Sellest on möödunud 20 aastat. Eestist on saanud Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liige. Ukraina ei ole neisse organisatsioonidesse astunud ning on kaotanud ka igasuguse lootuse nähtavas tulevikus sinna astuda.
Kuidas see võis juhtuda? Mis jäi Deutsche Banki asjatundjatel 1990. aasta detailsetes analüüsides kahe silma vahele? Julgen oletada, et põhimõtteliseks erinevuseks Eesti ja Ukraina vahel osutus nende riikide elanike mentaliteet. Eesti, kes oli saavutanud vabaduse ja sõltumatuse pärast oktoobripööret Vene impeeriumis 1917. aastal, suutis säilitada oma suveräänsuse kuni Teise maailmasõja alguseni. Ukraina saavutas samuti iseseisvuse, kuid okupeeriti uuesti kõigest veidi rohkem kui kahe aasta pärast. Tagajärg oli, et 1990. aastal oli veel elus põlvkond eestlasi, kes mäletasid, mis on iseseisvus, Ukrainasse ei olnud niisuguseid inimesi paraku peaaegu jäänudki.
Nõukogude okupatsiooni pikkade aastate jooksul oli sihiteadlikult hävitatud peaaegu kogu haritlaskond, riigi helgemad pead. 70 aasta kestel korraldas kuritegelik kommunistlik režiim kolm rahvuse genofondi kahjustanud näljahäda,Golodomor’i (kaasa arvatud 1932.–1933. aasta Golodomor’i genotsiid, milles hukkus mitu korda rohkem ukrainlasi kui elab inimesi tänapäeva Eestis). Sageli jäid ellu just kõige julmemad ja põhimõttelagedamad inimesed. Rahvast tühjaks jäänud maadele toodi massiliselt elanikke Venemaalt, kusjuures need olid tihti kuritegeliku minevikuga inimesed. Kõike seda saatis doktor Goebbelsi stiilis massipropaganda. Niisugune poliitika ei saanud jääda tagajärgedeta – oluline osa Ukraina elanikkonnast muutus hõlpsasti juhitavaks, täielikult nõukogudemeelseks massiks – kuulekaks, kergesti ohjatavaks karjaks. Muidugi kannatasid kõige rohkem just Ukraina ida- ja lõunapiirkonnad, mis olid olnud NSV Liidu koosseisus selle moodustamisest saadik.
Ent juhime siinkohal tähelepanu eelkõige pärast 1991. aastat tehtud vigadele. Ukraina kõige olulisem viga oli minu meelest see, et ei kehtestatud „halle passe”. Selle tagajärjel sai tohutu hulk inimesi, kes suhtusid Ukrainasse kui iseseisvasse riiki avaliku vaenuga, võimaluse valida ning viia seega oma kandidaate parlamenti ja teistesse võimuorganitesse, samuti õiguse valida presidenti. Sellepärast ei saanud Ukraina restart’ides määratleda isegi oma esmaseid ülesandeid. Kui Eestil olid selged eesmärgid – EL ja NATO, milles nii rahvas kui ka võim olid üldiselt solidaarsed, siis Ukraina püüdis ajada „mitmesuunalist poliitikat”, mis tegelikkuses nägi välja nagu üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Ukraina ei lahkunud isegi SRÜst ega kehtestanud venemaalastele viisasid, millest kahtlemata sai Venemaale oluline Ukraina mõjutamise vahend.
Pidevad vastuolud ida- ja läänepoolsetes oblastites valitud saadikute vahel viisid selleni, et isegi Ukraina põhiseadus võeti vastu alles 1996. aastal, nagu ka täisväärtuslik rahvuslik vääring grivna.
Teine tõsine viga oli see, et riigis ei viidud läbi liberaalseid majandusreforme.
Hetkeks tundus, et pärast oranþi revolutsiooni kõik muutub. Aga ei. Ka Juštšenko ei alustanud tõsiseid majandusreforme. Nii jäigi Ukraina ebaefektiivse majandusega korrumpeerunud riigiks, mida lõhestavad kuritegelike oligarhide klannid. Kõige hullem on aga see, et oranži revolutsiooniga võimule tulnud poliitikutest (Juštšenko ja Tõmošenko kaasa arvatud), ei saanudki demokraate. Küll lörtsisid nad täielikult ära demokraatlike ümberkorralduste mõtte.
