Kui Ronald Reagan 1981. aasta jaanuaris USA presidendi ametivande andis, oli see riik juba poolteist aastakümmet olnud pikas ja justnagu peatumatult süvenevas poliitilises, välispoliitilises, majanduslikus ja moraalses kriisis.
 

 

Sageli seostatakse seda kriisi eelkõige USA osalemisega kaotusega lõppenud Vietnami sõjas, kuid kriisi tegelikud põhjused olid märksa sügavamad ja mitmekihilisemad. Pigem võiks öelda, et Vietnami sõda oli lihtsalt katalüsaator, mis aitas kõik Teise maailmasõja ajast (aga sageli veelgi varasemast ajast) riigis käärinud vastuolud reljeefselt esile tuua. Kui piirduda vaid märksõnadega, siis olid nendeks põlvkondade vahetumine, võitlus kodanikuõiguste eest, rassilise võrdõiguslikkuse liikumine, seksuaalrevolutsioon, feminismi esilekerkimine, rahuliikumine ja tupikseis külmas sõjas.

 
John F. Kennedy võit 1960. aasta presidendivalimistel oli andnud jõuliselt ellu astuvale noorele põlvkonnale lootuse, et Ameerika on teel uude, silmakirjalikkusest ja 19. sajandist pärinevatest ettekujutustest vabasse maailma, kuid juba Kennedy järglase Lyndon B. Johnsoni ametiajal selgus, et hipiidealism ja loosung „make love, not war”, ei suuda siiski väärata maailmapoliitikas ja majanduses toimivaid seaduspärasusi. See viis USA nii sise- kui ka välispoliitiliselt skisofreenilisse olukorda, kus ühiskonna kriitilise massi ootused ning poliitilise eliidi ees seisvad võimalused said kattuda vaid osaliselt.
 
Nii juhtuski, et kõigile oma kogemustele ja energiale vaatamata pidi Lyndon Johnson, keda mingil juhul ei saa liigitada USA ajaloo viletsemate presidentide hulka, lahkuma ametist, poliitikast ja avalikkusest täielikult diskrediteerituna.
 
Johnsoni järglase, vabariiklase Richard M. Nixoni ajal USA senise poliitilise süsteemi agoonia – eelkõige moraalne agoonia ‒ jätkus, kulmineerudes täieliku krahhiga Watergate’i afääri päevil.
 
Õigupoolest võib Watergate’i pidada omamoodi tuumaplahvatuseks Washingtonis. Vaatamata märkimisväärsetele edusammudele välispoliitikas, millest kõige tähelepanuväärsemateks võib kahtlemata pidada suhete sisseseadmist Hiina Rahvavabariigiga ning pingelõdvenduspoliitikat Nõukogude Liiduga, nullis Watergate selle kõige julmemal moel. Seda enam, et lahkumine Vietnamist, mis oli küll ameeriklaste poolt ammu oodatud samm, jättis see ometi igale ühendriiklase suhu kaotuse kibeda maitse, seades edusammud suhetes Hiina ja Nõukogude Liiduga justnagu sunnitud järeleandmiste valgusesse.
 
Võib-olla on ameeriklaste hinges valitsevat kõrbemaastikku kõige paremini tabanud Christopher Lach, kes 1976. aasta 4. juuli (USA iseseisvuspüha) pidustusi kirjeldades ütles: „Näib, et ameeriklased soovivad unustada mitte üksnes kuuekümnendaid, mässuliikumist, uut vasakpoolsust, lööminguid ülikoolilinnakutes, Vietnami, Watergate’i ja Nixoni presidendiks oleku aega, vaid kogu oma kollektiivset minevikku...”
 
Nixoni järglase Gerald F. Fordi prioriteetide esireas seisiski seega kõige muu kõrval  vajadus taastada ameeriklaste usk oma riiki, USA poliitilisse süsteemi ja poliitika vastutustundlikkusesse ning moraalsusesse.
 
Paraku tuli Ford – üdini aus ja kohusetundlik mees – sellega toime vaid osaliselt. Sealjuures ei tulenenud tema läbikukkumine sugugi mitte tema isikuomadustest, vaid paratamatust vajadusest Nixoni ümber kääriv poliitiline kriis võimalikult kiiresti ja valutult lõpetada. Selleks oli vaid üks ja otseselt Fordist kui presidendist sõltuv võimalus: Nixonile andestada.
 
