Jaanuari algusest Araabia maailmas leviv rahutustelaine on kaasa toonud elanikkonna ulatusliku väljarände. Põhjused on nii poliitilised kui ka majanduslikud. Meeleheites inimesed, ent ka situatsiooni ärakasutajad, on valmis eluga riskima, et põgeneda vägivalla või majandusraskuste eest. Samas on siiani suhteliselt tagasihoidlik sisserändajate vool Euroopas valla päästnud hüsteerilise reaktsiooni Põhja-Aafrika „invasiooni” vastu, pannud Euroopa Liidu liikmesriigid unustama solidaarsuspõhimõtted ja löönud kõikuma Euroopa Liidu ühe peamise alustala – Schengeni lepingu. Miks nii?
  

Humanitaarkriis perspektiivis
 
Meedias kajastuvast jääb mulje nagu oleks Itaaliat ja Maltat tabanud humanitaarkatastroof. Pea iga päev Tuneesiast ja üha enam ka Liibüast saabuvad laevatäied on ÜRO põgenike ülemkomissari (UNHCR) andmetel toonud muidu talveperioodil 5000 elanikuga Lampedusale pea 28 000 inimest (23 000 tuneeslast ja 5000 teistest rahvustest kodanikku, peamiselt Liibüa põgenikke) ning 400 000 elanikkonnaga Maltale üle tuhande Liibüast põgenenud isiku. Teadaolevalt on Vahemere lainetes hukkunud üle tuhande inimese.
 
Need arvud on kahtlemata suured, eriti kui arvestada, et migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate vool Liibüast pole raugenud ning teisedki potentsiaalsed konfliktikolded võivad põhjustada uusi sisserändeid.
 
Ent lähtugem laiemast perspektiivist: ainuüksi Liibüast on konflikti puhkemisest alates lahkunud üle 600 000 inimese, neist valdav enamik naaberriikidesse Tuneesiasse, Egiptusesse, Alžeeriasse, aga ka Tšaadi, Nigerisse ja Sudaani. Euroopasse on Liibüa põgenikest jõudnud veidi üle 5000 ehk vaid 0,8 protsenti. Keskeltläbi kolmandiku Liibüast lahkunutest moodustavad naaberriikide enda kojupöördunud kodanikud, ent ülejäänud kaks kolmandikku on jäänud peamiselt Tuneesia ja Egiptuse õlule, kes ise vaevlevad poliitiliste ja majanduslike raskuste küüsis. Ei tohi unustada, et Gaddafi Liibüa oli majanduslikult oluliselt jõukamal järjel kui näiteks naabermaa Egiptus. Viimastel aastatel arenes Liibüa transiitmaast sihtkohamaaks, värvates hulgaliselt võõrtööjõudu. Ent sinna kogunes ka üle 11 000 pagulase ja varjupaigataotleja naabermaadest ja kaugemalt. Rahvusvaheliste humanitaarabi organisatsioonide kaasabil on tänaseks koju toimetatud enamik kolmandatest riikidest pärit võõrtöölistest. Selleks on korraldatud üle 570 erilennu. Kuid pea 200 000 liibüalase kõrval naaberriikide põgenikelaagrites vajavad rahvusvahelist kaitset ka ennist Liibüas elanud pagulased ja varjupaigataotlejad, keda ei saa oma kodumaale tagasi saata.
 
Eelneva taustal tuleb nentida, et siiani on nn Araabia kevadest tingitud sisseränne Euroopasse jäänud piisavalt mõõdukaks. Arvuliselt on see võrreldav problemaatilise Kreeka–Türgi piirialaga Evrose jõe ääres, mille 12,5-kilomeetrisel lõigul peeti mullu kinni üle 47 000 ebaseadusliku piiriületaja. Paljus on tänane humanitaarkriis tingitud Itaalia ametivõimude endi ebakompetentsusest. Selle asemel, et koheselt saabujad mandrile edasi toimetada, hoiti neid väikesaarel, kuni olukord kujunes väljakannatamatuks. Asüüli- ja vastuvõtusüsteemid kukkusid lihtsalt kolinal kokku. Sellest ka näiliselt vähene varjupaigataotlejate arv. Hoopis lihtsam oli tituleerida Tuneesiast saabujad pea eranditult majandusmigrantideks. Olgu võrdlevalt mainitud, et Rootsi võttis aastatel 1992–1993 vastu endise Jugoslaavia maadest üle 98 000 varjupaigataotluse, mis töödeldi läbi ühe aastaga. Möödunud aastal registreeriti Prantsusmaal 51 600, Saksamaal 48 500 ja Rootsis 31 900 asüülitaotlust, mis on oluliselt enam kui praegune Lampedusa-kriis on kaasa toonud. Milles siis ikkagi probleem?
 

