Eesti jalgratturite röövimine Liibanonis on tõstnud meie jaoks päevakorda sellel maal toimuva laiemaltki. Seda enam, et Eesti uudistekajastused sellest riigist on ikka olnud peamiselt negatiivse värvinguga – palestiina põgenike probleem, relvakokkupõrked eri grupeeringute vahel, varasemadki pantvangikriisid ning muidugi Iisraeli põhjaosa turvamured. Ometi mäletavad vanema põlvkonna inimesed, et kunagi nimetati Liibanoni Vahemere idaosa Šveitsiks, sealsed sadamad kujutasid endast üht peamist akent lääne- ja araabia maade vahelises kaubavahetuses, pealinn Beirut oli õitsev panganduskeskus ning Liibanoni rannikupiirkonnad kubisesid Lääne-Euroopa turistidest.
 
Tõsi küll, selle õitsva pealispinna all hõõgusid tulevase konflikti söed, mis osaliselt pärinesid juba Ottomani impeeriumi ehk Türgi ülemvõimu ajast, kui nii osaliselt kristlikus Liibanonis kui ka araablastega asustatud naaberriigis Süürias rahva hulgas võttis maad tugev tung iseseisvumisele. Üheks tollaste poliitiliste püüdluste verstapostiks oli 6. mai 1916, kui Türgi võimud hukkasid Beirutis ja Damaskuses türgivastase tegevuse eest 21 patriooti. Nii Liibanonis kui ka Süürias tähistatakse seda päeva tänaseni märtrite päevana.
 
Kuigi 1926. aastal kuulutati Liibanon vabariigiks ja võeti vastu ka iseseisva riigi põhiseadus, ei saanud tõelisest iseseisvusest kahe maailmasõja vahelisel perioodil siiski asja, kuna Rahvasteliidu otsusega oli Liibanon Esimese maailmasõja järel antud koos Süüriaga Prantsusmaa mandaatterritooriumiks. 1930. aastate vältel toimusidki Liibanonis vaidlused ja konfliktid eelkõige selle üle, kas Liibanon peaks olema täiesti iseseisev või liituma Süüriaga. Igal juhul nõuti aga Prantsusmaa ja tema relvajõudude lahkumist Liibanonist.
 
Teise maailmasõja ajal oli Liibanon Prantsusmaa Vichy valitsuse võimu all. Viimane nõustus kohaliku avaliku arvamuse lepitamiseks siiski iseseisvusnõudmistega ja 22. novembril 1943 saavutaski Liibanon iseseisvuse. Prantsuse väed lahkusid riigist aga alles 1946. aastal. Suuresti viimaste toel õnnestus jäme ots kohalikus poliitikas haarata rahvastikust tol ajal kuuskümmend protsenti moodustavatel kristlastel. Moslemi rahvastiku osatähtsust ning üldist islamiümbrust arvestades nägi kompromiss võimu jaotamisel ette, et kristlastele kuulub edaspidi riigi presidendi ametikoht, sunni moslemitele peaministri koht ning šiia moslemitele parlamendi spiikri koht. Tegelikkuses kujutas Liibanon endast aga mitte niivõrd demokraatlikku kuivõrd klanniühiskonda, kus võimu hoidsid pigem rikkad ja mõjukad perekonnad, mitte iseseisvad ja maailmavaate alusel moodustatud erakonnad.
 
Liibanonis kehtiva hapra konfessioonide vahelise tasakaalu lükkas suuresti paigast juba 1948. aasta Iisraeli–Araabia sõda, mille tulemusena saabus riiki umbkaudu 100 000 palestiina pagulast. Põgenikud moodustasid ligi 10 protsenti Liibanoni tollasest elanikkonnast ning nende saabumine tõstis märgatavalt moslemite osatähtsust riigis. Asja tegi veelgi hullemaks see, et Liibanoni sõjavägi kujutas endast pigem sümboolset paraadiarmeed kui tõeliselt heidutavat jõudu, samal ajal kui palestiinlastel olid võitlustes Iisraeliga tuleristsed saanud tugevad relvaüksused. Seega ei kõhelnud palestiinlased kohemaid sekkumast ka Liibanoni poliitikaellu.
 
