Kuid muutunud ei ole ainult Eesti, vaid ka maailm tema ümber. Hajunud on Nõukogude Liidu juhtimisel tegutsenud idablokk ja hargnevate teede aeda on sisenenud ka kommunismitondi hirmus kokku hoidnud läänemaailm.
Vähe sellest. Euroopa on isegi laienemisele ja konsolideerumisele vaatamata kaotanud suure osa oma mõjust ja edumaast nn kolmanda maailma edukamatele riikidele. USA piilub närviliselt üle õla Hiina poole ning keskendub Euroopa asemel üha jõulisemalt Lähis- ja Kaug-Idale.
Paljuski on ümber lükkunud majandusanalüütikute 1991. aastal tehtud stsenaariumid endiste kommunismimaade arengu suhtes. Venemaa, kellest oodati tänu tema ammendamatutele loodusrikkustele, haritud tööjõule ja arenenud teaduspotentsiaalile taas ühte maailma juhtivat jõukeskust, on vajunud hoopis demograafilise hääbumise, kodumoslemite tõusu, sotsiaalsete hädade ja kägistava korruptsiooni tõttu seisundisse, mille kohta Hiinas öeldakse „kustuv suurriik”.
Ebaõnnestunud riigiks on muutumas ka reformihärjal aina sarvest haarata püüdnud, kuid viimasel hetkel ikka käega löönud Ukraina, millele ennustati vaata et kõige helgemat tulevikku.
Seevastu Eesti, mille üle nii Moskvas kui pahatihti ka läänes ilguti kui ebapiisava rahvastiku, nappide loodusressursside ja nõrga riiklusekogemusega riigi üle, on ometi suutnud ennast nii kodus kui ka rahvusvaheliselt tõestada, kuigi me ise – Jumal tänatud – saavutatuga veel kaugeltki rahul pole.
Ja mis eriti oluline: just viimasel ajal võib üha sagedamini märgata, et me ei võrdle ennast enam mitte Venemaa ja teiste kunagiste liiduvabariikidega. Me võrdleme ennast üha vähem juba ka Läti ja Leeduga ja oleme selgelt seadnud võrdlusjooneks Põhjamaade taseme. See on juba tegelikult ülimalt paljutõotav.
Mart Helme