Avalikkus ihkas loomulikult verd ja seepärast võeti Fordi otsus ühiskonnas vastu sügava nördimusega. Tähendas see ju ameeriklastele, nagu kehtiks kõrgema poliitilise ešeloni liikmetele üks ja lihtkodanikele teine seadus. Pealegi tõotanuks ekspresidendi tõenäoliselt aastaid veniv kohtuasi meediaajastul ameeriklastele ka tohutut meelelahutust.
 
Just viimane oli aga põhjuseks, miks Ford omaenda populaarsuse hinnaga Nixonile andestas ja kõik Watergate’iga seonduva ajaloolaste, mitte ajakirjanike pärusmaaks muutis.
 
Ka Fordi välispoliitilisi saavutusi, eelkõige CSCE Helsingi tippkohtumise lõppdokumente, peeti kaasaegsete poolt pigem USA nõrkuse kui edukuse tunnistajateks. Ajalugu on praeguseks siiski tõestanud, et Euroopa sõjajärgsete piiride tunnustamine (ses osas käsitles USA Balti riike erijuhtumina) oli väiksem järeleandmine kui Nõukogude Liidu poolt endale võetud kohustus asuda järgima läänes ja rahvusvaheliselt üldtunnustatud kodaniku- ja inimõiguste norme.
 
Ometi polnud üllatav, et USA avalikkuse poolt Washingtoni insider’ina käsitletud Gerald Ford ei pakkunud provintsist pärit puhta ja moraalselt rikkumatuoutsider’ina esinevale James E. Carterile 1976. aasta presidendivalimistel piisavat konkurentsi.
 
Nagu 1960. aastal John Kennedy puhul, soovis Ameerika nüüdki vanade kulunud kaadripoliitikute asemel näha midagi uut, värsket ja nooruslikumat ning Carteri valimismeeskond oskas seda ootust suurepäraselt ära kasutada. Tõsi, rahva pettumust ja ükskõiksust väljendas fakt, et osalus valimistel oli erakordselt madal ning küsitlustel vastas rekordiliselt palju inimesi, et poliitika ei huvita neid, kuna nad ei usu, et valimiste tulemusena midagi muutuks. Olukord oli koguni nii hull, et valimisteaastal 1976 usaldas valitsust vaid kümme (!) protsenti ameeriklastest.
 
Otsekui skeptikute kahtluste kinnituseks selguski üsna pea, et Carteri särava provintslasenaeratuse taga ei olnud piisavalt kogemusi ega ka isiklikku ja poliitilist meelekindlust. Kogu tema nelja aasta pikkune ajajärk kujunes presidendi otsusevõimetuse ja administratsioonisiseste võitluste ajastuks, millele pani krooni Teherani pantvangikriis 1979. aastal, kui USA saatkonda tunginud islamirevolutsionäärid vangistasid sealsed töötajad, kellest mõned ka telekaamerate ees hukati.
 
Carter ei tulnud kõigile oma valimiseelsetele lubadustele vaatamata toime ka majanduslanguse ja inflatsiooni peatamisega. 1973. aastal Iisraeli ja Araabia riikide vahel toimunud Yom Kippuri sõda oli nafta hinna lühikese ajaga lennutanud neljakordseks ning seadnud odava kütusega harjunud lääneriigid üleöö raskesse olukorda. Carteri ametisse astumise ajaks oli see USAs kumuleerunud tõsiseks majanduskriisiks, mille üheks väljenduseks oli föderaaleelarve kasvav defitsiit. Püüdes defitsiiti ohjeldada, emiteeris keskpank lisaraha. Paraku viis see kiiresti kuni kümneprotsendise inflatsioonini. Inflatsiooni püüdis Carter omakorda ohjeldada sotsiaalprogrammide kärpimisega, mis lõi valusalt just elanikkonna vaesemaid kihte.
 
Ebapopulaarne oli ka Carteri otsus kehtestada piirmäärad laenudele. See otsus andis tõsise tagasilöögi kinnisvaraturul ja autotööstuses. Kokkuvõttes näis ameeriklastele, et nende president võib küll isiklikult olla aus ja sümpaatne mees, kuid oma ametiga ei saa ta kuidagi hakkama.
 
Nii oligi Ameerika 1970. aastate lõpuks jõudnud olukorda, kus mitte üksnes kogu rahvas, vaid ka poliitiline eliit ootasid sõna otseses mõttes lunastajat. Kedagi, kes suudaks Ameerika allakäigu peatada ning tõsta Ameerika maailma tegelikult ju ikka veel kõige võimsama sõjalise ja majandusliku jõu pjedestaalile, mida ta reaalselt vääris.
 

