Filipiinid on Põhja-Euroopast vaadatuna üks ihaldusväärne reisisiht, sest kõik head tunnused paistavad lausa gloobuselt silma – puhas troopika, palju merd ja saari, mägesid ja viljakat rohelust.
Kui aasta varem tutvusime Palawani saare ja Luzoni põhjaosa mägilaste – endiste peaküttidega, siis seekord võtsime ette Visayad – Filipiinide keskosa saarestiku.
Teatmeteosed ja varasem reisikogemus lubasid oletada, et lisaks looduselamustele ootab meid ees ka kultuuriline kirevus, põnevad laadad ja tantsuansamblid, templid, kirikud ja muinasaarete väljapanekud. Ja loomulikult on huvitav kohtuda inimestega, kellel teistsugune kultuuritaust, kes kõnelevad ennekuulmata keeltes ning kannavad eksootilisi rõivaid. Filipiinid teeb paljudele rännumeestele põnevaks ka sealne rahvalike ravitsejate koolkond, kes kogu maailma jahmatuseks võivad oma käe inimese kehasse toppida ning sealt välja tirida mingi koleda haiguskolde. Katoliikliku rahvana jõuavad filipiinlased igal aastal rahvusvahelisse meediasse Jeesus Kristuse kannatuste väga naturalistliku esitamisega ülestõusmispühade ajal, kui nii mõnigi noormees laseb end täiesti reaalsete naeltega risti lüüa.
Kristlastest usufanaatikud Filipiinidel 21. aprillil 2011 Angelese linnas ennast piitsadega nuhtlemas. Rooma katoliku kirik on taolised avalikud enesepiitsutamised küll hukka mõistnud, kuid see ei takista paljudel usklikel ülestõusmispühade aegu matkimast Kristuse kannatusi. Foto: Scanpix
Lääne-Visayade suurima saare Panay loodenurgas on väike linn Caticlan, kuhu maanduvad Manilast 1,5 tundi lendavad Cebu Airlines lennukid. Vähestele on sihtkohaks Caticlan või Rombloni provintsi saarestik, kuhu meie matkarühm seekord suundus. Massiturismi sihtkohaks on vähem kui tunni pikkuse laevasõidu kaugusel asuv „paradiisisaar” Baracay. Tablase saarele Looci linna suunduva vineerpaadi („ämbliku”) pardalt võisime ligi tunni jooksul vaadelda lähedalt mööduva turismimagneti liivarandu ja rannamelu, puhkemajasid ja villasid, lõbusõidupaate- ja purjekaid. See rahvarohke beach & resort vastab ilmselt miljonite troopikasse pürgijate kujutlusele mõnusast puhkusekohast ning filipiinlased ongi sellise täiusliku lustikuurorti, mille sarnaseid leidub kõikjal üle maailma, ka ühele oma saarekesele ehitanud.
Kuigi me edasisel reisil enam teist Baracay-sarnast kohalikust koloriidist täielikult puhastatud kohta ei näinud, on ometi üleilmastatud tarbimis- ja meelelahutuskultuur selle sooja saarestiku lahke ja lõbusa rahva võtnud üsna jäägitult oma embusse. Rannikul ja maanteede ääres pea katkematu asulateahela lülisid ‒ linnu või külasid ‒ on võimalik eristada asulakeskuste järgi, kus on koolimaja, administratiivhoone, korvpalliväljak (tavaliselt katuse all!) ja üks või kaks rahvuskangelase kuju. Need kujud – värvilised ausambad, liiga pisikesed, et kaugelt vaadata, kuid sümpaatsed oma elusuuruses ja rahulikkuses – kujutavad Hispaania ja USA kolonialismi ja Jaapani okupatsiooni vastase võitluse kangelasi ning 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse riigimehi. Tundub, et need ülalloetletud püsielementidega asulakeskused oma lõpututes variantides ongi üks selle maa omapärasid.
Erinevalt enamikust Kagu-Aasia maadest ei ole Filipiinidel aastasadade jooksul väljakujunenud tugevat tüvikultuuri. Suhteliselt hõredasti asustatud saartel elasid aastatuhandeid peamiselt negriitode rassi kuuluvad rahvad. Ka tänapäeval on selle Kagu-Aasia põlisrassi kuuluvaid inimesi kõige rohkem just Filipiinidel.
Filipiine on asustatud mitme suurte rändelainena Aasia mandriosast, Indoneesiast, Malaisiast ja mujalt. Kuigi hiinlased pidasid filipiinlastega kaubavahetust juba vähemalt kaks tuhat aastat tagasi, mingit suuremat kolonisatsiooni või saarte ülevõtmist Taevaalune Impeerium Filipiini arhipelaagi suhtes teadaolevalt ei üritanud. Alles islamiusu ja uut tüüpi kogukondade – ummade kultuuri levik 14.‒15. sajandil viisid 1450. aastal Sulu saarel esimese riikliku moodustise – sultanaadi tekkele. Siiski ei jõudnud islam saartel kaua levida, sest juba 16. sajandil jõudsid kohale hispaanlased ja katoliku usk. Viimane ongi siiani kõige jõulisem konfessioon saarestikuriigis, ühendades vähemalt 85% elanikkonnast. Moslemite arvuks hinnatakse 5%, ülejäänud on aga erinevad kristlikud vabakogudused, mida on tänapäeval kiirelt ja kõikjale levimas.
