Jõulupühade ja aastavahetuse ajal mõtleme kõik tulevikust, saame ja teeme kinke ning ootame imet. Nii ka Valgevenes, kus sajad tuhanded kodanikud ootasid väga kauaoodatut imet ‒ muutust, et kord saaksid valgevenelased lõpuks vabas riigis ärgata... Ime kahjuks tõeks ei saanud, selle asemel saime jõulukingiks režiimi erakordselt jõhkrad repressioonid.
 
1. jaanuaril ärkasime Valgevenes, kus neljandat korda „rahva poolt valitud” president näitas kõigile, kes on riigi „isa”, kellel on õigus oma rahvast alandada ja hirmutada ning tema kallal vägivallatseda, nagu see on toimunud tegelikult juba aastaid. Tekib küsimus, miks on Valgevenes endiselt nii palju inimesi, kes peavad loomulikuks, et „valitsejad” meid nii kohtlevad?
 
Vene impeeriumi 122 aastat kestnud okupatsioon tähendas igapäevast survet, alandust ja repressioone, millel oli kaks eesmärki. Esiteks rahvale pähe taguda, et võrreldes valitsusega on rahvas tühi koht ning kes teisiti mõtleb, seda ootab vangla või võllapuu. Teiseks rahvuslik rõhumine, mis viis selleni, et peaaegu kõik koolid ja ülikoolid suleti, valgevene keelt ja isegi riigi nime ei tohtinud kasutada. Kõik selle pärast, et rahvusliku identiteeti lammutada.
 
Pärast 1918. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni saime nagu eestlasedki lõpuks võimaluse oma riik luua. Paari kuu jooksul tunnustasid meie iseseisvust Soome, Balti riigid, Saksamaa ja teised. Siis, vaid ühe öö jooksul vallutas Punaarmee pealinna ning purustas valgevenelaste lootuse vabadusele. Algas uus okupatsioon.
 
Nõukogude okupatsioon, mis kestis 71 aastat, sai rahvale tõeliseks humanitaarkatastroofiks. Sadu tuhandeid inimesi tapeti vaid rahvuse ja keele pärast. Kuuletumine ja sundus ei olnud enam küllalt Moskva jaoks, füüsiliselt tuli hävitada valgevene õpetajad, akadeemikud, rahvuslik eliit. Nõukogude režiim algatas leninliku valgevenestamise poliitika, lubades „rahvaste võrdsust”, mille tõeline eesmärk oli aga „paljastada” inimesi, kes valgevenestamise protsessil osaleda julgesid. Rahvusdemokraate ja kontrrevolutsionääre ootas surm või pagendus.
 
Vene impeeriumil ja Nõukogude Liidul oli ühine eesmärk: hävitada rahvuslik eneseteadvus ning rahvad marginaliseerida. Esiteks on ilma rahvusliku eneseteadvuseta ühiskonnal raske leida oma kohta maalimas. Varem või hiljem kaotab ta eneseaustuse. Teiseks on marginaliseeritud rahva valitsemine ja manipuleerimine palju kergem, sest primitiivsete vajadustega ühiskond ei kujuta ohtu režiimile. Paraku õnnestus Nõukogude Liidul see eesmärk 1,5 miljoni tapetud valgevenelase abil saavutada: enamiku valgevenelaste mentaliteedis on kartus valitsejate ees ning valmidus neid ümmardada.
 
See oli kontekst, milles Lukašenkale juba iseseisva Valgevene pooleldi demokraatlikel valimistel 1994. aastal võitis, pärast seda, kui aastatel 1990‒1994 oli rahvas pikkamööda hakanud hirmsast terroriunest ärkama ja tekkis lõpuks võimalus vabamalt hingata.
 
Lukašenka sai 80% rahva toetusest. See oli Nõukogude ideoloogia tulemus: Lukašenka teadis, et manipuleerimine ja hirmutamine on Valgevene ühiskonnas endiselt tõhusad tööriistad. Rahvas toetab teda vaatamata tema lubadusele „parema tuleviku eest põlvili Moskvasse roomata ”, 1996. aasta jäigale riigipöördele KGB ja OMONi abil ning avaldusele, et „Hitleri režiimil oli tegelikult palju häid külgi”. Tagasiteed enam ei olnud, sest Lukašenka oli rahvale stabiilsust lubanud ja ükskõik millise hinna eest. Algas varjatud protesti aeg.
 
Lukašenka brutaalsed teod 19. detsembril näitavad ilmselt, et tema ei ole võimeline sisepoliitiliseks ega välispoliitiliseks dialoogiks. Euroopa Liit teeb endale häbi oma asjatute avaldustega selle asemel, et anda Valgevene demokraatlikule opositsioonile ja ühiskonnale otsest ja kompromissitut toetust, mis võiks tõsiselt režiimile mõjuda. Euroopa Liit peab lõpuks aru saama, et Euroopa viimane diktatuur ei seisne ainult Lukašenka isikus ja küsimus pole selles, kuidas teda karistada. Diktatuur on esmajoones ränk probleem sadade tuhandete tavaliste valgevenelaste jaoks ja just nende pärast on vaja nii kiiresti kui võimalik ühiskonda ja demokraatlikku opositsiooni toetada.
 

 

Režiimi ähvardusi trotsides väljendasid kümned tuhanded inimesed Minski tänavatel 19. detsembril protesti ja suurt tahtmist muutuste järele. Tulemusena täitis režiim vanglad poliitiliste vangidega ja varsti näeme, kuidas Lukašenka hakkab nende abil Läänega manipuleerima.
 
Samal ajal kui sajad inimesed istusid vangis, olid teised kodus koos peredega ja pidasid Jõulupühi. Need, kes julgesid režiimi vastu minna, tegid seda demokraatliku ja euroopaliku tuleviku nimel. See on tulevik, mida Vene Keisririik ja Nõukogude režiim püüdsid Valgevenes hävitada. See on tulevik, mida püüab hävitada Lukašenka. Seepärast on aeg Valgevene tulevikku rahvusvaheliselt toetada.