Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.
 
Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.
 
Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.
 
Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste – nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.
 
Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi – vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.
 
Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:
  
Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud
 
Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks”, mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad – need, kus valitseb tõeline viletsus – jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.
 
Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.
 
Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.
 
Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest – siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.
 
Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.
 
Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani” palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.
 
Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.
 
Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.
 
Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd – see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.