Paraku oli sündmuste seesugune tõlgendamine ühelt poolt kindlasti soovmõtlemine, teiselt poolt aga ka inertne stampide kasutamine, mis eiras nii ülestõusude sügavamaid põhjusi kui ka ülestõusnute tegelikke eesmärke.
 
Soov diktaatoreid kukutada polnud kindlasti esimene põhjus. Pigem personifitseerusid diktaatorites need probleemid, mis inimeste rahulolematuse taga tõeliselt seisid: ülerahvastus, tööpuudus ja sellest tingitud vaesus, korruptsioon, ühiskondliku sidususe puudulikkus, religioossed, etnilised ja hõimulised vastuolud, karjuv varanduslik ebavõrdsus, puhta vee puudus ja – üllatus, üllatus – terav läänevaenulikkus. Just lääneriike – mitte iseendid või oma valitsemissuutlikkust – peab kriitiline mass Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika elanikke peamiseks süüdlaseks oma viletsas elujärjes, aga ka oma riikide alaväärtuslikkuses arenenud maailmaga võrreldes. Muidugi osutatakse viimasel juhul nii oma kunagisele koloniaalsele sõltuvusele Suurbritanniast, Prantsusmaast ja Itaaliast kui ka tänapäevase korporatiivse majandusimperialismi saamahimule.
 
Ka kukutatud diktaator-presidentide puhul ei tulnud suhted lääneriikidega nende populaarsusele põrmugi kasuks. Võib tunduda paradoksaalsena, kuid kanalisatsioonitorus kuulsusetu lõpu leidnud Liibüa liider Moamar Gaddafi oli araablaste hulgas oluliselt populaarsem ajal, kui ta läänes terroriakte teostas, samas kui tema populaarsus lääneriikidega suhete soojendamise poliitikale üle minnes järsult langes. Ka Egiptuse president Hosni Mubarak oli Iisraeliga rahulepingu sõlmimise järel araablaste ja moslemite silmis kõike muud kui populaarne ning isegi palestiinlaste kõigi aegade kõige autoriteetsem juht, praegu juba surnud Yasser Arafat kaotas oma terroristist rahvuskangelase aura hetkel, kui ta nõustus Oslo kokkulepetega.
 
Siinkohal projitseerisid araablased nii nimetatud kui ka mitmete nimetamata kohalike liidrite läänesuunalise kokkulepliku kursi automaatselt varasemasse, Teisele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud aega, mil kohalikud valitsejad polnud ei enamat ega vähemat kui lääne suurriikide jooksupoisid, kes seesugustena rahva silmis oma legitiimsuse kaotasid ja lõpuks enamasti sõjaväeliste riigipöörete abil võimult ka kõrvaldati. Nüüd tabas omaaegseid riigipöörajaid või nende järglasi sama saatus.
 
Seega: mis tahes nime me Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kevadel puhkenud rahutustele ka ei annaks, igal juhul polnud ja pole seal tegemist demokraatlike revolutsioonidega, mis asendaksid diktatuurid  läänelikult liberaalsete parlamentaarsete süsteemidega. Lääne toetus rahvaülestõusudele võis küll aidata kaasa Hosni Mubaraki kukutamisele ja Moamar Gaddafi tapmisele, kuid suurendas samas kogu piirkonnas ja muslimimaailmas tervikuna vaieldamatult ja vältimatult ka läänevastast vaenu.
 
Õigupoolest ongi praegu, kus mässud Süürias ja Jeemenis alles kestavad, Egiptus on aga juba teist ringi rahutu, sügisesse jõudnud araabia kevadest kõlama jäänud pigem eksistentsiaalne küsimus, kuidas edasi? See küsimus pole oluline üksnes rahutustest raputatud riikidele, vaid ka Euroopale ja Ameerikale.
 
Hetkel näeme, kuidas mahapaisatud võimu on oma kätte haaranud suhteliselt kirev seltskond, kus tooni annavad kukutatud valitsuste teisejärgulised ametnikud ja õigel hetkel poolt vahetanud sõjaväelased ja poliitikud. Eeldada, et see seltskond asub visalt ja sihikindlalt oma riikides läbi viima läänelikke ja demokraatlikke reforme, on enam kui naiivne. Ainus, mida need inimesed oskavad – ja ka tahavad – on vana süsteemi saneeritud jätkamine uute nägude juhtimisel. Kõik need, keda me Egiptuses, Liibüas, Tuneesias ja mujal tõepoolest lääne- või vähemalt demokraatiameelseteks jõududeks nimetada võiksime, on liialt killustunud, nõrgad ja autoriteetsete juhtideta ega tule seepärast massiivse välistoetuseta tõsise jõuna arvesse. Tugev toetus läänest on samas aga ka nende – nagu eespool nägime – Achilleuse kand, mistõttu nii Levanti kui ka Maghrebi muutumine euroopalikult demokraatlikuks oli ja jääb vähemalt nähtavas tulevikus soovunelmaks.
 
