AK: Hea ülevaate Aafrika mandri poliitiliste suundumuste iseloomust ja eripärast oled andnud 2007. aasta Maailma Vaates nr 3. Tookord keskendusime pigem Kesk-Aafrikale. Aafrika elanikkond on jõudsalt suurenenud ja noorenenud ning poliitiliselt aktiveerunud. Kõik see ei jäta mõjutamata ümbritsevat maailma. Ennekõike tunnetab iga „kõikumise” järellainetust Euroopa Liit, eelkõige Vahemeremaad, immigratsiooni voogude kaudu.
 
MN: Tõepoolest, kuni eelmise aasta lõpuni oli põhiline põgenikevool pärit Kesk-Aafrikast. Mõne aasta tagune suur varjupaigataotlejate laine Maltale, Hispaaniasse ja Lõuna-Itaaliasse tuli hoopis transiidina läbi Põhja-Aafrika Malist, Nigerist, Burkina Fasost ja veelgi lõunapoolt. Need ei ole olnud siiani mitte araablased, vaid neegrid. Nüüdseks on tõesti põgenike raskuskese kaldunud araablaste ja berberite enda keskele.
 
AK: Viimase poolaasta jooksul on Aafrikas toimunud palju rahvusvahelise meedia künnist ületanud sündmusi. Lõuna-Sudaani iseseisvumine, Somaalia üha ilmselgem killustumine. Ning loomulikult ilmselt paljusid üllatanud revolutsioonilised sündmused Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaare riikides. Praegusi suuri Põhja-Aafrika riikides toimunud ühiskondlikke muutusi esile kutsunud sündmused algasid eelmise aasta lõpus.
 
MN: Jah, sündmused algasid detsembri keskel olmerahutustega Tuneesias, kus tõusid järsult toiduainete hinnad. Riik pole teab kui jõukas, kuid ta on araabia maades vaieldamatult üks stabiilsemaid. Mitte keegi ei osanud prognoosida, et rahutused viivad Tuneesia riigipea vahetuseni või et need tekitavad doominoefekti teistesse riikidesse.
 
Kui otsida paralleeli sündmustega Euroopas, siis ilmselt ei ole asjakohane võrrelda 1989. aasta Ida-Euroopa sündmusi praegu araabia maades toimuvaga. Ida-Euroopa rahvaste revolutsioonilise tegevuse eesmärkideks olid demokraatia kehtestamine, vabadus ja kommunistliku diktatuuri lõpetamine. Pigem sobib araabia maades toimuvat võrrelda Euroopa 1848. aasta revolutsioonidega. Tollal oldi samuti rahulolematud kehtiva korraga, kuid ei tajutud, mida selle asemele soovida, ja seetõttu ei toonud revolutsioonid kaasa demokraatlikke muutusi. Need juurdusid Euroopas tunduvalt hiljem.
 
Tuneesia rahutuste esimestel päevadel levis valdavalt arvamus, et need on ajutise iseloomuga, kohalikud ja et need ei too kaasa suuremaid muudatusi. Seda, et need võiks põhjustada rahutusi teistes riikides, ei osanud keegi arvata.
 
Egiptus käesoleva aasta alguses oli teine riik, kus riigipea rahutuste tõttu oma võimu kaotas. Nende kahe riigi valitsejad lahkusid riigitüüri juurest ilma suurema vägivallata. Ohvreid on muidugi olnud, kuid pole olnud väga suurt vägivalda.
 
Sellest võib teha järelduse, et nende riikide poliitilise süsteemi või režiimi säilimiseks on rohkem võimalusi, kui teistes riikides.
 
AK: Tuneesias on rahutused praeguseks lõppenud?
 
MN: Infot rahutuste kohta pole. Kui infot pole ja kui riigist ei räägita, siis järelikult sealsed probleemid ei ole enam nii suured. Praeguseks on tekkinud Tuneesial hoopis teine mure: suur põgenikevool Liibüast, kes on tulnud Muammar Gaddafi eest ära.
 
Egiptuses toimunu on olnud veidike ootuspärasem, sest Egiptuses on olnud esiteks äärmusliikumine tugevam kui Tuneesias. Meenutame, et mõni aasta tagasi lasti selles riigis ju bussitäite kaupa turiste õhku.
 