Filipiinide ajalugu ei olegi sarnane ühe muu riigi ja rahva looga, vaid on tuhandetele saartele aastatuhandete vältel elama asunud rasside ja kohapeal tekkinud kultuuride ja rahvaste kihiline segu. Filipiinid, mis on tänapäeval küll üks riik ühe suure keskusega, on justkui mikrokontinent, millel puudub tegelikult keeleline ja kultuuriline ühtsus ning mida hoiab suhteliselt lõdvalt koos vaid katoliku kirik. Ometi ei ole Filipiinidel poliitilist separatismi ega piirkondlikku natsionalismi, kui Mindanao lõunaosa muslimimässajad kõrvale jätta. Kuid ka viimaste suhteliselt lühiajaline pantvangiterroriks üle kasvanud mäss oli ilmselt inspireeritud rohkem rahvusvahelisest islami radikaliseerumisest kui sisemisest lahkulöömise vajadusest.
Kultuurilisele ja keelelisele kirevusele ongi aidanud ühist nimetajat luua religioon ning koloniaalne sõltuvus 16.‒19. sajandi lõpuni Hispaaniast ning sealt edasi 1946. aastani USAst. Kuigi ameeriklaste tulekule astusid filipiinlased vastu üsna söakalt ja koloniaalsõda kujunes mõlemale poolele suhtelist ohvriterohkeks, kujunes 20. sajandi esimesel kümnendil alanud USA ülemvõim saarte elanikele küllalt õnnelikuks ajaks. Haridussüsteem, avalik haldus ja ärikultuur on pärit USAst, ametlikuks keeleks kehtestati inglise keel, mis on siiani üheks riigikeeleks mitme kohaliku austroneesia keele segust kujunenud filipino keele kõrval. Kokku räägitakse saarestikuriigis rohkem kui 70 keeles.
Maailmareligioonid, -keeled ja -kultuurid on jätnud tagaplaanile Filipiinide oma kultuurilised väärtused, mida ei osata hinnata ning sageli ka häbenetakse. Isegi kasvav turism ei ole toonud filipiinlaste teadvusse omakultuuri tähtsust. Juba võib postkaarte ja üsna hea kujundusega kohalikke rahvariideid ja kombeid tutvustavaid trükiseid küsimise peale turismiinfopunktidest ka saada. Ise neid ei pakuta! Pigem suunavad infopunktide töötajad, keda võib ühes sellises olla kümme ja rohkem, turiste ikka standardsetesse ranna- või sukeldumiskeskustesse.
Filipiinide Boracay saare paadimees juuni 2010. Boracay saarest on viimasel ajal saanud üks arhepelaagi populaarsemaid puhkepaiku. Foto: Scanpix
Milline on siis üldmulje Filipiinidest, kus on olnud võimalus aasta jooksul ligi kaks kuud ringi liikuda? Euroopalik nimi, hispaanialik kirikukultuur, inglise ameti- ja ärikeel. Modernsete suurlinnasüdamike mini-manhattanlik anonüümsus ja ülejäänud maal sari-sari (väikesed segakaupu müüvad müügiletid või -punktid) poodide lõputud read. T-särgid ja sinised teksad, kiirtoit ja coca-cola. Suur maa ja suur rahvas, kuid väga vähe rahvuslikku eripära, kombeid ja esemeid, mida mujal ei leidu. Panay saare suurimas linnas Iloilos on turismiinfo kohaselt traditsiooniline kangrute kvartal – suure linna külge kasvanud küla – kuid tegelikkuses leiab sealt vaid ühe koloniaalstiilis kahekordse maja, kus ülemisel korrusel müüb üks kena daam kappi peidetud kangaid, alumisel korrusel on üldiseks imetluseks välja pandud üks 1930. aastate hiilgesuur ameerika sõiduato. Ei mingeid kangruid ega käsitööd!
Tavaliselt reisidelt kaasa ostetud käsitöö ja põneva rahvusliku tekstiili asemel leidsime Cebu linna suurelt turult, mis on muutumas odavate masstoodete „kadakaturuks”, kiudbanaanist lauamatte ning ühest rannaresordist merekarpidest salvrätikuhoidjad. Elavat kohaliku muusikat me ei kuulnud, küll aga karaoke-tümpsu. Üksikuid rahvariietes inimesi kohtasime vaid aasta varem Luzoni mäestikus endiste pealuuküttide hulgas.
Üleilmastumine, tarbimise ja meelelahutuse standardiseerimine ei saa olla etteheide filipiinlastele, kes on leidnud endale sobiva mudeli, kuidas hoida koos oma rahvast ning riiki rahus. Peale põgusat tutvumist selle suure saarestikuriigiga olen veendunud, et see edasipürgiv ja demokraatlik maa jõuab kindlasti jõukamale järjele ning aitab hoida stabiilisust selles maailma rahvarikkaimas ning kõige kiiremini arenevas regioonis. Olen veendunud, et sedamööda, kuidas inimeste materiaalne heaolu kasvab, jõuavad filipiinlased ka oma rahvuslike kultuurivarade väärtustamiseni ning oskuseni neid väärtusi oma külalistele näidata. Loodame, et see aeg jõuab kätte enne, kui pärimuskultuuri jäljed pole veel massikultuuri tarbimise voos pöördumatult kustunud.
Filipiinidel: 22. veebruar – 15. märts 2010 ja 22. jaanuar ‒ 18. veebruar 2011
