Iseenesest võiksime lugeda ka Liibüat Euroopa kultuuriruumi kuuluvaks. Riigi idaosa moodustas antiikajal viiest linnriigist koosnev linnriikide ühendus Pentapolis, lääneosa aga kolme linnriigi ühendus Tripolis, rajatud kas foiniiklaste või kreeklaste poolt. Liibüana mõisteti esmalt kogu Aafrikat peale Egiptuse, hiljem aga Egiptusest läänes asuvat ala. Ja selle põlisrahvaks olid berberid ehk barbarid.
 
Liibüas asuv Leptis Magna tõusis Rooma impeeriumis erilisse ausse 193. aastal, kui keisriks tõusis Roomast pärit Septimius Severus. Sel ajal võis Aafrikas rääkida kolmest tõelisest suurlinnast – Kartaagost, Leptis Magnast ja Aleksandriast. Julius Caesari ajal olid sealsed alad ka korraks ühte provintsi liidetud – Africa proconsularis. Kuid see ühtsus ei jäänud püsima. Tripolisest sai nüüdisaegne Tripolitaania, Pentapolisest aga Kürenaika. Kolmas osa tänasest Liibüast, berberite ala Fezzan püsis pikemat aega iseseisvana, samas ka peaaegu unustatuna muu maailma poolt.
 
4. sajandil eksisteerisid Rooma Kürenaika aladel provintsid Libya Inferior ja Libya Superior. Kuid peaaegu läbi kogu ajaloo on riigipiirid kulgenud pigem Kürenaika ja Tripolitaania vahel, ühisesse riiki on nad kuulunud vaid ajuti, püsivalt alates 1934. aastast.
 
Rooma impeeriumi allakäiguga kaotasid ka Liibüa linnad enamiku oma särast. Võib öelda, et vandaalide 5. sajandi rüüsteretkedest pole see ala tänaseni toibunud. Bütsantsi võimule järgnenud araablaste vallutus 7. sajandil andis piirkonnale küll stabiilsuse, aga ka seni kestva stagnatsiooni.
 
Esimene araablaste armee marssis läbi Kürenaika, Fezzani ja Tripolitaania 642. aastal, kuid see vallutus ei jäänud püsima. Aastal 647 läkitas kaliif Uthman (ehk Osman) Liibüasse ligemale 40 000 sõdurit eesotsas Egiptuse kuberneri Abdullah ibn al-Sa’adiga. Kohalik Bütsantsi asevalitseja Gregorios, kes oli end ise keisriks kuulutanud, üritas veel araablastele vastu hakata, kuid langes sõjas.
 
Algas islami periood Liibüas. Tegemist polnud küll tingimata halva ajastuga. Kui kalifaat oli 7. sajandil alistanud Pärsia ja Kesk-Aasia, järgnes sellele paar sajandit kestnud kultuuriline õitseng, nagu ka 8. sajandil araablaste kätte langenud Hispaania aladel. Kuid liiga suureks aetud kalifaat hakkas lagunema, mis tähendas igasuguse stabiilsuse kadumist. Roomalik kultuuripärand Liibüas hääbus või hävitati, sest surmahirmus inimestelt ei tasunud oodatagi suuremat kultuurihuvi.
 
Tripolitaanias valitsenud sunniitlik Aglabiidide dünastia üritas 9. sajandil veel Rooma-aegseid rajatisi taastada. Egiptusest nende aladele tunginud ðiiitlik Fatimiidide dünastia tõi aga 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, saates Banu Hilali beduiiniklanni ründama sunniitlike berberite Ziriidide dünastiat, kes omakorda oli hõivanud Tripolitaania. Rindejoon kippus kulgema just antiiksete Tripolitaania ja Kürenaika piirkondade vahel, mille keskusteks tõusid vastavalt Tripoli ja Benghazi. Lisaks ei jäänud Liibüa linnad puutumata ka ristisõdadest, eriti rüüstasid 12. sajandil sealset rannikut Sitsiilias kanda kinnitanud normannid.
 