 
 
Siinkohal on oluline märkida, et kogu selle 1960. aastatest alates kestnud allakäigu vältel näis tegevat võidukäiku USA peamine rivaal maailmaareenil ‒ Nõukogude Liit.
 
Loonud Teise maailma sõja käigus ja selle järel Euroopas ja Aasias igati arvestatava kommunismimaade bloki, õnnestus N Liidul 1960. ja 1970. aastatel paljude iseseisvunud kolooniate arvel seda veelgi täiendada. Eriti valus oli ameeriklastele selles kontekstis kahtlemata Kuuba libisemine Moskva liitlaste leeri.
 
Ent oli muudki. Vasakpoolsed ideed leidsid kirjeldatud aastakümnetel ulatuslikku toetust ka ülikoolilinnakutes, veel enam aga kultuuriringkondades, mis tähendas nende levimist kirjanduse, filmide ja sotsiaalteaduslike uurimuste kaudu ühiskonda laiemaltki, väljendudes muu hulgas massilises rahuliikumises.
 
Nõukogude süsteemi elujõulisust ja kohati paremustki USAga võrreldes näis samuti kinnitavat Nõukogude Liidu sõjalise võimsuse pealtnäha pidurdamatu kasv. Saavutanud 1949. aastal teise riigina maailmas tuumariigi staatuse, edestasid venelased 1957. aastal esimest sputnikut kosmosesse saates selles selgelt sõjalist tähtsust omavas valdkonnas juba USAd. Tõeliseks šokiks oli ameeriklastele aga see, et 1961. aastal ei lennanud esimese inimesena kosmosesse mitte mõni ameeriklane, vaid venelane Juri Gagarin.
 
Ja kuigi USA järgnevatel aastatel oma potentsiaali nimetatud valdkonnas maksma pani ning Nõukogude Liitu kosmosevõidujooksus edestas, olid venelased suutnud ameeriklasi ometi üllatada ning neis ebakindlust tekitada.
 
See ebakindlus süvenes veelgi, kui N Liit 1970. aastatel võttis relvastusse uut tüüpi lõhkepeadega SS-tüüpi raketid. Kritiseerides president Carteri kokkuhoiukurssi sõjalises valdkonnas, kirjutas ekspresident Richard Nixon: „Meie strateegilise kaitse tugisambaks on endiselt maismaal baseeruv Minuteman III. Võrdluseks võib öelda, et Nõukogude Liidu SS-17 lõhkepead on kaksteist korda võimsamad, SS-19 lõhkepeade võimsus on kuus kuni kaksteist korda suurem ja nõukogude superraketi SS-18 lõhkepead on kuusteist kuni nelikümmend korda võimsamad kui Minuteman III”.
 
Kui lisada siia, et Carter peatas ka kaugpommitajate B-1 tootmise, külmutas neutronpommi väljatöötamise, lükkas edasi MX raketisüsteemide kavandatud paigutamise, uute tiibrakettide väljatöötamise ja Trident-tüüpi allveelaevade konstrueerimise, võib täiel määral mõista ameeriklaste kasvavat muret oma julgeoleku üle ja ootust, et poliitilisele areenile astuks keegi, kes suudab lõpuks USA välja viia sellest lõpmatust poliitilise, majandusliku, sõjalise ja moraalse allakäigu spiraalist.
 

Nagu teame, osutus selleks meheks Ronald „Dutch” Reagan. Selle, millel peab põhinema Ameerika taassünd, sõnastas Reagan väga lihtsalt ja lakooniliselt juba enne oma ametisse asumist.
 
„Esiteks, selle aluseks peab olema kindel veendumus, mis tuleneb selgest kujutlusest ja usust Ameerika tulevikku. Teiseks, see nõuab tugevat majandust, mille aluseks on vabaturu süsteem, mis andis meile vaieldamatu liidrikoha loovtehnoloogias. Kolmandaks, ja väga lihtsalt, meil peab olema vaieldamatu sõjaline võimsus, säilitamaks maailmarahu ja oma riiklikku julgeolekut”.
 
Reagan suutiski, mida ta tahtis. Ja Ameerika suutis, sest Reagan pani Ameerika uuesti uskuma iseendasse.