Erinevalt Jeltsinist kontrollib Putin kogu valimisprotsessi algusest lõpuni ja lubab isegi eelnevalt nõu pidada. Tõsi, otsustamise jätab ta viimasele hetkele. Veel 13. aprillil teatas ta „nii mina kui ka Dmitri Anatoljevitš ei välista, et võib minna valimistele. Me lähtume valimiste hetkeks kujunenud situatsiooni reaalsustest”.
 
Seniks aga etendatakse üldsuse jaoks kodu- ja välismaal omamoodi paroodiat küpsevale „gigantide heitlusele”. Toidetakse infonäljas publikut infoga võimenduvatest lahkhelidest valitsevas tandemis. Medvedevi ja Putini ütlemisi uurides leiab tõepoolest hulganisti lahknevusi. Neid saab serveerida isegi leppimatute vastuoludena. Üks tahab Venemaad moderniseerida, teine stabiilsust, mida igasugused uuendused rikkuda võivad. Seega oleks nendel valimistel nagu kaalul Venemaa tulevik pikkadeks aastateks. Mõlemad on andnud teada ka isiklikust kandideerimisvalmidusest. Massimeedias sisestatakse huvilisele visalt, et ees seisab põhimõtteline valik.
 
Ühtaegu antakse valusalt vastu näppe nendele tegelastele vene poliitilises koorekihis, kes kipuvad seda vastasseisu liiga tõsiselt võtma, näevad selles oma šanssi ja hakkavad juba panuseid tegema. Nii jäid kähku ametitest ilma juhtfiguurid duumast Zatulin ja Tšadajev Jedinaja Rossijast (kategooriline toetus Putinile) ning poliittehnoloogia veteran Gleb Pavlovski (ühemõtteline toetus Medvedevile). Kuna vene poliitilises elus omistatakse suurt kaalu nn signaalidele, siis sellest pidid „asjasse puutuvad” välja lugema juhise, mis piirini Medvedevi ja Putini vastandamises minna on lubatud. Üks asi on valijaskonnale ja välisilmale suunatud poliittehnoloogia, teine juhtkonna tegelik taotlus. Poliitilise võitluse simulatsioon ei tohi üle kasvada liigse riski tekitajaks ja juhtimismugavusele liigse tülina allikaks.
 
Poliittehnoloogiliselt on hetkel hädavajalik anda Medvedevile n-ö oma nägu, luua mulje temast kui tõsiselt võetavast tegijast. Seda juhuks, kui Putin otsustab valimistele minna Medvedevi kandidatuuriga. Seni on vene üldsuses valdav pilt temast kui mitme kõlava ütlemisega maha saanud presidendist. „Minu kurss on majanduse ja poliitilise elu moderniseerimine”, „vabadus on parem kui mittevabadus”, „lõpetada äritegevuse hirmutamine” jne. Kuid reaalset mõju sündmustele riigis tal pole ette näidata. Julia Latõnina toob oma kirjutistes ja Echo Moskvõ esinemistes esile hulganisti näiteid, kus Medevedevi karmid korraldused ühe või teise üldsust erutanud skandaali uurimiseks/lahendamiseks on tulemuseta jäänud.
 
Putini kolimisega Valgesse Majja kolis sinna ka Venemaa tegelik juhtimine. Nii sisuline kui ka avalikkusele mõeldud atribuutika. Enam ei toimu Poliitbüroo rolli järeleaimanud igalaupäevast jõuametkondade pealike ja teiste juhttegelaste istungit presidendi juures. Enam ei näita TV peaministri kohvilkäimisi presidendi juures. Konstitutsiooniline tööjaotus Putinit ei paista segavat. Kui talle vaja, võtab ta sõna ja otsuseid vastu presidendi vastutusalas.
 
Tsaarijärgse Venemaa juhid on üldiselt eelistanud valitsusjuhi ametikohta. Lenin ja Malenkov hõivasid selle kohe, kui võimalus avanes. Stalinil ja Hruštšovil võttis selleni jõudmine aega. Enne tuli kätte saada kindel poliitiline kontroll riigi üle. Putini poliitilises kontrollis pole väiksematki kahtlust. Tema positsioon on siin hoopis tugevam kui Leninil-Stalinil. Partei pealik pole isegi tema juhitava võimupartei liige. Partei liikme Hruštšovi personaalasja võisid parteiorganid ette võtta ükskõik millisel hetkel. Aga enda puhul on Putin niisuguse asjade käigu välistanud. Jedinaja Rossija liikmed alates Grõzlovist on temasse suhestatud nagu alamad tsaari. Võimupartei konstitutsiooniline ülekaal Riigiduumas omakorda välistab võimaluse peaministri tagandamiseks presidendi poolt. Duuma lihtviisiliselt ei kinnita seda. Üleminek päranduseks saadud presidendikeskselt riigilt valitsusele on põhimõtteliselt lõpetatud. Masinavärk on väljatimmitud, töötab nagu õlitatult. Mingit mõtet seda muuta tagasi presidendi egiidi alla pole, pealegi on see liiga tülikas.
 
Seega poleks Putinil nagu mingit stiimulit presidendi ametit uuesti himustada. Kontroll valitsuse üle tähendab kontrolli riigis liikuvate rahavoogude ja ressursside üle, võimalust neid liigutada enda ja oma lähiringi heaks. Võetud pealisülesande (teatriinimeste terminoloogiat kasutades) täitmine komplikatsioone esile ei kutsu.
 