Esimene rühmitustevaheliste relvakokkupõrgeteni viinud kriis, mis on ajalukku läinud Pašade sõja nime all, puhkes 1958. aastal. Kriisile lõid tausta 1956. aasta Suessi konflikt, Pan-Araabia liikumine, mida juhtis Egiptuse president Gamal Abdel Nasser ja külm sõda. Kõigi nende jõujoonte vahel püüdis Liibanoni president Camille Chamoun hoida neutraalset liini, kuna peaminister Rashid Karami ja palestiinlased toetasid Nasserit ja soovisid ka Liibanoni näha ühe osana äsja Egiptuse ja Süüria asutatud, kuid lühiealiseks jäänud Ühinenud Araabia Vabariigist. Mõistes, et iseseisvalt ei suuda Liibanon puhkenud kriisi lahendada, pöördus president Chamoun kommunismiohu tõrjumise ettekäändel USA poole, kes saatiski oma merejalaväelased Liibanoni.
 
Järgnev aastakümme kulges Liibanonis rahulikult, kuid palestiinlaste arvu järjekindel kasv (1960. aastate algul juba 400 000) ja üldine demograafiliste protsesside kulgemine moslemirahvastiku kasuks viitasid julma paratamatusena varem või hiljem vältimatult ees seisvale võimuvahekordade revideerimisele riigis.
 
Viitsütikuga tiksuv pomm plahvataski 1975. aastal, kui Liibanonis puhkes kodusõda, mille järelmitest pole seal jagu saadud õigupoolest tänaseni. Kodusõja ametlikuks alguseks loetakse 13. aprilli 1975. Nimelt avasid kaks palestiinlast sel päeval möödasõitvast autost tule ühe kiriku pihta kristlikus Ida-Beirutis ning tapsid neli inimest. Samal päeval toimunud vasturünnakus hävitasid kristlased bussitäie palestiinlasi. Üsna algusest peale oli selge, et valitsus ega sõjavägi – mis olid mõlemad samuti lõhenenud – ei suuda olukorda enam kontrollida ning nii haarasidki eri kogukonnad oma liikmete julgeoleku ja asualade kaitsmise enda kätte, luues uusi relvaüksusi või tugevdades juba olemasolevaid. Poliitilises plaanis jagunesid jõud laias laastus ühelt poolt ilmalikeks, kristlikeks ja parempoolseteks, teiselt poolt vasakpoolseteks ja islamimeelseteks.

Mõlema poole sees valitses siiski ülimalt kirev pilt ning mida kauem kestis sõjategevus, seda enam taandus poliitika kõige lihtlabasema kuritegevuse, röövimise, narkokaubanduse, prostitutsiooni ja relvaäri ees, milles võitlevad rühmitused aga endiselt säilitasid omavahelise rivaliteedi.
 
Et mõista pisutki, kui kirev ja poliitiliselt juhitamatu oli olukord Liibanonis juba kodusõja algetapil, väike loetelu üksnes kristlaste olulisematest relvarühmitustest: Kataebi Vahendusjõud, Seedripuude Valvurid, Tyouse Komandosed, Marada Brigaadid, Lõuna Liibanoni Armee, Rahvuslik-Liberaalse Partei sõjaline tiib ja Tiigrid.
 
Kui lisada, et sunniitidel, šiiitidel, druusidel ja palestiinlastel olid oma, samavõrd arvukad formeeringud ning et kodusõja käiku sekkusid 1976. aastal ka Süüria ja Iisrael, saame mingigi ettekujutuse olukorra keerukusest.
 
Nagu kodusõdade puhul tavaline, peeti seda ka Liibanonis eriti julmal viisil. Vastastikused veresaunad linnade, külade ja laagrite vallutamisel muutusid rutiinseteks, hukkusid tuhanded tsiviilisikud. Seejuures selgus kiiresti, et kõik võitlevad pooled on taktikalistel kaalutlustel valmis sõlmima liite ja vaherahusid ka seniste vaenlastega, nii et kodusõja jooksul ei leidunud lõpuks ühtegi osapoolt, kes mingil perioodil poleks omavahel liidus olnud.
 
1976. aasta oktoobris suudeti sõjategevus siiski lõpetada tänu Araabia Liiga sekkumisele, kes andis samal aastal varem juba Bekaa oru ja Põhja-Liibanoni hõivanud Süüriale mandaadi 40 000-mehelise rahuvalvekontingendi hoidmiseks riigis.
 
Saavutatud rahu oli ometi petlik, juba 1977. aastal algasid kokkupõrked uuesti. Tõsi, sedakorda kandus sündmuste raskuspunkt lõunasse, kuhu olid Beirutist ja selle ümbrusest kogunema hakanud kristlaste poolt süürlaste ja Iisraeli relvasaadetiste abil välja tõrjutud palestiinlased ja kust need alustasid pidevaid rünnakuid Iisraeli põhjaosa vastu. Iisrael reageeris omapoolse invasiooniga.
 
