideoloogilise vastasseisu kadumisel saladiplomaatia oma tavapärasel kujul suuresti tarbetuks muutma.
Wikileaks tõestas paraku, et see pole kaugeltki nii. Avalikkuseni jõudnud vähesed lekked kõnelevad selget keelt sellest, et rahvusvaheliste suhete kujundamisel mängivad endiselt tähtsat rolli telgitagused kokkulepped ning enamgi veel – suurriikide diplomaatiat vormivad märksa suuremal määral, kui asjatundmatu avalikkus ette kujutada oskab – eriteenistused. Just see detail on Wikileaksi põhjustatud šokkidest ehk kõige suurem.
Wikileaksi asutaja Julian Assange (vasakul) esinemas Londonis meediale. Foto: Scanpix
Wikileaksi ja tema asutajat Julian Assange’i on lekete USA-kesksuse puhul süüdistatud muidugi antiamerikanismis ja teatud määral on see kindlasti ka nii. Lääne vasakpoolsete hulgas on antiamerikanism olnud suurmoeks juba 1950. aastatest peale ja kahetsusväärselt pole pilt selles suhtes oluliselt teisenenud ka praegu. Assange’i kriitikud on pahaselt rõhutanud, et USA diplomaatilisi saladusi päevavalgele kiskudes jätab Wikileaks mulje, nagu oleks USA näol tegemist ebademokraatliku ja imperialistliku suurriigiga, mis kõigist oma partneritest ja oponentidest lihtsalt teerullina üle sõidab.
Tegelikult tõestavad Wikileaksi paljastused pigem vastupidist. USA diplomaadid on kohati kasutanud mõnevõrra üleolevat ja puhuti silte kleepivat kõnepruuki, ent isegi Euroopa Liitu kuuluvate demokraatlike riikide – ning eriti nende juhtide – taustal, demonstreerivad lekked täiesti üheselt, kui tasakaalustatud ja taktitundeliselt sekkuda püüdev Ameerika diplomaatia üldjuhtudel siiski on. Õigupoolest kontrasteerivad sellega teravalt mõne Euroopa juhtpoliitiku enesekesksus ja nõrkused, autoritaarsete riikide nagu Venemaa, Valgevene jne poliitikutest ja ametnikest rääkimata.
Kuigi Ameerika Ühendriigid on Wikileaksi ja tema juhi vastu alustanud lausa ristisõda, pole globaalselt võttes peaküsimus selle juures siiski mitte nähtus kui niisugune. Lekkeid, diplomaatiliste dokumentide müümist, riigisaladuste reetmist ja diplomaatide ning eriteenistuste agentide ülejooksmisi on lähiajalooski hulgaliselt ette tulnud. Saladused lekivad ja saladused vananevad, suhted muutuvad ja sihtmärgid teisenevad. Ka elektroonilise diplomaatilise aruandluse lekked saavad lõppkokkuvõttes olla vaid ajutised. Küsimus pole niivõrd selles.
Peaküsimus, mille Wikileaks juba mitmendat korda viimase saja aasta jooksul päevakorrale tõstis, on ikkagi see: kui võimalik on üldse avatud diplomaatia? Kui võimalik on õiglane maailmakord? Kui võimalik on maailm, milles suured ja väikesed riigid on ka tegelikult võrdsed? Ning kui suured on väärtuspõhise poliitika võimalused võistluses salasobingute, intriigide ja valega, võistluses autoritaarsete riikide ja fanatismil põhinevate liikumistega?
Eriti julgustav Wikileaksi toel avalikkuse ette jõudnu selles mõttes ei ole. Ent kahtlemata osundas Wikileaks kogu oma vastuolulisuse juures selgelt vajadusele demokraatlike riikide ühispingutustega need eesmärgid taas senisest teravamalt fookusesse võtta. Nii jääbki meil üle vaid loota, et leketest tekkinud torm rahvusvahelistes suhetes ei osutu lõppkokkuvõttes üksnes tormiks veeklaasis.