Teiseks on Egiptuses tugev Muslimi Vennaskond, mis loodi juba 1928, kuid mille keelustas president Nassar ja see on olnud pikka aega illegaalne organisatsioon. Esimest korda tuli äärmusislam Egiptuses avalikkuse ette 1981. aastal Anvar Sadati tapmisega sõjaväeparaadi ajal. Hiljem on selgeks tehtud, et tapjad olid islamistlikku organisatsiooni kuuluvad ohvitserid. Äärmuslik islam näitas oma nägu ja on olnud pinna all koguaeg tugevalt olemas.
 
Muslimi Vennaskond on viimasel kümnel aastal tekitanud päris palju probleeme Egiptuses. Samas on väga oluline rõhutada, et keegi pole siiski suutnud paralleele Muslimi Vennaskonna ja islami terrorismi vahel tõestada. Pigem peetakse seda organisatsiooni poliitiliste ehkki mõnikord vahel liiga radikaalsete vahendite kasutajaks. Terroriorganisatsioonid on pigem välismaalt juhitud.
 
Mubarak lootis väga pikka aega oma võimu säilitada. Veel veebruari keskel andis ta välja sõnumeid, et ta vahetab välja asepresidendi ja valitsuse ning et sügisestel valimistel ta enam ei kandideeri. Kuid araabia riikides teavad kõik, et valitsusel reaalset võimu pole ja kogu võim kuulub presidentidele või nagu Liibüas n-ö vormiliselt mitte kellelegi, sest Muammar Gaddafi on lihtsalt revolutsiooni liider ja valitseb telefoniõigusega nagu Stalin Nõukogude Liidus.
 
Ilmselt oli Mubarak väga tugeva dilemma ees, kas kasutada tugevamat jõudu rahutuste mahasurumisel, nagu Süüria ja Jeemen hiljem tegid. Ja võib-olla oleks ta siiani võimulgi. Mubarak käitus tunduvalt adekvaatsemalt.
 

AK: Ehk hoidis Mubaraki tagasi suur välismaalaste arv riigis. On ju Egiptus, erinevalt Süüriast ja Jeemenist, väga tugev turismimaa ja see oleks mõjunud halvasti sealsele turismitööstusele?
 
MN: Veel tugevam turismimaa on Tuneesia. Ma ei usu. Kahtlemata peab Egiptus arvestama, et turism on ülimalt oluline sissetulekuallikas. Kuid diktaator ei mõtle selles kategoorias, mis on riigile kasulik. Tema jaoks on kõige tähtsam oma võimu säilitamine. Nii ka araabia sõjaväeliste diktaatorite seas.
 
Üsna samal ajal Egiptuses toimuvaga kandusid sündmused edasi Jeemenisse ja natuke hiljem riiki, mis rahutuste algpäevil ise küllaltki tugevalt Tuneesiat ja Egiptust õõnestas, lootes niimoodi vanadele vaenlastele kätte maksta – Süüriasse.
 
Kõigis nimetatud riikides ning lisaks veel Alžeerias, Sudaanis ja omaaegses Iraagis (kahes viimases on praeguseks muidugi olukord täiesti muutunud), tulid sõjaväelise riigipöörde tulemusena võimule sõjaväelised diktatuurid. Nad kõik on jaganud sarnast ideoloogilist platvormi – araabia sotsialism. Loosungites rõhutati ilmalikku arenguteed, sotsiaaldemokraatlikku arengukurssi, demokraatiat, millest võimule tulles kohe loobuti, ning islami vaoshoitust. Islamit küll ei keelustatud, mis oleks liiga keeruline olnud. Kõigis neis riikides on keelatud alternatiivsed parteid.
 
Teine omapära on see, et kuigi need riigid tegutsevad sarnasel poliitilisel platvormil ja on pidevalt proovinud riike omavahel ühendada, on nad üksteisega väga halbades suhetes. Ühinemispüüdlusi on iseloomustanud kaks märki. Üks on välispoliitiline – ühisrinne Iisraeli vastu ‒ ja teine sisepoliitiline – keegi ei ole nõus ühinedes jääma number kaheks.
 

 

AK: Hulk araabia riike on nimetamata. Kuidas neid iseloomustada?
 