Ent nagu teada: loodus tühja kohta ei salli. Need tektoonilised nihked, mis piirkonna poliitmaastikul praegu on aset leidnud, peavad paratamatult lõpuks suubuma kindlamasse ja püsivamasse voolusängi. Paraku on ainus jõud, mis seda tagada suudab, islam. Ühiskondades, kus arvestatava osa elanikkonnast moodustavad noored mehed, pole see ka imeks pandav. Ühtlasi on islam tõeliselt internatsionaalne: kujutades endast ühelt poolt pan-araabia liikumise kandvat ideoloogiat, ühendab ta teiselt poolt prohveti rohelise lipu alla ka mittearaablastest muslimid. Tegelikult ongi piirkonna rahvad oma nõrku riiklikke institutsioone ja juba koloniaalaegadest pärit poliitilist alaväärsustunnet alati kompenseerinud pan-araabia ja islami solidaarsusega, millest on iga muslimi teadvuses kinnistunud kõigutamatu veendumus, et konfrontatsioonis läänega teevad teised islamiusulised alati õigeid asju.
 
Sellest seisukohast oli lääneriikide ja NATO sekkumine Liibüa kodusõtta vaieldamatult sügav strateegiline viga, mis lühiajalise efektiga taktikalisest võidust hoolimata aitab tugevasti kaasa Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika edasisele usulisele fundamentaliseerumisele ning kalifaadi taastamise idee veelgi kindlamale kinnistumisele piirkonna rahvaste hulgas. Perspektiiv omada oma naabruses agressiivset ja religioosselt fanaatilist Lähis-Ida on Euroopale aga kõike muud kui meeldiv, eriti arvestades siinsetes riikides juba eksisteerivaid arvukaid muslimivähemusi, migratsioonisurvet piirkonnast ning Euroopa enda demograafilist allakäiku.
 
Olukord on seda suuremat muret tekitav, et islamimaailmale on tekkimas üha enam autoriteetsust koguv liider teokraatliku Iraani näol. Sealjuures on paradoksaalne, et nii araabia kevade tulemused kui ka lääneriikide viimaste kümnendite diplomaatilised ja sõjalised ettevõtmised töötavad kõige enam just Iraani kasuks.
 
Iraagis viis lääneriikide sõjaline sekkumine küll sealse diktaatori Saddam Husseini kukutamiseni (naftafaktorist me siinkohal ei räägi), ent seni, kuni Iraaki valitses Hussein, polnud Teheranil lootustki Iraaki oma mõju alla saada. Nüüd on see aga sisuliselt juba sündinud fakt, mis vormistatakse lõplikult USA vägede Iraagist lahkumise järel. Seda põhjusel, et pärast Husseini kõrvaldamist pole ilmalikud (läänemeelsetest rääkimata) poliitilised jõud riiki konsolideerida suutnud ning USA vägede lahkumise järel vallanduda ähvardava kaose ning kodusõja suudab ära hoida vaid riigi islamiseerumine ning tiheda usulise ja poliitilise liidu loomine Iraaniga.
 
Ent araabia kevad on Iraani rüppe lükanud veel ühe strateegiliselt olulise riigi. Selleks on Süüria, mille president Bashar al Assadil polegi õigupoolest rohkem valikuid, kelle toetusele kujunenud olukorras apelleerida. Juba praegu on Süüria ja Iraani tugeva mõju all Lõuna-Liibanonis tegutsev ja seal mitte kellegi kontrollile alluv palestiinlaste terroriorganisatsioon Hezbollah (valitseb ka Gaza sektoris), mis seesugusena kujutab endast Teherani (ja Damaskuse) šantaažipoliitika tõrkumatut instrumenti.
 
Erinevalt Liibüast, millel puudub geopoliitilises mõttes strateegiline tähtsus, mistõttu Gaddafi kukutamine ja tapmine oli pigem meediasündmus kui muutus poliitilises paradigmas, on nii Iraan, Iraak kui ka Süüria ülimat strateegilist tähtsust omavad riigid. Kui lisada siia, et Iraan oma ligemale 80 miljoni elanikuga kujutab endast vaieldamatult vähemalt piirkondlikku suurriiki ning et juba lähiaastatel liitub Teheran ilmselt ka tuumariikide klubiga, on meil piisavalt mõtlemisainet araabia kevade, aga ka Lähis-Idas tervikuna viimase kümnendi jooksul aset leidnud arengu tulemuste üle.
 
Muidugi võime ennast lohutada, et teine kohalik suurriik, samuti ligemale 80 miljoni elanikuga Egiptus on piisavalt tugeva omaidentiteediga ega lange seetõttu kindlasti otseselt Teherani mõju alla. Ent Egiptuse islamiseerumine või vähemalt senisest rohelisemaks muutumine on ikkagi perspektiiv, mis kaalub tugevasti üles lootused selle riigi liikumisele euroopaliku demokratiseerumise suunas. Ning kolmas Lähis-Ida suurriik Türgigi viskleb meeleheitlikult Euroopa ja islami vahel ega kujuta seetõttu endast isegi NATO liikmesriigina enam lääneriikidele tõeliselt usaldusväärset liitlast Levanti ja Maghrebi kõrbetest tõusva rohelise laine vastu.
 
Nii võimegi kokkuvõtvalt tõdeda, et araabia kevade paljulubavad õied on sügiskülmades närbunud, jättes järele pigem kibedad kui söögikõlbulikud viljad.