Kõik sündmused omandavad oma tõelise tähenduse ja proportsioonid pikas perspektiivis ning õigele taustale asetatuna.
 
Just seda võime tõdeda, kui loeme soome ajaloolase Timo Vihavaineni eesti keeles ilmunud esseekogumikku, mille soomekeelne pealkiri on tegelikult märksa süngem – „Länsimaiden tuho” ‒ läänemaade häving.
 
Et meie armastatud, valgustatud ja liberaalse lääne tsivilisatsiooniga on midagi valesti läinud, imbub läänlase teadvusesse õigupoolest pikkamööda. Pole kahtlust, et siin on katalüsaatoriks ja vajalikuks taustaks viimasel kümnendil hoogustunud kokkupõrge islamimaailmaga.
 
Vihavaineni raamatu põhisõnum on: lääne ühiskond vajab oma enesehinnangu revideerimist, oma elujõule uue hinnangu andmist, väärtuste võrdlemist teiste tsivilisatsioonide väärtussüsteemidega ja – lõpuks – lääne ühiskond peab endalt täie vastutusega küsima, kas see, mida poliitkorrektselt pidevalt kilbile tõstetakse, on ka tegelikult see, mida lääne inimene hindab ja väärtuslikuks peab.
 
Ehk nagu kirjutab Vihavainen: „Tarbimisühiskond ei vajanud enam au ega peent kõnepruuki, nüüd nõudis eneseimetleja endale hüvesid, teenuseid, küllust – oma himude igakülgset rahuldamist. Ja ühiskond lubas, isegi toetas seda, ning tarbimisest sai olemasolu põhjus, mille kogu ühiskond heaks kiitis. Tarbimisest märterlikult loobunu aga muutus haletsusväärseks kujuks, kelle peale kaastunnet ei raisatud.”
 
Vihavaineni raamat pole kindlasti kerge raamat. Vaieldamatult on see üks sügavama mõtte ja kindlameelsema vastutustundega kirjutatud raamat, mida mina hiljaaegu lugenud olen. Raamatu mõttetihedus on õigupoolest nii suur, et kõiki selles leiduvaid teemasid, mõtteid ja järeldusi pole isegi konspektiivselt võimalik loetlema hakata. Selle raamatuga pole lihtsalt teha midagi muud kui seda lugeda. Ja siis uuesti lugeda. Ja soovitada kõigile teistelegi lugemiseks.
 
Suurest pessimismist hoolimata on Vihavainen raamatu lõpulehekülgedel kokkuvõtteid tehes ometi trotslikult optimistlik. „Lootus sureb viimasena” on ka teose viimase essee pealkiri.
 
Vaid üks lõik sellest: „Lootkem, et selles faasis (lääne tsivilisatsiooni mandumise lõppfaasis – toim) pole vaja maailma tühjalt kohalt üles ehitada, vaid võib omaks võtta lääne kultuuri tõelised saavutused ja ehitada neile midagi endisest kõrgemat. See traagiliselt optimistlik lähenemine laseb eeldada, et meie tsivilisatsiooni tuum on terve ja elujõuline. Lootus sureb ju viimasena”.