Ukraina naisõiguslased president Viktor Janukovitši vastu suunatud piketil Kiievis 17. jaanuaril 2011.Foto: Scanpix
Ometi võinuks kõik minna teisiti. Viimastel aastatel on Gruusia näiteks edukatest reformidest. Ka Saakašvili võttis üle ülimalt vaese ja tohutult korrumpeerunud riigi. Kuid erinevalt Ukraina poliitikutest oli Saakašvilil reformide teostamiseks poliitilist tahet. Paljus kasutas Saakašvili edukat Eesti mudelit. Nüüdseks on Gruusia reformide tulemused ilmselged.
Just Juštšenko selgrootu poliitika oli põhjus, miks praeguseks on Ukrainas võimul mitte ainult Ukraina-vastaste vaadetega inimesed, vaid inimesed, kes neid vaateid avalikult, ilma häbenemata ka kuulutavad ning nendega täies kooskõlas tegutsevad.
Kes siis on Ukrainas võimule tulnud? Eelkõige koondub kõik president Viktor Janukovitši ja tema taga seisvate kuritegelike oligarhide klannide ümber, kes on tänaseks koondanud oma kätte kogu võimutäiuse. Mingist võimude lahususest, mis on demokraatliku ühiskonna alus, pole enam juttugi. Ülemraadas on saadikute lihtlabase äraostmise teel loodud ebaseaduslik valitsust pooldav enamus, ning nõnda on sõltumatu võim Ülemraada muutunud käpiknukuks, mis kangesti meenutab Venemaa Föderatsiooni Riigiduumat.
Ka kohtuvõim ei ole enam sõltumatu. Keegi Janukovitšiga avalikku konflikti astuda ei taha, selle kohta on olnud juba palju näiteid. Kõige iseloomulikum oli see, et Konstitutsioonikohus keeldus vaatlemast Musta mere laevastiku Krimmis viibimise põhiseadusele vastavust, andes niiviisi Janukovitšile vabad käed, kuigi niisuguste küsimuste käsitlemine on Konstitutsioonikohtu otsene kohustus.
Löögi alla on sattunud ka neljas võim – sõltumatu ajakirjandus. Tagasi on tulnud Kutšma ajad, kui ajakirjanik olla oli sõna otseses mõttes eluohtlik.
Kõige hullem on, et Ukrainalt võetakse tema tulevik – noort põlvkonda kasvatatakse jälle nõukogude vaimus, noorsugu ei õpi hindama oma ajalugu, keelt ja kultuuri, ning seda poliitikat teostatakse sihipäraselt riiklikul tasandil.
Jääb üle põhiküsimus – mida teha? Tahan siin kirja panna ilmselt kõige keerulisema otsuse, mis mul on tulnud elu jooksul teha. Viimaseks tilgaks karikasse sai see, et Janukovitši otsust pikendada Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku Krimmis viibimist 25 aasta võrra toetas 60% Ukraina elanikest (paljud kahtlevad küll, kas see arv vastab ikka tõele). Muidugi elab neist 60 protsendist enamik Ida-Ukrainas (siinkohal mõtlen ma Ida-Ukraina all mugavuse mõttes neid oblasteid, kus enamik hääletas presidendivalimistel Janukovitši poolt).
Ma arvan, et on aeg tunnistada, et praegusel kujul on Ukraina kui sõltumatu riik läbi kukkunud ning tal pole mingeid tulevikuväljavaateid. Ida-Ukraina on riigi jaoks üle jõu käiv ballast, mis viib põhja kogu maa. Ühtsuse idee enam ei tööta. Kui me ei hoia alles Ukrainat nende oblastite kujul, kus elab ukraina rahvas, mitte aga ochlos, kes ei tunne ei oma juuri, keelt ega ajalugu, siis me kaotame kõik.