MN: Täiesti eri nähtus on Liibanon. Usuliselt tohutult killustatud ja eklektiline. Liibanonis kehtib 1943. aasta kokkulepe, mille alusel jagati ära usurühmade poliitilised positsioonid riigis. Selle järgi on president maroniit-kristlane, peaminister sunnimoslem, parlamendi esimees šiiidimoslem, parlamendi aseesimees ja asepeaminister kreeka õigeusklikud. Kuigi praeguseks on demograafiline situatsioon tänu kogukondade erinevale iibele riigis tuntavalt muutunud, pole põhiseadust muudetud. Võimulolevad kristlased, kes olid enamuses 1940. aastate keskpaigas, kuid ei ole enam seda praegu, ei taha kuuldagi võimu kaotamisest. Kõige suuremaks kasvanud šiiidimoslemid, mida esindab Hezbollah, ei ole loomulikult nõus ei kristlaste ega sunnimoslemite positsiooniga. See on teinud Liibanoni kaootiliseks riigiks, kus keskvõimu võimu ulatus on väga väike.
 
Kolmas rühm araabia riikide seas on monarhiad. Läänes on Maroko, teised on Araabia poolsaarel (v.a Jeemen, mis on vabariik) ja Jordaania. Neid riike on praegused vapustused kõige vähem puudutanud. Bahreinis toimunud rahutused võivad olla pigem inspireeritud rahutustest kui niisugustest. Neis riikides on rahulolematus pigem usulisel pinnal. Põlisrahvastik on šiiidid, valitsejad on sunnid.
 
AK: Mulle on jäänud mulje, et rahutusi on koordineeritud väljastpoolt riiki. Tõestuseks on pilt Tuneesia rahutuste ajast, kus protestijatel on kaasas Che Guevara pilt. Viimane on siiani olnud nn rahvusvahelise revolutsiooniliikumise ikoon.
 
MN: See on üsna tõenäoline, et tegevust on riikide vahel koordineeritud. Kuid siiani ei ole veel selge, kes see koordinaator on. Üllatavalt vähe on silma torganud äärmuslike islamiorganisatsioonide tegevust. Mis ei tähenda, et nad ei tegutse. Riikidevahelise koordineerimise jaoks on vaja väga tugevat võrgustikku.
 
AK: Liigume oma ülevaatega Aafrika pinnale tagasi. Kuidas on lood ülejäänud Põhja-Aafrika riikidega? On siit veel üllatusi oodata?
 
MN: Ilmselt mitte. Mauritaania, mis on samuti mõnes mõttes sõjaväelise diktatuuriga, on kõige vaesem ja on jäänud neist sündmustest täiesti kõrvale. Sudaan lõhkikistud riigina tegeleb jätkuvalt oma sisemiste etniliste konfliktidega: Lõuna-Sudaani iseseisvumine ja Darfuri probleem.
 
Veel on Lääne-Sahaara, mida on raske kuhugi liigitada. Endine Hispaania koloonia. Peale hispaanlaste lahkumist okupeeris 70ndate keskpaigas selle piirkonna Maroko. Seal tegutseb väike marksistlik vasakpoolne liikumine, mis võitleb Marokost eraldumise või siis iseseisvumise eest, neid toetab Alžeeria riik. Aafrika Liit viskas Maroko antud okupeerimise eest liidust välja. Sisuliselt on Lääne-Sahara Maroko osa, kuigi rahvusvaheliselt seda ei tunnustata.
 
AK: Milline on olnud Lääne riikide reaktsioon Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimunule?
 
MN: Selgelt on märgata, et Euroopa Liit ega muud õhtumaad ei ole tahtnud sekkuda neis riikides toimunusse. Hoolimata režiimidest on nad olnud Läänele suhteliselt mugavad valitsused. Nad ei ole olnud otseselt Lääne-vaenulikud ja on hoidnud oma riike suhteliselt stabiilsed.
 
Teine on küllaltki valus õppetund Iraagist. Kui väga jõuliselt araabia maadesse sisse minna, ei saa sealt enam välja. See läheb väga kalliks ja erilist lahendust ikka ei tule. Seetõttu on Lääne riigid lootnud viimase minutini, et sisemised probleemid ise ära lahendataks.
 
