Kui portugallased saare 1590. aastal esimeste eurooplastena avastasid, ristisid nad selle „Ilusaks saareks“ – Ilha Formosa. Formosa nimi kinnistus rahvusvahelises käibes mitmeks sajandiks ja alles 20. sajandil hakkas järk-järgult domineerima saarele hiinlaste poolt antud nimi Taiwan, mille kaks kirjamärki tähendavad „kõrgendikku” ja „merelahte”, viidates saare looduslikele oludele.
Oma napi 400-aastase poliitilise ajaloo vältel on Taiwan orienteeritusega vabadusele ja iseolemisele olnud oluline alternatiiv Hiina maismaaimpeeriumi autoritaarsele poliitilisele kultuurile, esitates viimasele pidevalt väljakutseid. Seda väites ei pea ma silmas sugugi ainult tänast Taiwani. Põguski pilk saare ajaloole näitab, et sealse rahva vabaduse ja Suur-Hiinast eraldiseismise püüetel on sügavad juured.
Kui eurooplased 16. sajandi lõpul „Ilusa saare” leidsid, elasid seal malai-polüneesia päritolu hõimude vabad kogukonnad. Mandri-Hiinaga olid sidemed marginaalsed. Varasemate keisririikide valitsused ei olnud „metsiku” saare hõlvamise vastu eriti huvi tundnud, piirdudes selle pelga äramainimisega geograafiateostes. Hiinlaste massiline ümberasumine saarele seisis alles ees.
Huvipuudust ei saa aga nentida eurooplaste poolt. Tõrjunud kõrvale oma konkurendid portugallased ja hispaanlased, kinnitasid 1620. aastatel saarel kanda hollandlased, kes rajasid tänapäeva Taiwani kohale Zeelandi kindluse ja kaubajaama. Formosast sai ligi 40 aastaks transiitkaubanduse keskus hollandlaste Bataavia koloonia, Hiina ja Jaapani vahel. Hollandlaste kohalolek hakkas äri- ja teenimisvõimalustega saarele meelitama ettevõtlikke hiina asunikke üle väina asuvast Fujiani provintsist.
1660. aastatel jõudis Taiwan Hiina poliitilisse huviorbiiti mandril toimunud ägedavõimuvõitluse tõttu. Kirdest tulnud mandžudest vallutajad lõid 1644. aastal Pekingis uue – Qingi – keisridünastia ja võtsid suuna kogu Hiina vallutamisele. Lõuna-Hiina alistamine kestis üle 20 aasta ja selle lõppvaatuse paigaks saigi Taiwan.
1662. aastal maabus saarel oma laevastiku ja viimsete väeriismetega legendaarne piraat ja mandžudevastase võitluse üks eestvedajaid Zheng Chenggong, Läänes rohkem tuntud Koxinga nime all. Ta sundis hollandlased lahkuma ja võttis üle nende tugipunktid, lootes luua Taiwanil platsdarmi Hiina vabastamiseks võõramaalaste ikkest. Kahjuks suri Koxinga juba samal aastal. Tema järeltulijad hoidsid saart enda käes ligi 20 aastat, kuni Qingi väed selle viimaks okupeerisid. Koxingad austatakse Taiwanil tänapäevani kui rahvuskangelast.
Nõnda sai saar juba 17. sajandil esmakordselt maa anastajate ja võimu usurpeerijate vastu võidelnud hiinlaste pelgupaigaks. Ligilähedane stsenaarium kordus ligi 300 aastat hiljem 20. sajandi keskel.