 
 
Aglabiidide riik hõlmas 9. sajandil suure osa tänasest Alžeeriast, Tuneesiast ja Tripolitaaniast. Fatimiidid suutsid 10. sajandil allutada kogu Põhja-Aafrika. 11. sajandil oli Ziriidide dünastia hiilgehetk, kui ühine riik sisaldas nii tänast Marokot, Alžeeriat, Tuneesiat kui ka Liibüa lääneosa. 12. sajandil suutsid Almohaadid allutada kogu Aafrika põhjaranniku Egiptusest läänes. 13. sajandil tegutsenud Hafsiidide dünastia valitses jälle Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitaania alasid. Ja killustumine jätkus veelgi, jättes Liibüa alad ilma kindla võimuta.
 
16. sajandiks oli suurem osa Põhja-Aafrika rannikust, eriti Alžeeria ja Liibüa muutunud tõeliseks piraatide paradiisiks. 1510 vallutasid Hispaania väed Tripoli, kuid ei suutnud püsivat võimu kehtestada. Osmanite võim laienes Liibüale aastaks 1551, kuid ka Istanbul ei hakanud sealseid piraate korrale kutsuma. 1801–1805 said veel ameeriklasedki võimaluse Esimeses barbarisõjas Tripolitaania piraatidega merelahinguid pidada. Tegemist oli esimese USA sõjalise operatsiooniga väljaspool Ameerikat.
 
1711–1835 valitses vormiliselt küll Tripolitaaniat, aga sisuliselt peaaegu kogu praegust Liibüat Albaaniast pärit Karamanli dünastia, kuni Osmanid nende võimule lõpu tegid. 1911–1912 peetud Itaalia–Türgi sõda tähendas aga Osmanite võimu lõppu Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad. Tegemist oli muide esimese sõjaga maailmas, kus kasutati lennukeid.
 
Itaalia koloniaalvõimu Liibüas ei saa just eriti edukaks pidada. Sufistlik Senussiidi islamiordu oli pidanud lahinguid prantslastega Alžeerias, nüüd alustas sõda ka itaallastega Liibüas. 1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv Tripolitaania vabariik. Alles 1930. aastateks suutis Rooma kehtestada võimu Liibüa üle, kuid kaotas sealsed asumaad juba 1943. aastaks. 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks. 1941–42 langesid esimesed kaks Briti ja Fezzan Prantsuse vägede kätte. 1951. aastaks jõuti nii kaugele, et Pariis ja London andsid võimu üle senussiitide juhile, kellest sai iseseisva Liibüa esimene ja seni ka viimane kuningas Idris I.
 
Sayyid Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Sanussi (hilisem Idris I, elas 1889–1983) oli tõusnud senussiitide juhiks juba 1916. aastal. Tripolitaania emiirina oli ta 1920. aastatel saavutanud tunnustuse nii Londonist kui ka Roomast. Paraku katsed läbirääkimiste teel Liibüale iseseisvust saada nurjusid ning 1922. aastast alates juhtis ta vastupanu Itaalia võimudele põgenikuna Egiptuses.
 
Liibüa iseseisvus 1951. aastal Ühendatud Liibüa Kuningriigina, sest selle kolm osa Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan säilitasid oma valitsused 1963. aastani. Nende laialisaatmisega leidis kuningas aga kodumaal rea vaenlasi, hoolimata sellest, et riigi majandus elavnes oluliselt, naftatulud tõotasid teha riigist tõelise suurjõu ning riigi julgeolekut tagasid ka riigis asuvad USA ja Briti lennuväebaasid. Lisaks läks Idris vastuollu ümbritsevate araabia riikidega, sest jäi 1956. aasta Suessi kriisis lääneriikide poolele.
 
Sisepoliitiliselt polnud Idris I valmis oma alamatele poliitilisi vabadusi andma. Kui 1952. aastal valiti Liibüas esimest korda parlamenti, saavutas Tripolis edu opositsiooniline Kongressipartei, mujal riigis aga valitsusmeelsed jõud, siis valitsus keelustas kõik parteid ja pagendas Kongressipartei juhid. Rohkem vabu valimisi pole selles riigis kunagi toimunudki, ei Idris I ega Muammar Gaddafi võimu ajal.
 
