Mihhail Hodorkovski, kunagine perfektne kommunist ja seejärel edukas kapitalist, ründas avalikult president Putinit. Algas titaanide võitlus, mille tagajärjel saadeti „ketser” Siberisse vangi. Miks naasis Hodorkovski USAst Venemaale, kui ta teadis, et tema üle hakatakse mõistma ebaõiglast kohut? Kas oskas ta ette aimata, et tõuseb märtristaatusesse, või oligi see tema kaval plaan?
Režissöör Cyril Tuschi võtab ette isikliku rännaku Hodorkovski minevikku, harutab lahti temaga seotud ettevõtete poliitilist tausta ning jõuab lõpuks intervjuuni peaosalise endaga. Filmi heliriba vääristab Arvo Pärdi muusika, kes on ka üks tuntuimatest Hodorkovski toetajatest rahvusvahelisel areenil.
Allpool huvitavaid mõtteid filmile järgnenud arutelust, milles osalesid Balti Vene Uuringute Keskuse direktor Vladimir Juškin, Suursaadik Mart Helme ja filmi režissöör Cyril Tuschi. Vestlust juhtis Tunne Kelam.
Hetk tugitoolikonverentsilt. Alates vasakult Mart Helme, Cyril Tuschi, Tunne Kelam. Foto: Ulla Männi
Tuschi:
Tahan sissejuhatuseks rõhutada, et täna oli filmi kinoesilinastus. Siiani ringles see mööda festivale. Edasi läheb „Hodorkovsky” Prantsusmaale, Šveitsi, Austriasse, Saksamaale, USAsse, Serbiasse, märtsis Inglismaale. 1. detsembril peaks film linastuma Moskvas ad hoc festivalil. 3. detsembril soovime näidata "Hodorkovskyt" sealses kinos, kuid selleks pole veel luba antud.
Kõik algas viis aastat tagasi. Olin Andrei Blahhovi poolt kutsutud Hantõ-Mansiiskisse, kus kuulsin esimest korda Hodorkovskist. Mind lummas tema vastuoluline, mingil moel romantiline isiksus, kes jõudis kommunistlikust noorest saada kõrgkapitalistiks ja lõpuks on vang nagu Dostojevski romaanis. Mind painas küsimus, miks ta vabatahtlikult vangi läks. Siis hakkasingi filmi tegema.
Juškin:
Kõigepealt suur tänu filmi eest. See on minu jaoks kolmas dokumentaal, mis on Hodorkovskist välismaalaste poolt tehtud. Ma soovin analüüsida filmi mitte kunstilisest, vaid Venemaa eksperdi vaatevinklist. Mina vaatan Hodorkovski juhtumit kui projektsiooni Vene ühiskonnast, Vene juhtivast klassist ja Vene keskklassist. Te suutsite tabada kõiki kolme Vene elu tähtsaimat fookust. Kahte esimest näeme praegu, viimast näeme kahe-kolme aasta pärast peale Venemaa presidendivalimisi. Siis ilmselt saame aru, mille pärast Hodorkovski praegu ennast ohverdab.
Esimene fookus on esitatud kohe avakaadris, kus avaldub Vene ühiskonna vaimne kriis kõige paremini. Näidatakse kolme noort inimest, kes ei tea Hodorkovski juhtumist mitte midagi. Sel aastal viisid Vene juhtivad sotsioloogiliste uuringute firmad Levada-Tsentr, VTsIOM ja fond Ühiskondlik Arvamus läbi küsitluse, kui palju Venemaal Hodorkovski juhtumist teatakse. 70% küsitletuist kas ei teadnud sellest midagi või olid ükskõiksed selle inimese saatuse suhtes. Sellise ühiskonnaga võib võim teha, mida iganes soovib – võib keelata demonstratsioonid, miitingud, jätta ära valimised. Vene sotsioloogid nimetavad seda ühiskonna lumpenistumiseks. Enamik inimesi on hõivatud riigitööstuses või -ametites, nende puhul on ainult vaja suurendada palku või pensionit või maksta preemiat ja rohkem neid ei huvita. Faktiliselt puudutab Hodorkovski saatus aga iga vene inimest, sest riik oma alamatega nii käitubki. See taipamine aga enamikul ühiskonnast puudub.
Teine projektsioon on Hodorkovski ja võim. Siin on Cyril teinud väga suure töö, et saada intervjuud Hodorkovski lähedastelt inimestelt ja need intervjuud ütlevad meile väga palju. Filmis on öeldud kõik. Mina soovin lisada ainult paar aspekti.