Qingi valitsuse all sai Taiwanist Fujiani provintsi prefektuur. Saarele hakkas saabuma üha suuremal hulgal migrante mandrilt. Ümberasujate motiiviks oli sageli soov pääseda keisrivalitsuse surve alt vabamasse Taiwani, sest Qingi administratsiooni võim ei ulatunud seal kuigi kaugele ja piirdus peamiselt pärismaalastelt ja asunikelt maksu kogumisega. Taivanlased harjusid ennast pidama vabaks rahvaks ning 18.–19. sajandil kujunes saareelanikel – pärismaalastega segunenud Fujiani päritolu hoklodel ja Guangdongist tulnud hakkadel – tugev taivani identiteet. Keiserlike haldurite aruannetes Pekingisse kordusid aasta-aastalt kaebused taivanlaste kangekaelsuse ja vastuhakkude kohta. Tekkis lausa kõnekäänd, et Taiwanil on „iga kolme aasta järel mäss ja iga viie aasta järel ülestõus”.
Taiwanist sai Qingi keisririigi provints alles 1887. aastal, kuid see staatus püsis vaid üürikest aega. 1894.–1895. aasta Hiina-Jaapani sõja lõpetanud Shimonoseki rahuleping sätestas, et Hiina loobub „igaveseks ajaks” Formosa saarest ja mõnest muust territooriumist Jaapani kasuks. Nõnda läks Taiwan koos oma elanikega pooleks sajandiks uute peremeeste valdusesse.
Ühe suurvõimu taandumise ja teise saabumise vahele jääva võimuvaakumi olukorras leidis Taiwanil aset sündmus, mis, kuigi mitte poliitiliste tagajärgede poolest, siis igal juhul ajaloolise pretsedendina oli ülimalt olulise ja märgilise tähendusega. 25. mail 1895 kuulutati Lõuna-Taiwanis Tainanis välja Taiwani Vabariik. Endistest Qingi ametnikest ja kohalikest suurnikest moodustunud rühmituse ettevõtmine oli esimene vabariigi loomise katse Aasias. (Ka Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni üsna sarnastes poliitilistes tingimustes oli jäänud veel 23 aastat.) Taiwani Vabariigile ei olnud siiski antud pikka iga. Sama aasta oktoobris saarele jõudnud jaapanlased murdsid hõlpsasti kehvalt organiseeritud vastupanu ja uputasid noore vabariigi verre. Hukatuid olevat olnud üle 6000.
Taivanlased ei leppinud kergesti ka uute isandatega. Jaapani eesmärk ei olnud mitte lihtsalt Taiwani koloniseerida, vaid teha sellest Jaapani lahutamatu osa. Võim läks täielikult keiserliku asevalitseja ja jaapanlastest ametnike kätte. Alustati kiirtempos kaasaegse majanduse ülesehitamist ja vastavate infrastruktuuride loomist, samas aga ka kultuurilist jaapanistamist. Haridus muudeti jaapanikeelseks, hoklo ja hakka keele ning pärismaalaste keelte kasutamist piirati. Jaapani võimu esimestel aastakümnetel toimus rida relvastatud vastuhakke, mis julmalt maha suruti. 1930. aastatel hakkas aga eriti hoklo päritolu taivanlaste seas kujunema ühiskondlik opositsioon, mis organiseeris rahumeelset poliitilist võitlust taivanlaste õiguste ja autonoomia suurendamise eest. Sellele liikumisele tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda. Kümned tuhanded taivanlased leidsid ennast sundvärvatutena võitlemas Jaapani keisri eest teisel pool rindejoont mandrihiinlastega.
Jaapani aja kokkuvõtteks võib öelda, et see pigem tugevdas Taiwani identiteeti. 1912. aastal mandril loodud Hiina Vabariigiga ei olnud taivanlastel mingit pistmist. Kuigi Jaapani võimuga kaugeltki ei lepitud, oli ka Hiina pigem võõras riik, millega ühinemise mõte taivanlaste seas populaarne ei olnud. Kui Jaapani kaotus oli juba silma ees, valmistusid taivanlased oma riigiks.
