Katastroofiks kujunenud avarii Fukushima tuumajaamas ei saanud rahvusvahelisele tuumaenergia tööstusele tulla halvemal ajal, kui ta tuli. Majandusharu oli mõne aasta eest väljunud Tšernobõli katastroofi järgsest vaikelust, välja olid töötatud uue põlvkonna tuumareaktorid ja huvi tuumaenergia vastu üha energianäljasemas maailmas oli selgelt kasvamas. Enneolematult tugeva maavärina tulemusel tekkinud tsunami ei pühkinud Fukushimas minema üksnes tuumajaama elektrijuhtmestikku ja avariiolukordades elektrivoolu tootvaid generaatoreid, vaid paraku ka üldsuse kindlustunde tuumaenergia kui keskkonnasõbraliku ja ohutu baaskoormuse rahuldamise allika vastu. Praegu on raske hinnata, milliseks kujuneb avaliku arvamuse hinnang pikemas perspektiivis. Selge on aga see, et praegu maailma elektritoodangust kuuendiku ja Euroopas lausa kolmandiku andev tööstusharu ei saa kaduda ilma, et sellega ei kaasneks märgatavad muutused rahvusvahelises poliitikas.
 
Rahvusvahelise kogukonna reaktsioon Jaapanis toimunud tuumakatastroofile on mõningaid erandeid kõrvale jättes olnud vaoshoitud. Mitu juhtivat tuumaenergia riiki on teavitanud avalikkust uute tuumajaamade ehitamise peatamisest niikauaks, kui on selgunud kõik Fukushima katastroofi põhjustanud asjaolud ja tehtud nendest johtuvad järeldused. USA, EL, Venemaa jt on asunud ette valmistama olemasolevate tuumajaamade stressiteste. Prantsusmaa president on teinud avalduse tuumaenergia ühtse ja ülemaailmse ohutuspoliitika väljatöötamiseks. Seda arengut ei saa mingil moel pidada üllatavaks. Seda põhjusel, et enamik maailma suurriike on Fukushima katastroofi eelsetel aastatel oma energia- ja keskkonnapoliitika pikaajalisi arengusuundi analüüsides leidnud, et tuumaenergia arendamine kujuneb nende energiajulgeoleku ja säästliku keskkonnapoliitika üheks nurgakiviks 21. sajandil.
 
Nii põhimõtteliste seisukohtade ümberhindamine ei saa kindlasti olla kiire ega ka lihtne, sest häid alternatiive tuumaenergia kiireks asendamiseks lihtsalt napib. Tuumaenergiale on omistatud mitmeid puudusi, nagu näiteks selle kasutusvõimsuse kiire reguleeritavuse puudumine, mis on oluline tuuleenergia suure osatähtsuse puhul elektrisüsteemis. Samas on ilmne, et suuremate riikide või regioonide elektrisüsteemide hajutatud tootmisportfellidesse sobivad baaskoormusreþiimil konkurentsivõimelist elektrihinda pakkuvad tuumajaamad hästi. Seetõttu, hajutamaks näilist vastuolu taastuvenergia arendamise ja tuumaenergia vahel, on Soome president nimetanud tuumaenergiat ülemineku energialiigiks, mis aitab sillata siirdumist fossiilsetelt kütustelt taastuvenergiale. Tõsi, Soome president jättis targu märkimata, kui pikaks see üleminekuperiood võib kujuneda.
 
Kuigi enamik maailma riike on reageerinud Fukushima sündmustele vaoshoitult, paistab silma ka mitu erandit. Esimese kivi viskas Prantsusmaa president, kes süüdistas jaapanlasi saamatuses kriisiolukorra likvideerimisel ja pakkus omakasupüüdmatut abikätt. Riigi jaoks, mille elektritarbimisest ligi 80% katab tuumaenergia, on tuumaenergeetika hea käekäik julgeoleku küsimus, mida ignoreerida ei ole võimalik. Kuna tuumkütuse tooraineks olev uraan imporditakse Prantsusmaale enamasti välismaalt, on primaarenergia varustuskindluse vaatenurgast tuumaenergia asetamine riigi energiajulgeoleku nurgakiviks mõnevõrra küsitav. Samas võttes arvesse tuumajaamade kütusetsükli pikkust (1–1,5 aastat), uraani hinna vähest mõju toodetava elektri hinnale ja Prantsusmaa võimekust tuumkütust taaskasutamiseks ümber töödelda, on tuumaenergia võimalike asendajate (gaasi ja söe) kaardid Prantsusmaal jätkuvalt nõrgad.
 
Täiesti vastupidiselt Prantsusmaale käitus aga Saksamaa valitsus, keda avalik arvamus sundis lähenevate liidumaavalimiste eel mitte üksnes tuumaenergia kasutusaja pikendamisest loobuma, vaid sulgema ka seitse vanimat Saksa reaktorit. Avalikkuses ei ole erilist tähelepanu pälvinud aga asjaolu, et suletud tuumajaamade poolt varem toodetud elektri asendamiseks suurendati vanade keskkonda saastavate söejaamade toodangut. Tõusis ka elektri hind lõpptarbijatele, mis Saksamaa majanduse suurust arvesse võttes tekitas märkimisväärse lisakulu. Arvestades seda, et viimane tuumareaktor peaks Saksamaal suletama hiljemalt 2022. aastal, on Saksa energiasektor poliitikute poolt väga tõsise surve alla pandud. Seni ligi neljandiku Saksamaa elektrivajadusest katnud tuumaenergia asendamine ei tule lihtsalt. Häid valikuid on vähe, aega on vähe ja raha kulub väga palju.
 
Saksamaa on kahtlemata nii majanduslikult kui ka taastuvenergia arendamiselt kõige võimekam liikmesriik ELis, mistõttu Saksa valitsuse viimased sammud ELi kliima- ja energiapoliitika raames 2020. aastaks püstitatud eesmärke ohtu ei pannud. Peamine küsimus seisneb hoopis selles, mis juhtub pärast aastat 2020 ja kas pikaajaline eesmärk ehk 2050. aastaks peaaegu CO2-neutraalse elektritootmise väljaarendamine mahub veel globaalse kliimapoliitika juhtiva arendaja rollis oleva ELi plaanidesse? Saksa valitsuse allikate andmeil nähakse elektridefitsiidist ülesaamiseks peamist päästerõngast elektrivõrgu ja taastuvenergia arendamises, energiasäästlikkuse suurendamises ning uute gaasi- ja söejaamade rajamises.
 

Roheliste liider Winfried Kretschmann (vasakul) ja sotside liider Nils Schmid tutvumas valimiskampaania ajal päikesepaneelide pargiga Waghäuselis Baden-Württembergis 21. aprillil 2011.  Foto: Scanpix