Itaalia mure: ei ole üksi ükski maa?
 
Itaalia jaoks pole massiline sisseränd Lampedusa kaudu esmakordne. Nii öelda paadi-inimeste probleem oli Itaalias aktuaalne juba mõni aasta tagasi, kuni 2008. aastal sõlmiti Liibüa ja Tuneesiaga vastastikused sisserändajate tagasivõtulepingud, mis suures osas ka toimisid. Sellele aitas kaasa ka FRONTEXi (EL välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise agentuur) töökorralduse tõhustamine Vahemerel. Itaalias vähenes illegaalselt sisserännanute arv; varjupaigataotlejate arv kukkus möödunud aastal 10 000 piirile. Berlusconi valitsus sai ohtralt kiita Euroopa Liidu migratsioonipoliitika välismõõte elluviimise eest.
 
Ka praegu tekkinud olukorras suudaksid itaallased tegelikult ise toime tulla: Lampedusale on tänaseks jäänud vaid käputäis paadi-inimesi, uued saabujad suunatakse kiirelt Mandri-Itaaliasse või saadetakse otsejoones uue vastastikuse leppe alusel Tuneesiasse tagasi, mis tekitab omakorda tõsiseid probleeme inimõiguste vallas.
 
Ent Itaaliale jääb kaks muret: mida teha enne uue lepingu jõustumist (6. aprill) riiki sisenenud ja nüüdseks kuuekuise elamisloa saanud tuneeslastega ning kuidas saavutada Euroopa üksmeelt ja solidaarsust juhuks, kui peaks oluliselt suurenema Liibüast või teistest Vahemere lõunakalda riikidest saabuvate põgenike ja migrantide arv?
 
Itaalia apelleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 80, milles sätestatakse, et piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika puhul juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest. Kuid siiani on nii itaallaste kui ka maltalaste abipalved kõlanud kurtidele kõrvadele. Euroopa juhtivad institutsioonid, sh Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, manitsevad oma hiljutistes resolutsioonides ELi liikmesriike solidaarsusele, ent ka see pole muutnud Euroopa ükskõiksust lõunapiiridel toimuva vastu.
 
Sestap ka itaallaste aprilli esimestel päevadel vastuvõetud radikaalne otsus anda ajutine elamisluba ja reisidokumendid tuhandetele Tuneesiast saabunud migrantidele, lootuses et viimased lihtsalt riigist haihtuvad. See ühepoolne samm tekitas oodatult pahameele prantslastes, kes teavad, et enamik prantsuskeelsetest sisserännanutest jõuavad nende riiki ning seega jääb Prantsusmaale vastutus nende hilisemaks väljasaatmiseks. Prantsusmaa vastas kohe 2000 piiril kinnipeetud tuneeslase Itaaliasse tagasisaatmisega. 26. aprilli Prantsuse–Itaalia tippkohtumisel jõudsid kahe riigi presidendid kokkuleppele, et paluvad Schengeni lepete muutmist, mis annaks võimaluse liikmesriikidele ajutiselt sisepiiride kontroll taastada. Kuigi Euroopa Komisjon on ettepanekuga päri, väites, et juuni lõpus Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kinnitamisele tulev muudatusettepanek ei too kaasa radikaalseid muudatusi, oleks Schengeni lepete nõrgendamine suur tagasilöök Euroopa vaba liikumise printsiibile.
 
Seoses illegaalsete immigrantide vooga Tuneesiast ja Liibüast on Prantsusmaa ajutiselt kehtestanud oma piiril Itaaliaga passikontrolli. Põgenikeprobleem on tõstatanud Schengeni viisaruumi reeglite ümbervaatamise küsimuse laiemaltki. Pildil Saint Ludovici piiripunkt Prantsusmaa-Itaalia piiril 25. aprillil 2011.  Foto: Scanpix
 
Praegusel Vahemere humanitaarkriisil on sootuks sügavamad tagamaad, mida ei lahenda piiride sulgemise ega FRONTEXi patrull-laevade arvu suurendamisega Vahemerel. Araabia kevad on paljastanud eredalt nii mõnegi süsteemse ebakõla nii Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitikas kui ka koostöös Põhja-Aafrika riikidega.

 
Euroopa komistuskivid
 
Esiteks on käesolev minikriis näidanud Euroopa Liidu võimetust koos ühise probleemi lahendamise eest seista ja oma rahvusvahelisi kohustusi täita veel enne, kui tõeline kriis on puhkenud. Kui Itaalia puhul on eeldatav, et riik peaks praeguses mahus sisserändega ise toime tulema, siis Malta puhul ei tule see kõne alla. Tuhatkond põgenikku tähendab väikeriigile suhtarvult sama mis Saksamaale 196 500 või Eestile 3000 põgenikku (möödunudaastase 48 500 ja 35 asüülitaotluse asemel)!
 