Esiteks on Hodorkovski juhtum Putini režiimi üks kolmest alusvundamendist. Teine on lumpen, mis moodustab 70% ühiskonnast, ja kolmas eriteenistuste inimesed. Sotsioloogiateaduste doktor Olga Krõštanovskaja Venemaa Teaduste Akadeemiast, üks kahest Vene eliiti uurivast eksperdist, luges kokku eriteenistuste inimeste arvu Venemaa võimu juures. 67% kõrgematest ametnikest föderaalvalitsuses on pärit eriteenistusest või jõustruktuuridest.
Tuschi:
Enamik Venemaa inimestest, sealhulgas intelligents, teeb väga palju väikesi sobinguid võimuga. Mind üllatas väga, et seesama Krõštanovskajagi astus Ühtse Venemaa liikmeks, et oma väitel nii sealset eliiti uurida.
Juškin:
Jah, tõesti. Ka see aus naine sunniti astuma sellesse parteisse.
Vene võimu juures oleval eriteenistusel ei olnud 2000. aastate alguses vara. Tänaseks on juba ka oligarhide hulgas inimesi eriteenistustest.
Ma soovin rääkida filmiski esinenud Aleksei Kandaurovilt kuuldud juttu. Ta on üks ausatest Vene ohvitseridest, kes lahkus KGBst, kus ta omal ajal tegeles ekstremistidega. Kandaurovi sõnul oli Vene oligarhidel kuni 2000. aastani plaan Vene võimu korrumpeerida ja seejärel rahva silmis kõlbmatud poliitikud välja vahetada. Tollal oli Venemaal grupeeringute vahel sõda. Just siis tuli Berežovski välja ideega tutvustada eliidile Vladimir Putinit, kes eriteenistuse inimesena suudaks maffiate vahelise kodusõja lõpetada, et selleks ajaks jagatud vara enam uuesti jagama ei peaks hakkama. Oligarhid taipasid alles 2003. aastal, kelle nad võimu juurde aitasid. Sellest ajast on olemas kaks tähelepanuväärset dokumenti. Mais 2003 ilmus kõrgematele instantsidele ettekanne, mis rääkis oligarhide vandenõust võimu haaramiseks. Selles ettekandes öeldakse, et oligarhid, taibates, et neil ei ole poliitilist valitsust ja et demokraatlike valimiste kaudu ei ole võimalik oma erakondi võimu juurde saada, otsustasid võimupöörde teha ladvikus, loomulikult raha abil. 2004. aastal valitav uus duuma pidi muutma konstitutsiooni. Presidentaalsest Venemaast pidi saama presidentaalne-parlamentaarne riik, midagi Prantsusmaa sarnast. Vandenõulaste nimekirja esimesel kohal oli Hodorkovski, siis Derebaska, kolmas Abramovitš jne. Seal on ka kirjas, et Hodorkovskist saaks peaminister. Kuu pärast seda ettekannet ilmub artikkel kas Moskovski Komsomoletsis või Komsomolskaja Pravdas, kus ajakirjanik kirjeldab nime nimetamata ühe suure naftafirma ettevalmistusi valimisteks. Küsimusele, keda teie toetate, vastab kompanii, et nad ei toeta kedagi. Nende arvates on neil järgmise nelja aasta jooksul palju odavam kaitsta oma huve võttes duuma oma palgale kui rahastada valimiskampaaniaid. Pärast nende kahe dokumendi ilmumist võetakse kinni Platon Lebedev ja siis Hodorkovski.
Õigus on neil, kes ütlevad, et Hodorkovski juhtumi tõeline põhjus on Jukose ülevõtmine. Tšekistidel oli vaja raha, võim oli neil juba käes. Nüüd oli vaja oma kontrolli alla võtta ka finantsallikad.
Miks on Hodorkovski juhtum üks Putini võimu alustalasid? Sest Putin taipas, et ühinenud oligarhid võivad oma rahaga võimu üle võtta. Hodorkovski juhtum on õpetuseks teistele, et te ei tohi ühineda ja poliitikaga tegelda niikaua, kuni Putin on võimul. Putin saab järgmise aasta märtsis veel 12 aastaks presidendiks ja Hodorkovski ei vabane vanglast enne, kui kogu Venemaa vara on tšekistide vahel ära jagatud ning Hodorkovskit ei ole enam kellegi vaja.
Derebaska ütleb juba 2007. aastal, et kui valitsus nõuab, siis ma tagastan oma vara viimse kopikani. Seejärel ütleb oligarh ja endine poliitik Vladimir Potanin, et kui Vladimir Vladimirovitš palub, siis ma tagastan kõik riigile. Patrioodid!