Sõja võitnud liitlaste plaanidesse Taiwani iseseisvuse küsimus loomulikult ei mahtunud. 1. detsembril 1943 välja antud nn Kairo deklaratsioon, sisuliselt Roosevelti, Churchilli ja Chiang Kai-sheki Kairo kohtumise pressiteade, sätestas, et pärast kapituleerumist peab Jaapan „...kõik territooriumid, mis ta on Hiinalt varastanud, nagu Mandžuuria, Formosa ja Pescadorid, tagastama Hiina Vabariigile”. Liitlaste kokkuleppel okupeerisid Hiina väed Taiwani 1945. aasta oktoobris.
Taivanlastele tähendas see pigem sattumist vihma käest räästa alla. Hiina Vabariik oli taivanlastele samasugune pealesurutud võõrvõim, nagu oli olnud Jaapan. Ka ametlik hiina (mandariini) keel oli taivanlastele võõras, sest hoklo ja hakka dialektid on sellest üsna erinevad. Lisaks oli Hiina ametnike valitsemisviis märksa jõhkram ja korruptiivsem, kui oli olnud jaapanlaste oma. 1947. aasta veebruaris puhkesid üle kogu saare ulatuslikud rahutused ja vastuhakud, millele uued võimud vastasid nn valge terroriga. Selle ohvrite hulka ei ole tänini suudetud kindlaks teha. Hinnanguliselt võis tapetute ja represseeritute arv ulatuda saja tuhandeni. Igal juhul hävitati või tasalülitati suur osa Taiwani rahvuslikust eliidist ning vastupanu ja iseseisvuse mõttegi võimalus jäi aastakümneteks varjusurma.
Oma napi 400-aastase poliitilise ajaloo vältel on Taiwan orienteeritusega vabadusele ja iseolemisele olnud oluline alternatiiv Hiina maismaaimpeeriumi autoritaarsele poliitilisele kultuurile, esitates viimasele pidevalt väljakutseid. Seda väites ei pea ma silmas sugugi ainult tänast Taiwani. Põguski pilk saare ajaloole näitab, et sealse rahva vabaduse ja Suur-Hiinast eraldiseismise püüetel on sügavad juured.
Kui eurooplased 16. sajandi lõpul „Ilusa saare” leidsid, elasid seal malai-polüneesia päritolu hõimude vabad kogukonnad. Mandri-Hiinaga olid sidemed marginaalsed. Varasemate keisririikide valitsused ei olnud „metsiku” saare hõlvamise vastu eriti huvi tundnud, piirdudes selle pelga äramainimisega geograafiateostes. Hiinlaste massiline ümberasumine saarele seisis alles ees.
Huvipuudust ei saa aga nentida eurooplaste poolt. Tõrjunud kõrvale oma konkurendid portugallased ja hispaanlased, kinnitasid 1620. aastatel saarel kanda hollandlased, kes rajasid tänapäeva Taiwani kohale Zeelandi kindluse ja kaubajaama. Formosast sai ligi 40 aastaks transiitkaubanduse keskus hollandlaste Bataavia koloonia, Hiina ja Jaapani vahel. Hollandlaste kohalolek hakkas äri- ja teenimisvõimalustega saarele meelitama ettevõtlikke hiina asunikke üle väina asuvast Fujiani provintsist.
1660. aastatel jõudis Taiwan Hiina poliitilisse huviorbiiti mandril toimunud ägedavõimuvõitluse tõttu. Kirdest tulnud mandžudest vallutajad lõid 1644. aastal Pekingis uue – Qingi – keisridünastia ja võtsid suuna kogu Hiina vallutamisele. Lõuna-Hiina alistamine kestis üle 20 aasta ja selle lõppvaatuse paigaks saigi Taiwan.
1662. aastal maabus saarel oma laevastiku ja viimsete väeriismetega legendaarne piraat ja mandžudevastase võitluse üks eestvedajaid Zheng Chenggong, Läänes rohkem tuntud Koxinga nime all. Ta sundis hollandlased lahkuma ja võttis üle nende tugipunktid, lootes luua Taiwanil platsdarmi Hiina vabastamiseks võõramaalaste ikkest. Kahjuks suri Koxinga juba samal aastal. Tema järeltulijad hoidsid saart enda käes ligi 20 aastat, kuni Qingi väed selle viimaks okupeerisid. Koxingad austatakse Taiwanil tänapäevani kui rahvuskangelast.