Kõik Euroopa riigid on tänavu 60. aastapäeva tähistava ÜRO Genfi põgenikekonventsiooni osalised, mille alusel on nad kohustatud pakkuma rahvusvahelist kaitset neile, kes seda vajavad, ja lähtuma non-refoulement (tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse) printsiibist. Euroopa Liidu siseselt peaks ühtne varjupaigasüsteem jõustuma järgmisest aastast. Ometi jääb reaalsus sellest unistustest veel kaugele. Praegu valitseb olukord, kus Holland pakub rahvusvahelist kaitset 44%-le ja Iirimaa 2%-le taotlejatest. Ka Dublini süsteem, mille kohaselt asüülitaotleja avalduse peaks läbi vaatama esimene riik, mille piiri taotleja ületas, ei toimi. Hiljuti Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt vastu võetud otsus MMS vs. Belgia ja Kreeka peatas varjupaigataotlejate tagasisaatmise Kreekasse. Itaalias pole täna olukord parem.
 
Euroopa üheks suuremaks peavaluks on ebaseaduslik sisseränne, mis tuleneb paljuski vähestest võimalustest seaduslikul viisil (ajutiselt või alaliselt) emigreeruda, samas kui Euroopas valitseb de facto tööjõupuudus. Arvatavalt resideerib Euroopas ebaseaduslikult 8–10 miljonit migranti, ent ELi liikmesriigid pole tegelikult valmis probleemi lahendamisega tegelema, sest see eeldab ebapopulaarseid poliitilisi otsuseid. On loomulik, et Euroopa ei saa kõiki soovijaid vastu võtta, ent kõiki ei suudetaks ka tagasi saata. Selle järgi pole ka vajadust, kui lähtuda Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) aruande World Migration Report 2010 väitest, et Euroopa Liit vajab tänasest kuni 2050. aastani vähemalt 100 miljonit migranti, et kompenseerida elanikkonna vähenemisest tingitud demograafilist lõhet tööturul. Ent tänane piiride sulgemispoliitika, Vahemere merepiiri tugevdatud turvamine ning tagasivõtulepingute sõlmimine ei too loodetud tulemusi seniks, kuni Aafrika vireleb poliitilise ebastabiilsuse, vaesuse ja tööpuuduse käes. Merepatrullide tugevdamine on lihtsalt viinud ebaseadusliku piiriületuse maismaale, eriti Kreeka–Türgi piirile, ent võib arvata, et peatselt ka Bulgaaria ja Rumeenia piiridele. Nõrku lülisid leiab alati.
 
IOM ennustab pikemas perspektiivis laiaulatuslikumat väljarännet Põhja-Aafrika riikidest. Konfliktid ja sotsiaalne ebastabiilsus on tunduvalt nõrgestanud nende võimekust hallata oma piire. Samas on Lõuna-Vahemere maad ise sihtkohaks suurele hulgale migrantidele, kes eelistavad liikuda edasi põhja suunas. Euroopa peaks seega juba täna tegelema homsete probleemidega.

 
Kus on lahendused?
 
Olulisim on kindlasti tegelda probleemide algpõhjustega, milleks on konfliktid, poliitiline ebastabiilsus, majandusraskused, demokraatia ja inimõiguste puudulikkus, ent ka rahvaarvu plahvatuslik kasv Aafrikas. Nende lahendamiseks on vaja poliitilist tahet, valmisolekut kompromissideks ja ressursse. Ainus viis ära hoida soovimatut migrantide sissevoolu Euroopasse on toetada demokraatia arengut, töökohtade loomist ja elukvaliteedi parendamist ebaseadusliku rände päritolu- ja transiidiriikides. Seda nii pikemas kui lühemas perspektiivis.
 
Ent Euroopa peab ka ise olema üksmeelne, et võimaldada suuremas mahus seaduslikku sisserännet, ning olema järjekindel inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimisel nii koostööpartnerluses Põhja-Aafrika riikidega kui ka iseenda migratsiooni- ja varjupaigapoliitika rakendamisel. Palju sõltub Euroopa enda ühtsusest ja soovist ennast ise aidata.
 





AUTORIST
Ivi-Triin Odrats on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee migratsiooni, pagulaste ja elanikkonna komitee nõunik. Artiklis esitatud seisukohad kuuluvad autorile ja ei väljenda ENPA ametlikku seisukohta.