Pommiplahvatused Ukrainas 2011. aasta jaanuaris demonstreerisid kujukalt riigis valitsevaid geograafilisi ja poliitilisi vastuolusid. Erinevuste suurenemine võib viia Ukraina lõhenemiseni. Foto: Scanpix
Siinkohal tahaksin tõmmata paralleeli sõjajärgse Saksamaaga. Konrad Adenauer seisis ülimalt keerulise valiku ees – kas lasta Saksamaal ühineda (niisugune võimalus oli Saksamaa neutraliteedi korral olemas), või hakata ehitama Saksa Liitvabariiki territooriumidel, mis jäid NSV Liidu mõju alt välja. Adenauer mõistis, et ühtne Saksamaa langeb paratamatult kommunistide mõju alla, ning tegi kõik, et seda ära hoida. Otsus oli väga raske, kuid ajalugu kinnitas selle õigsust. Saksa LVst sai võimas Euroopa riik, ning kui küpsesid ajaloolised tingimused, ühendas Saksa LV idaterritooriumid uuesti.
Sama peaks toimuma Ukrainas. Idaoblastid tuleksid ajutiselt selle koosseisust välja viia. Ballastist vabanedes saab Ukraina kõik võimalused, et ehitada üles demokraatlik Euroopa riik ning astuda Euroopa Liitu ja NATOsse. Pärast seda jääks vaid oodata, kuni ajaloolised tingimused on sedavõrd küpsenud, et võimas ja edukas Ukraina võiks kokku koguda oma endised territooriumid. See juhtuks märksa rutem, kui paljud arvavad. Euroopa on hakanud aktiivselt vabanema energiasõltuvusest, see aga tähendab, et Venemaa lõpp tema praegusel kujul, ning vastavalt ka tema mõju lõpp, on vältimatu. Venemaa Föderatsiooni territoorium hakkab kiiresti lagunema osastisvürstiriikideks, ning Ukraina on lausa sunnitud võtma oma kaitse alla väljaspool oma piire elavad ukrainlased.
Ometi on idaoblastite riigi koosseisust välja viimine alles esimene samm. Sellele peavad järgnema tõsised reformid. Jalgratast leiutada pole tarvis – võib kasutada Eesti mudelit. Peale kõige muu tuleb kehtestada väga konservatiivne kodakondsuspoliitika koos kohustuslike „hallide passidega”. Ukrainale ebalojaalsed isikud ei peaks kodakondsust saama. Samal ajal tuleks luua kõik tingimused, et lojaalsed ukrainlased saaksid kolida Ida-Ukrainast läände. Vääramatuks nõudeks peaks saama kõikide riigiametnike range lustratsioon (siin peaks poliitika olema isegi rangem kui Balti riikides). Kommunistliku Partei, Regioonide Partei ja teiste Ukraina-vastaste organisatsioonide liikmed ei peaks riigiametites kohti saama. Korruptsioonivastasest võitlusest peab saama üks prioriteete.
Majanduses tuleb läbi viia liberaalsed reformid. Neid peab alustama ajaloolise õigluse taastamisest, see tähendab restitutsioonist.
Kõige keerulisem küsimus on see, kuidas niisugune riigi jagamine kodusõda ja verevalamist vältides praktiliselt teoks teha. Mulle tundub, et ka siin pole tarvis jalgratast leiutada – aluseks võib võtta Tšehhoslovakkia etapiviisilise jaotamise mudeli. Silmas peab pidama, et üha rohkem inimesi, ja see on põhimõtteliselt oluline – nii Ida- kui ka Lääne-Ukrainas –, väljendavad üha sagedamini mõtet, et riik tuleb jagada. Teiste sõnadega, ühiskond on niisuguseks sündmuste arenguks juba mingil määral küps. Ometi tuleb tegutseda väga ettevaatlikult. Kõigepealt võiks luua föderatsiooni, siis konföderatsiooni, ja lõpuks kaks sõltumatut riiki.
Mis siis Ida-Ukrainast saab? Tema ehitab omakorda edukalt üles kas Lukašenka Ukraina või Putini Ukraina. Mis sellest välja tuleb? Luban endale tsiteerida Julia Latõninat: „XX sajandil on korduvalt tundunud, et demokraatia on naljakas, naiivne, arglik, otsustusvõimetu ja närune ning jääb diktaatorite malmrusikatele ja vasklaupadele alla, ometi on demokraatia iga kord ellu jäänud, Hitlerid, Brežnevid, Ceauşescud, Miloševicid jt on aga varisenud kuristikku.”
Lühendatult artiklist „Ukraina käestlastud võimalused”. Artikkel ilmub täispikkuses TTÜ Poliitika, riigiteaduse ja rahvusvaheliste suhete toimetistes.
AUTORISTEvhen Tsybulenko on TTÜ õiguse instituudi professor