Seega olid üsna mõistetavad riigis levivad kuninga kukutamise meeleolud. Hoogu andis juurde kuninga kehv tervis ning suutmatus riigile troonipärijat sigitada. 4. augustil 1969 andis Idris enamiku võimust oma venna, kroonprints Hasan as-Sanussi kätte ja siirdus ravile Türki. 1. septembril 1969 kukutati kuninga võim sõjaväelise riigipöördega.
 
Võimule tõusnud 27-aastase kolonel Muammar Gaddafi varasemast eluloost pole tema nooruse tõttu midagi erilist kirjutada. Ta on pärit arabiseerunud berberitest ning tema sugulaste Qadhadhfa klann saavutas terve rea võtmepositsioone Gaddafi juhitud uues võimuladvikus, sarnaselt Tikriti klanniga Saddam Husseini juhitud Iraagis. Paralleel Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi vahel pole just liialdus. Mõlemad on valitsenud nagu absoluutsed monarhid, kõiki vastaseid julmalt maha surudes: mõrv riigipea huvides on olnud rohkem reegel kui erand.
 
Vormiliselt haaras 1969. aastal võimu 12-liikmeline sõjaväehunta, revolutsiooniline juhtimisnõukogu, mis koosnes kahest majorist, üheksast kaptenist, ühest leitnandist ja selle juhiks hakanud kolonel Gaddafist. Eelmise võimu esindajaid hakati järjest vahistama, seejärel tabasid repressioonid juba ka Gaddafi seniseid liitlasi putši päevilt.
 
Põhiseadus tühistati, elu kogu riigis suunab Gaddafi kirjutatud Roheline Raamat. 1977. aastaks diktatuuri lõplikult välja ehitanud Gaddafist sai parlamendi aseaineks loodud Üldise Rahvakongressi esimees, 1979. aastast on ta aga ametlikult „Liibüa revolutsiooni liider ja juht”. Kuna väidetavalt polevat tegemist ametikohaga, ei saavat Gaddafi sellest ka loobuda.

1977. aastaks leiutas Gaddafi nn uue riigikorra – jamâhîriyyah – mida tõlgitakse massideriigiks, kus rahval siiski erilist sõnaõigust ei ole. Riik on tüüpiline politseiriik, uus võim kehtestas nuhkidevõrgustiku, mille suurus oli võrreldav vaid Saddam Husseini Iraagi või Kim Jong-ili Põhja-Korea omaga. Parlamenti ei valita, vaid delegeeritakse kohalike „rahvanõukogude” poolt. Ka naftamiljardid pole riigile majandusimet toonud.
 
Valitsevat parteid küll vormiliselt ei ole, kuid nn revolutsiooniline sektor, mis koosneb revolutsioonikomiteedest, ei erine sisuliselt teistest üheparteilise diktatuuri vormidest. Revolutsioonilise sektori liikmed ei ole valitavad ja neid välja vahetada saab vaid revolutsiooniliider Gaddafi isiklikult. Gaddafi on „vennalik liider ja revolutsiooni juht”, kelle kätte on koondatud tüüpiline „keelan, käsin, poon ja lasen” võim.
 

Gaddafi karistamatuse tunnet on esimest korda hakanud kõigutama 17. veebruaril Benghazis puhkenud revolutsioon. Traditsiooniline Kürenaika keeras Gaddafile täielikult selja, Fezzan on seni olnud Gaddafi kontrolli all, Tripolitaanias käivad verised lahingud. 

Lääne jaoks oli Gaddafi terrorist, keda karistati sanktsioonide, 1986. aasta õhurünnaku ja nüüd kehtestatud lennukeelutsooniga. Moskva jaoks on ta aga olnud sõber, kes ründab igal võimalusel lääneriike. Kogu Aafrika Liidu diktaatoriks hakkamine tal siiski nurjus, kui ta pidi mullu selle ühenduse juhi koha maha panema.