Kaks teemat on siiski pannud Läänt jälle sekkuma. Esimene on hirm islamistliku äärmusliikumise ees. Keegi ei tea, kes võimule tuleb ja millist mõju avaldab see Euroopas elavale araabia rahvastikule. Teine on immigratsioon. Kui ei likvideerita põhjusi, mis tingivad suurt põgenikevoolu, siis Euroopa Liit ühel hetkel seda enam välja ei kannata.
 
Sekkumise küsimus on tekkinud ainult kõige verisemaks läinud Liibüa konflikti puhul. Sametkinnastes ei ole kuskil, välja arvatud ehk Tuneesias, neid probleeme lahendatud, kuid Liibüas on asi läinud kodusõjani. Euroopa riigid tunnustavad järjestikku Revolutsioonilist Nõukogu, kuid keegi ei tea, kui tugev ja laiaulatuslik on liikumise kandepind. Keda nad esindavad, mida nad võimule tulles teha kavatsevad, kas nad üldse on võimelised võimule tulema? See, et osa armeest on kuulutanud Gaddafile allumatust, ei tähenda, et nad toetavad Revolutsioonilist Nõukogu. Iga grupp seal võib oma asja ajada ja väljapoolt paistavad asjad segased. Seetõttu on viimasel ajal tulnud ka Revolutsiooniliselt Nõukogult süüdistusi, et Lääs on kahepalgeline ja neid sisuliselt ei toeta.
 
AK: Kõige suurem immigratsioonisurve on olnud Itaaliale?
 
MN: Kõigepealt ikkagi geograafiliselt läheduse tõttu Maltale, siis Sitsiiliale ja teistele Vahemere saartele, edasi Prantsusmaa rannikule.
 
Kui varjupaiga taotlejad olid Tuneesiast või veel kaugemalt, siis oli võrdlemisi kerge väita, et nad pole pagulased, sest lahkumise põhjuseks oli kas majanduslik puudus või hirm. Liibüa puhul on teine olukord. Inimesed põgenevad sõja või otsese tagakiusamise eest. Neid ei õnnestu niisama tagasi saata. Põgenike arv aga kasvab tohutult. Neid tuleb kuhugi majutada, kuidagi toita ja neile tegevust leida. Ilmselgelt võib Liibüa konflikti venides neis laagreis tekkida tegevusetuse tõttu rahutused.
 
AK: Millised oleks lahendused?
 
MN: Ilmselt proovitakse teistesse Põhja-Aafrika riikidesse, nt Tuneesia, rajada võimalikult palju põgenikelaagreid. Selleks eraldatakse suuri summasid. Suurt põgenike voolu Euroopasse see tõenäoliselt siiski ei peata. Teiseks võiks neid lasta ju Euroopasse, kuid siit nad enam ilmselt mitte kunagi ei lahku, mis oleks ikkagi jätkuv surve ELi majandusele ja demograafilisele jaotusele.
 
Euroopa Liidu huvides ei ole Liibüat vallutama minna. ELi huvides on, et Liibüas tekiks tsiviliseeritud valitsus, mida ei juhiks enam Gaddafi, ja et Liibüas areneks välja selline infrastruktuur, mis lõpetaks põgenikevoo ja võimaldaks Euroopasse tulnud põgenikke tagasi saatma hakata. Keegi ei kujuta ette, millal see võiks juhtuda.
 
Liibüa konflikt on jäänud venima. Kui märtsis arvati, et Gaddafi on alla jäänud ning ei suuda oma toetust suurendada ja positsioone tagasi võita, siis praegu näib, et Gaddafit ei suudeta Liibüas sisemiste jõududega kukutada ja see võib tähendada riigi lõhenemist.
 
Rahutuste doominoefekt jätkub Süürias.
 
AK: Liigume nüüd oma jutuga Lääne-Aafrikasse. Käisid vaatlemas 16. aprilli toimunud Nigeeria presidendivalimisi. Mis Nigeerias praegu toimub?
 
MN: Need olid korralised valimised. Seetõttu ei saa rääkida, et seal oleks mingeid erilisi murranguid toimumas.
 
Kuid taustaks tuleb öelda, et tegemist on Aafrika kõige suurema riigiga – 155 miljonit inimest. Nigeerias on ülimalt kõrge iive. 1950. aastast on elanike arv kasvanud viis korda.
 
Riik on religioosselt küllaltki jagatud riik. Põhi on islamiusuline, lõuna kristlik. Rahvaarv jaguneb peaaegu võrdselt muslimite ja kristlaste vahel. See andis ka valimistel tunda, sest poliitilised jõud siiski jaotuvad erinevate usundite põhjal.
 