Nüüd sekkus sündmustesse ÜRO. 19. märtsil 1978 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsioonid 425 ja 426, millega kohustati Iisraeli Liibanonist lahkuma ja loodi ÜRO rahuvalveüksused, mis saabusid Liibanoni lõunaossa juba 23. märtsil 1978. ÜRO jõud on Liibanonis ka praegu ning nende aasta kaupa pikendatav mandaat lõpeb 31. augustil 2011.
 
ÜRO sekkumine ei muutnud Liibanoni kodusõjas siiski põhimõtteliselt midagi, Süüria ja Iisraeli sekkumised kaasa arvatud.
 
Sõja kolmanda faasi alguseks peetaksegi 1982. aastat, kui Iisrael alustas suuroperatsiooni palestiina laagrite hävitamiseks ja palestiinlaste väljatõrjumiseks Liibanonist. Operatsiooni käigus jõudsid Iisraeli üksused ka Beirutisse, kus pommitati massiliselt moslemitega asustatud Lääne-Beirutit, kuhu oli ennast sisse seadnud ka 16 000 palestiinlasest võitlejat. Rünnakute käigus hukkus 6700 inimest, neist enamik tsiviilisikud.
 
Kuigi ÜRO alustas järjekordselt ponnistusi lahingutegevuse lõpetamiseks, oli hoopis USA president Ronald Reagan see, kelle tungival nõudmisel Iisrael oma jõud Beiruti alt tagasi tõmbas ning vaherahuläbirääkimised algasid. Selle tulemusena saabusid Liibanoni 20. augustil 1982 rahvusvahelised rahujõud, mille põhiosa moodustasid ameeriklased.
 
Mõneks ajaks õnnestus olukord Liibanonis stabiliseerida. Kuid Iisraeli vägede lahkumine Beiruti lähistelt ning tõmbumine oma piiri vahetusse lähedusse põhjustas puhvri kadumise kristlike ning teiste võitlevate poolte vahelt, mille tulemuseks oli vägivalla taaspuhkemine.
 
1983. aasta 23. oktoobril enesetaputerroristi poolt korraldatud veoautoplahvatus USA ja Prantsuse vägede kasarmute juures põhjustas hoonete kokkuvarisemise. Surma sai 241 ameerika ning 58 prantsuse sõjaväelast. Kodune pahameel sundis president Reaganit järgmisel aastal väed Liibanonist ära tooma.
 
Sisuliselt algas sellega ka Liibanoni kodusõja neljas, viimane ja kõige pikem faas, mille lõpetas alles nn Taifi leping 1990. aastal.
 
Leping on saanud oma nime sõlmimiskoha järgi Saudi-Araabias, kuhu Araabia Liiga initsiatiivil ja Kuveidi eesistumisel jaanuaris 1989 kogunes volitatud komisjon Liibanoni kodusõjale kompromisslahendust leidma. Sõlmitud rahvusliku leppimise akt andis rahutagaja rolli Liibanonis Süüriale, kuid rahuldas samal ajal ka sõjas üha ahtamale positsioonile surutud kristlaste tingimusi.
 

 
 
Valutult Taifi leppe rakendamine siiski ei läinud. Leppe tingimuste kohaselt presidendiks valitud Rene Mouawad tapeti juba kuusteist päeva pärast ametisse astumist ja mõnda aega tundus, et relvakokkupõrked jätkuvad nagu peale kõiki varasemaidki katseid olukorda lahendada.
 
Otsustavaks rahu jaluleseadmisel sai amnestiaseaduse vastuvõtmine, mis andestas osavõtnutele kõik sõjaaegsed kuriteod, välja arvatud välisdiplomaatide vastu sooritatud kuriteod. Pärast kõigi erakondlike ja muude võitlusüksuste laialisaatmist osutus võimalikuks ka Liibanoni armee kui riigi ainsa relvajõu taasloomine.
 
Süüria üksused lahkusid riigist siiski alles 2005. aastal ja sedagi vaid suure rahvusvahelise surve tulemusena. Ilma kahtlusteta on Süüria aga praegugi Liibanonis, eriti Bekaa orus, kõige mõjukam välisjõud, kelle käsi võib vabalt mängus olla ka meie jalgratturite röövimises.