Mina leian, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus muutis Hodorkovski poliitvangi staatuse tavalise majanduskurjategija staatuseks ehk vargaks. Putin ütleb, et varas peab istuma vangis. Venemaa vangla nn tsoonis pole tal enam seda kaitset mis varem. Ma loodan, et Hodorkovski ikka elab oma tähtaja lõpuni.
Siiski leian, et Hodorkovski ei võtnud märtri koormat asjata. Ka täna nähtud filmis öeldakse see mitu korda välja. Targad, haritud, äris hästi hakkama saavad inimesed ütlevad, et nad ei kavatse mitte kunagi Venemaale tagasi minna. Viimase kolme aastaga on Venemaalt lahkunud 1 250 000 inimest. 40% on neist kõrgharidusega. Venemaale jäänud elanikkonnast on ainult 14–15% kõrgharidusega. Sõidavad ära kas intellektuaalid või ärimehed. Praegu on Vene keskklass jagunenud kahte ossa – jäänud ja emigreerunud. Allesjäänud on Putinile 100 korda ohtlikumad. 2011. märtsis oli Strateegiliste Lahenduste Keskus, mida küll rahastab Venemaa president, sunnitud avaldama ettekande, mis ei olnud just võimule kasulik. Keskklass on kogunenud suurlinnadesse, nende osatähtsus on juba 20–40% ja kasvab väga kiirelt. Venemaad ootab poliitiline kriis, mis on sarnane 1991. aasta kriisiga, ent see toimub suurlinnades. Liikumapanevaks jõuks kujuneb keskklass, mille foorumites käib arutelu, et Putin ja Medvedev, praegune võim, tuleb minema ajada. Venemaa tuleb muuta demokraatlikuks. Kaukaasia tuleb ära anda, sest see on julgeolekule ohtlik, Venemaast tuleb teha väiksemad vabariigid – Uurali, Kaug-Ida jmt vabariigid. Seda räägib keskklass, kes ei kavatse ära sõita ja soovib võimu vahetada.
Nende arengute valguses saab seletada ka viimasel ajal toimuvaid sündmusi Venemaal. Näiteks seda, miks luuakse ülevenemaaline rahvarinne Õiglane Üritus, miks Peterburi linnapeaks saab endine KGB ohvitser Georgi Poltavtšenko, miks kõigisse Vene vägedesse luuakse snaipriroodud (eeskujuks snaiprite oskuslik kasutamine Aafrika linnarahutuste mahasurumisel), miks luuakse häkkerite organisatsiooni, millel pole veel nime, kuid mis peaks hakkama segama keskklassi internetifoorumeid. See kõik näitab, et Hodorkovski vangisolek ei ole ilma asjata, vaid on kõik need liikumised käima lükanud.
Vladimir Juškin ja Juhan Sillaste filmi esilinastusejärgsel vastuvõtul kinos Artis. Foto: Ulla Männi
Helme:
Mina soovin tuua välja veel ühe vaatenurga. Mis oli oligarhide üks saatuslik viga, millist väga olulist asja nad ei arvestanud? Peale Nõukogude Liidu lagunemist jäi kaks üleriigilist organisatsiooni laiali lammutamata, need oli eriteenistused ja armee. Eriteenistuste käes oli informatsioon, ajutrustid ja vahendid, millega mõjutada protsesse ja neid suunata. Iga oligarhi samm oli luubi all.
Hodorkovski ja teised on Jeltsini-aja illusioonide ohvrid, kes arvasid, et Venemaal on võimalik demokraatia ja pluralism ja et saab tegutseda legaalseid ja mittelegaalseid vahendeid omavahel põimides.
Praegu on Venemaa oligarh number üks Vladimir Putin. Kahjuks aitab Lääne demokraatia Putinit võimul püsida.
Olukorras, kus Venemaal on karta sisemisi rahutusi, muutub see režiim üliohtlikuks tema naabritele. Eriti arvestades seda, et Vene armees toimuvad praegu ümberkorraldused. Ka sellest seisukohast on Cyrili film äratav, valgustav ja mõnes mõttes hirmutav. Hea on, kui Cyril saab seda filmi näidata Ukrainas, Soomes, Poolas jt riikides, mis on samuti otseselt Putini režiimi sihikul, et panna ka sealsed ühiskonnad resoneerima. Film aitab kaasa sellele, et mõistetaks, millise hirmsa režiimiga me kõrvuti elame.