Nigeeria on etniliselt äärmiselt kirev riik mitmesaja erineva etnilise grupiga. Neist kolm on domineerivamad – põhjas hausad, läänepoolses osas jarubad, idapool iibod. Iibod on maailma ajaloos tuntud 1967–70 väldanud kodusõja tõttu, mil iibod soovisid oma rahvusriiki Biafrat luua. Praeguseks märkimisväärset separatismi Nigeerias märgata pole.
 
Poliitiliselt korralduselt kopeerib Nigeeria väga suures ulatuses USA ülesehitust. 36 föderatiivset osariiki, neil on küllaltki suur omavalitsus. Valimissüsteem on majoritaarne, kus valituks osutub enamuse, kuid mitte absoluutset enamust saanud kandidaat. Ka presidendi valimistel on võimalik presidendiks saada lihthäälteenamuse saanud kandidaadil. Praeguste valimiste korral sai võitja siiski 58,19% häältest, mis on piisavalt suur enamus.
 
Nigeeriat võib Aafrika kontekstis pidada demokraatlikuks riigiks. 2003. ja 2007. aasta valimised ei olnud veel demokraatlikud, ent 2011. aasta valimised olid.
 
AK: Räägi palun toimunud valimistest täpsemalt.
 
MN: Parteisid on Nigeerias 65, kandidaate oli üles seatud ligi 60. Tõsiselt võetavamaid jõudusid on kolm. Kõigepealt praegune president Goodluck Ebele Jonathan Rahvademokraatlikust Parteist (People’s Democratic Party). Sündinud 1957. Ta oli Umaru Musa Yar'Adua ajal asepresident ja peale presidendi surma valitses presidendina praeguste valimisteni. Jonathan esindab põhilistelt lõunapoolseid kristlasi, seekord sai ta 22,5 miljoni inimese poolthääle.
 

Peamine vastane oli põhjapoolseid islamiusulisi esindava Progressiivse Muudatuse Kongressi (Congress of Progressiv Chance) kandidaat Muhammadu Buhari, endine kindral. 1942. aastal sündinud Buhari on juba korra Nigeeria president olnud, aastatel 1983‒85. Tõsi, siis tuli ta võimule sõjaväelise diktatuuri abil ja kaotas samamoodi ka oma võimu. Seekord hääletas tema poolt 31,98% inimestest.
 
Kolmas suurem partei on Nigeeria Aktsiooni Kongress (Action Congress of Nigeria), mis parlamendivalimistel saavutas väga hea tulemuse, kuid seekord ainult 5,41%.
 
AK: Jõudsid Sa näha ka valimiskampaaniat? Kus kohas Sa vaatlesid?
 
MN: Jah, veidike küll. Vaatlesin Kaduna osariigis, mis jääb keskpaigast veidike põhjapoole, kuid kuulub põhimõtteliselt põhja hulka. Selles regioonis oli Buhari kõige edukam. See on valdavalt islamiusuline piirkond.
 
Kampaaniat nägin üldjoontes plakatitena, sest telet ja raadiot ma ei jõudnud jälgida. Väga pealetükkiv see polnud. Võib-olla Buhari meeskond oligi kõige agressiivsem. Valimisvaatlemistel olid nad ka kõige rohkem esindatud. Praktiliselt kõik valimisjaoskonnad olid mehitatud 5–15 inimesega, kes tekitasid kohati pigem segadust ja võib-olla ka keelatud kampaaniat.
 
AK: Muhammad Buhari on vaidlustanud valimistulemused. Kuidas kommenteerid?
 
MN: Vaatlejana ütlen, et muidugi oli seal pisirikkumisi. Kuid need ei ole sellise kaaluga, et oleks oluliselt valimistulemusi mõjutanud.
 
Valimiste iseärasustest seal piirkonnas võiks välja tuua naiste ja meeste eraldi järjekorrad, mis mõneti on isegi hea, sest see väldib nn grupi- ehk perekonnavalimisi. Teiseks eripäraks on kirjaoskamatuse tõttu hääle andmise tõendamine sõrmejälje tegemisega partei embleemi taha ja käele hääletamist tõendava tindimärgi tegemine.