Nõnda sai saar juba 17. sajandil esmakordselt maa anastajate ja võimu usurpeerijate vastu võidelnud hiinlaste pelgupaigaks. Ligilähedane stsenaarium kordus ligi 300 aastat hiljem 20. sajandi keskel.
Qingi valitsuse all sai Taiwanist Fujiani provintsi prefektuur. Saarele hakkas saabuma üha suuremal hulgal migrante mandrilt. Ümberasujate motiiviks oli sageli soov pääseda keisrivalitsuse surve alt vabamasse Taiwani, sest Qingi administratsiooni võim ei ulatunud seal kuigi kaugele ja piirdus peamiselt pärismaalastelt ja asunikelt maksu kogumisega. Taivanlased harjusid ennast pidama vabaks rahvaks ning 18.–19. sajandil kujunes saareelanikel – pärismaalastega segunenud Fujiani päritolu hoklodel ja Guangdongist tulnud hakkadel – tugev taivani identiteet. Keiserlike haldurite aruannetes Pekingisse kordusid aasta-aastalt kaebused taivanlaste kangekaelsuse ja vastuhakkude kohta. Tekkis lausa kõnekäänd, et Taiwanil on „iga kolme aasta järel mäss ja iga viie aasta järel ülestõus”.
Taiwanist sai Qingi keisririigi provints alles 1887. aastal, kuid see staatus püsis vaid üürikest aega. 1894.–1895. aasta Hiina-Jaapani sõja lõpetanud Shimonoseki rahuleping sätestas, et Hiina loobub „igaveseks ajaks” Formosa saarest ja mõnest muust territooriumist Jaapani kasuks. Nõnda läks Taiwan koos oma elanikega pooleks sajandiks uute peremeeste valdusesse.
Ühe suurvõimu taandumise ja teise saabumise vahele jääva võimuvaakumi olukorras leidis Taiwanil aset sündmus, mis, kuigi mitte poliitiliste tagajärgede poolest, siis igal juhul ajaloolise pretsedendina oli ülimalt olulise ja märgilise tähendusega. 25. mail 1895 kuulutati Lõuna-Taiwanis Tainanis välja Taiwani Vabariik. Endistest Qingi ametnikest ja kohalikest suurnikest moodustunud rühmituse ettevõtmine oli esimene vabariigi loomise katse Aasias. (Ka Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni üsna sarnastes poliitilistes tingimustes oli jäänud veel 23 aastat.) Taiwani Vabariigile ei olnud siiski antud pikka iga. Sama aasta oktoobris saarele jõudnud jaapanlased murdsid hõlpsasti kehvalt organiseeritud vastupanu ja uputasid noore vabariigi verre. Hukatuid olevat olnud üle 6000.
Taivanlased ei leppinud kergesti ka uute isandatega. Jaapani eesmärk ei olnud mitte lihtsalt Taiwani koloniseerida, vaid teha sellest Jaapani lahutamatu osa. Võim läks täielikult keiserliku asevalitseja ja jaapanlastest ametnike kätte. Alustati kiirtempos kaasaegse majanduse ülesehitamist ja vastavate infrastruktuuride loomist, samas aga ka kultuurilist jaapanistamist. Haridus muudeti jaapanikeelseks, hoklo ja hakka keele ning pärismaalaste keelte kasutamist piirati. Jaapani võimu esimestel aastakümnetel toimus rida relvastatud vastuhakke, mis julmalt maha suruti. 1930. aastatel hakkas aga eriti hoklo päritolu taivanlaste seas kujunema ühiskondlik opositsioon, mis organiseeris rahumeelset poliitilist võitlust taivanlaste õiguste ja autonoomia suurendamise eest. Sellele liikumisele tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda. Kümned tuhanded taivanlased leidsid ennast sundvärvatutena võitlemas Jaapani keisri eest teisel pool rindejoont mandrihiinlastega.
