Esimest korda alates 1949. aastast ei pääse CDU Saksamaa suuruselt kolmanda liidumaa valitsusse. Aastatel 1972–1988 kuulus CDU-le ligi 10 miljoni elanikuga Baden-Württembergi parlamendis absoluutne enamus. Kuigi liidumaal on ka rahvusvahelises võrdluses hea haridussüsteem, kiire majanduskasv ja näiteks 2011. aasta märtsis vaid 4,4-protsendine töötuse määr, valmistasid valitsus ja peaminister Stefan Mappus (CDU) valijatele pahameelt eelkõige kahel teemal: projekt Stuttgart 21 ja Fukushima.
Stuttgardi ja selle ümbruse elanike seas tekitas poleemikat peamiselt neli miljardit eurot maksev Stuttgardi raudteejaama maa alla viimise ja moderniseerimise projekt Stuttgart 21. Rohelised jällegi kasutasid ära Fukushima tuumakatastroofiga seoses uuesti lahvatanud tuumaenergiavastast liikumist kogu Saksamaal.
Uus roheline meelsus rõõmustab rohelisi
Rohelised seilavad juba 2009. aastast rahva seas leviva rohelise meelsuse laineharjal ja lõikavad kasu populaarsest protestikultuurist – olgu suurprojektide vastu, nagu Stuttgardi raudteejaama projekt, või tuumajaamade vastu. Eneseteadvusest rohelistel praegu just puudu ei tule. Ent milles roheliste tugevus seisneb? Kuidas õnnestub neil uuringutes alati häid tulemusi saada? Põhjused on mitmetahulised. Üks oluline aspekt on erakondade süsteemis toimunud muutused ja rahvaparteide, eriti SPD positsiooni nõrgenemine. Näib, et paljude valijate arvates ei suuda suured erakonnad neid enam vääriliselt esindada. Rohelistele tuleb kasuks ka liberaalide (FDP) positsiooni nõrkus. Lisaks on sisulisi küsimusi, mis praegu rohelistele tuult tiibadesse annavad. Nii on näiteks ühiskonna teadvusse jõudnud roheliste põhiteema – keskkonnakaitse. Roheliste puhul jääb mulje, et neil võiks olemas olla kogu ühiskonda hõlmav tervikkontseptsioon. Keskkonnakaitsest ja õiglasest kaubandusest saab sedasi uut laadi ühiskonnakihti kandev meelsus.
Valimistulemusi lähemalt vaadates on näha, et rohelistel õnnestus nii 2009. aasta Saksamaa parlamendi (Bundestag) valimistel kui ka eelnevatel liidumaade parlamendivalimistel valijaid juurde võita kõikidest poliitilistest suundadest. Kuni Bundestagi valimisteni ning CDU/CSU ja FDP (nn must-kollase) valitsuskoalitsiooni moodustamiseni kasvasid rohelised eelkõige SPDs pettunud valijate arvelt. Sama toimus ka 2010. aastal toimunud Nordrhein-Westfaleni liidumaa valimistel, kus ka CDU pidi üsna palju hääli rohelistele loovutama. Lisaks õnnestus rohelistel mobiliseerida palju mittevalijaid ja nende häältega mõlemast rahvaparteist ette rebida.
Rohelised ei ole üldsuse silmis sugugi enam „tavalised” mässajad. Neid peetakse juba rahvalikuks liikumiseks, olgugi et tegelikult on nad seda vaid osaliselt. Saksamaa endine välisminister ja roheliste kauaaegne liider Joschka Fischer oli see, kes aitas erakonnal saada nn parteivastaste parteist Saksamaa erakondade süsteemi alternatiiviks ja seeläbi valitsuskõlbulikuks. Rohelised on läbinud pika institutsioonilise tee ja saanud lõpuks „hea enesetunde erakonnaks” – seda nii oma programmi kui ka selle poolest, kuidas nad omavahel poliitiliselt suhtlevad.
Kokkuvõtteks
CDU ja ka nende traditsiooniline koalitsioonipartner FDP ei oska roheliste tugevusega esialgu veel midagi peale hakata. Arvata võib, et projekt Stuttgart 21 hakkab uues koalitsiooniski pingeid tekitama: rohelised on selle vastu, SPD aga põhimõtteliselt poolt. Küllap CDU ja FDP panevad opositsioonipingil selle teema ajal käed rinnal risti ja vaatavad koalitsioonipartnerite kemplemist pealt. Kuid Fukushima pärast peavad konservatiivid ja liberaalid oma (tuuma)energiapoliitikat küll märkimisväärselt tagasi tõmbama. Esimene samm selles suunas on Saksamaa valitsuse otsus teha kõigis Saksamaal töötavates tuumajaamades ohutuskontroll. Ent mitte ükski Bundestagis esindatud partei ei oska öelda, mis saab tulevikus Saksamaa kui kõrgtehnoloogilise riigi energiavarustuse kindlusest ja konkurentsivõimest ilma tuumaenergiata. Sestap võiksid kristlikud demokraadid hoiduda pelgalt populistlikel põhjustel panustamast praegusele nn pehmele tuumaenergiavastasele liikumisele. Selle asemel tuleb rääkida tõtt, et valmistada rahvas realistlike poliitiliste eesmärkidega ette meie aja väljakutseteks.
AUTORISTAndreas Michael Klein on Konrad Adenaueri Fondi Baltimaade projektijuht