Lõpuks on tõhusa poliitiku jaoks ametikoht vahel teisejärguline. Deng Xiao Ping ei viinud Hiinat reformide kursile mitte siis, kui ta oli Hiina Kompartei peasekretär, vaid siis, kui oli pärast vahepealseid näguripäevi maabunud partei keskkomitee sõjalise komitee esimehe vähepilkupüüdvale ametikohale. Muammar Gaddafi kehitab õlgu ja teatab, et tal pole ühtegi ametikohta, millelt tagasi astuda.
 
Esimene lähema aja proovikivi Putini poolt rajatud riigivõimu konstruktsiooni püsikindlusele saabub duumavalimistega selle aasta detsembris. Teised muutujad (nafta hind, nõudlus gaasi järele jne) on ainuvalija seisukohalt vähemolulised. Kui käsutuses olev administratiivne ressurss ja teenistusvalmis Keskvalimiskomisjon tagavad valimisprotokollides poliitilise status quo säilimise ning ei ilmne otsustamiseks uusi argumente. Hetkeseis ei anna küll mingeid kaalukaid pidepunkte märkimisväärsete muutuste ootamiseks, ehkki nii ametlik kui ka mittekonventsionaalne opositsioon püüavad anda oma parima poliitilise elu elavnemise markeerimiseks.
 
Üleriigilise TV ekraanile neid ei lasta. Tõsi, ei saa öelda, et nad on täiesti „vaikivasse olekusse” surutud. Läänele ettenäitamiseks on alles jäetud erinevaid massimeedia väljundeid. Kõiki „tükki üks”. Üks ajaleht – Novaja Gazeta, üks ajakiri – New Times, üks raadiojaam Echo Moskvõ, üks satelliidi TV – RTV. Nendest tehnilise arsenaliga ja laiema kuulajakonnaga, mis isegi veidi ületab miljoni, on Echo Moskvõ. Siiski ei saa sündmuste tuntavaks mõjutamiseks seda auditooriumi pidada kuigi piisavaks. Pealegi on raadiojaama eetris opositsiooni pooldajad oskuslikult lahjendatud räigete impeeriumi trubaduuridega nagu Aleksandr Prohhanov ja Maksim Sevtšenko ning putinlastega nagu Mihhail Barštševski.
 
Sellegipoolest pole praeguseks kujunenud opositsiooni peamine häda juurdepääsus massikommunikatsioonile (on ju veel internet, raamatute kirjastamine, miitingud-piketid) vaid peamiste figuuride amortiseeritus. Värsket verd, kellele anda laiendatud eneseväljenduse võimalus, napib. Vast ainult Jevgenia Tširikova oma Himki metsa säilitada püüdvate aktsioonidega ja Aleksei Navalnõi oma konkreetseid korruptsioonijuhtumeid avalikustava internetilehega tulevad esimese hooga meelde. Nendegi puhul ei viivitanud võimustruktuurid nende liistule võtmisega. Ühte süüdistati oma laste halvas kasvatamises ning alustati aegaviitmata uurimistoimingutega. Teise puhul uuris FSB välja kodulehe rahastajad ja andis vastavad lähteandmed „našidele”, ilmselt „meetmete võtmiseks”.
 
Seega pole Putinil erilist hirmu, et opositsioon, vormiline või sisuline, suudab duumavalimised ära rikkuda. See omakorda suurendab Medvedevi nimetamise võimalusi. Enne seda peab ta läbi tegema vägagi range testimise. Päris loruvõitu mainega jutumeest pole nagu paslik publikule pakkuda. Samas liigne innukus ja ambitsioonikus või ülemääraseks muutuv populaarsus on ilmselt vastunäidustatud. Ilu peitub aga vaataja silmades. Kindlasti mäletab Putin hästi seda, kuidas koondasid pikaks ajaks võimu enda kätte kolleegide poolt alahinnatud Hruštšov ja Brežnev.
 
Järelikult tuleb mõtiskleda ka mõne muu kandidatuuri üle. Peaasi, et kasvult pilkupüüdvalt pikem poleks. KGB operatiivtöötajaks treenitud mees teab, et määramatust sisaldav sündmus tuleb vastu võtta nii, et igaks juhuks on tagataskus veel mitu varianti. Ühtlasi ei maksa unustada Putini püüdlust jääda poliitkiibitsejatele ettearvamatuks. Nii said valitsusjuhtideks Mihhail Fradkov ja Viktor Zubkov.
 
Üpris tõenäone – ainuvalija ei tea veel isegi, missuguse otsuse langetab, kuid on selle õigsuses nii kindel, et julges avalikult väita „te saate olema rahul”.
 
Siiski on üks mees, kes teab juba praegu, mida Putin otsustab – endine Kremli administratsiooni juht, paljunäinud ja kogenud nukujuht Aleksandr Vološin. Ameerika politoloog Nikolai Zlobin kirjutab kohtumisest õhtusöögil, mille kulminatsiooniks sulges Vološin kinnisesse ümbrikku tulevase presidendi nime. Vältimaks süüdistamist võimalikus valskuses, võttis ta enne Zlobinilt allkirja koos kuupäevaga valgele lehele, kuhu ta valitava presidendi nime kirjutas.
 
Jäägem siis parema puudumisel ootama, millal Zlobin ja Vološin ümbriku avavad.