Jaapani aja kokkuvõtteks võib öelda, et see pigem tugevdas Taiwani identiteeti. 1912. aastal mandril loodud Hiina Vabariigiga ei olnud taivanlastel mingit pistmist. Kuigi Jaapani võimuga kaugeltki ei lepitud, oli ka Hiina pigem võõras riik, millega ühinemise mõte taivanlaste seas populaarne ei olnud. Kui Jaapani kaotus oli juba silma ees, valmistusid taivanlased oma riigiks.
Sõja võitnud liitlaste plaanidesse Taiwani iseseisvuse küsimus loomulikult ei mahtunud. 1. detsembril 1943 välja antud nn Kairo deklaratsioon, sisuliselt Roosevelti, Churchilli ja Chiang Kai-sheki Kairo kohtumise pressiteade, sätestas, et pärast kapituleerumist peab Jaapan „...kõik territooriumid, mis ta on Hiinalt varastanud, nagu Mandžuuria, Formosa ja Pescadorid, tagastama Hiina Vabariigile”. Liitlaste kokkuleppel okupeerisid Hiina väed Taiwani 1945. aasta oktoobris.
Taivanlastele tähendas see pigem sattumist vihma käest räästa alla. Hiina Vabariik oli taivanlastele samasugune pealesurutud võõrvõim, nagu oli olnud Jaapan. Ka ametlik hiina (mandariini) keel oli taivanlastele võõras, sest hoklo ja hakka dialektid on sellest üsna erinevad. Lisaks oli Hiina ametnike valitsemisviis märksa jõhkram ja korruptiivsem, kui oli olnud jaapanlaste oma. 1947. aasta veebruaris puhkesid üle kogu saare ulatuslikud rahutused ja vastuhakud, millele uued võimud vastasid nn valge terroriga. Selle ohvrite hulka ei ole tänini suudetud kindlaks teha. Hinnanguliselt võis tapetute ja represseeritute arv ulatuda saja tuhandeni. Igal juhul hävitati või tasalülitati suur osa Taiwani rahvuslikust eliidist ning vastupanu ja iseseisvuse mõttegi võimalus jäi aastakümneteks varjusurma.
Taiwani sõdurid USA Hawk-tüüpi raketiseadeldisi kontrollimas. Taiwani ja Hiina suhted on perioodiliselt kuumenenud, mistõttu riik on alati lisaks liitlassuhete hoidmisele USAga panustanud tugevalt esmase kaitsevõime kaasajastamisse. Foto: Scanpix
Hiina Vabariigi täielikku ülekolimist Taiwanile 1949. aastal pärast Mandri-Hiina kodusõjas kommunistidelt lüüasaamist võib hinnata mitmeti. Umbes kahe miljoni mandrihiinlase saabumine ja karmi diktatuuri kehtestamine (kuni 1987. aastani kehtis Taiwanil erakorraline seisukord) oli põlistaivanlastele loomulikult ränk. Teiselt poolt päästis see hiina poliitilise ja kuultuurilse eliidi, samuti mitmed religioossed institutsioonid kommunistlikest repressioonidest ja võimaldas hiina kultuuri arengut suhteliselt vabades (võrreldes Mandri-Hiinaga) oludes. Regionaal- ja globaalpoliitiliselt tekitas see üliolulise sillapea kommunismivastases võitluses. Ja lõpuks, iseseisva mittekommunistliku Hiina riigi püsimajäämine Taiwani saarel (milles USA rolli ei saa kahtlemata alahinnata) lõi võimaluse sealse demokraatliku riigi ja ühiskonna kujunemiseks, kui olud selleks vähegi küpsesid. See on oluline mitte ainult enam kui 20 miljoni taivanlase seisukohalt, vaid ka mitukümmend korda suuremale hulgale mandrihiinlastele, kelle jaoks majanduse ja tsiviilühiskonna arenedes ning kommunistliku režiimi nõrgenedes on Taiwani kogemus esimene järgimist leidev alternatiiv.
Selle teostumiseni on tõenäoliselt siiski veel pikk tee, kuigi Taiwani roll Mandri-Hiina majanduslikus tõusus on suurem, kui seda tavaliselt näha tahetakse. Praeguseks on paraku kujunenud üsna patiseisu sarnane olukord ja valitsevastatus quo muutmiseks ei paista ühtegi niidiotsa.
Demokraatia areng algas Taiwanil umbes samal ajal kui Eestis – 1980. aastate lõpus. 1987. aastal tühistati erakorraline seisukord, järgmisel aastal lubati mitmeparteisüsteem ja presidendiks (kuigi mitte veel üldistel valimistel) sai põlistaivanlane Lee Teng-hui. Põhilise opositsiooniparteina tuli poliitikasse Demokraatlik Progressipartei (DPP), mille programmiliseks eesmärgiks on iseseisev Taiwani riik.
Juba 1990. aastate lõpus loobus Hiina Vabariik Taiwanil ametlikult pretensioonidest võimule kogu Hiina üle, s.t ühe Hiina positsioonist. Oma valitsemisaja viimasel aastal (1999) esitas president Lee nõude, et Taiwan ja Hiina RV peaksid omavahel suhtlema nagu riik riigiga. See jäigastas HRV positsiooni, kelle ühe Hiina poliitika muutus seda nõudlikumaks kõikide temaga ametlikes suhetes olevatele riikidele. Taiwani aga ähvardab Peking sõjalise rünnakuga, kui viimane peaks ennast ametlikult iseseisvaks kuulutama. 2004. aastal võeti vastu isegi vastav seadus.
Taiwani president Ma Ying-jeou koos abikaasa Chou Mei-chiniga rahvuslipuheiskamise tseremoonial Taipeis 1. jaanuaril 2011. Foto: Scanpix
2000. aasta presidendivalimised võitis DPP kandidaat Chen Shui-bian, tehes sellega lõpu 50 aastat kestnud Guomindangi partei ainuvõimule. 2000. aastatel tegi Taiwan demokraatia arengus suuri edusamme, mis oli ja on loomulikult pinnuks silmas kommunistlikule Hiina Rahvavabariigile. Läbi raskuste on saavutatud liikmestaatus enamikus rahvusvahelistes organisatsioonides (enamasti küll ametlikult mitteriigina Hiina Taipei nime all). Alates 2010. aastast on Taiwanil ühena vähestest Aasia riikidest Shengeni riikidega viisavaba suhtlemine, mis vaieldamatult näitab Euroopa Liidu tunnustust Taiwani demokraatia küpsusele.
Cheni ja DPP kaheksa aastat kestnud presidentuuri aeg Taiwanil lõppes aga valimiskaotuse ja korruptsiooniskandaaliga 2008. aastal. Ekspresident mõisteti eluks ajaks vangi. Võimule tuli taas Guomindang, kes ajab ilmselget HRV-le lähenemise poliitikat, apelleerides riigi majanduslikele huvidele. Taivanlaste enamus seda ei poolda, kuid Mandri-Hiinaga majandussidemetes olevad ja sinna miljardeid investeerinud äriringkonnad on valmis kompromissideks. Samas ei poolda enamik taivanlasi sõja kartuses ka iseseisvuse väljakuulutamist.
Vaadates tagasi Nõukogude Liidu lagunemise pretsedendile jääb ka Hiina ja Taiwani praeguses vastuseisus vaid nentida, et selle lahenduse võti saab olla ainult Pekingis. Sealsete poliitiliste arengute ennustamine lähiaastateks ei ole aga kuigi tänuväärne tegevus.
AUTORIST |  |
