Kui Eestis ilmub varsti esimene omakeelne konservatiivset maailmavaadet käsitlev raamat, siis Norras on avaldatud koservatismiteemalisi kirjutisi juba aastaid. Sel sügisel nägi ilmavalgust seni põhjalikem koguteos "Konservatisme", millele on osaks saanud palju positiivset kriitikat.

 

Uude ligi 400-leheküljelisse antoloogiasse on toimetajad Torbjørn Roe Isaksen ja Henrik Syse kogunud põhjaliku ülevaate konservatismi silmapaistvamate mõtlejate kirjutistest. Sõna saavad filosoofid alates Aristotelesest, Aquino Thomasest, Burke’ist, Hume’ist ja Hegelist kuni modernse konservatismi esindajateni nagu T. S. Eliot, Gertrude Himmelfarb ja Alasdair MacIntyre. Muidugi ei puudu raamatust märgilised 20. sajandi konservatiivsed poliitikud – Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer ning Raudne Leedi Margaret Thatcher. Maailma Vaade avaldab tutvustuseks raamatu sissejuhatuse:

 

Finantskriisi kiiluvees avaldas ajalehe Time Euroopa väljaanne oma esiküljel Karl Marxi pildi. Sõnum oli ühene: pärast kolm aastakümmet kestnud parempoolsuse võidukäiku ja niinimetatud uusliberalismi on tuul pöördunud. Turgude jumal on surnud, nagu võttis olukorra kokku üks Norra kommentaator. Paar aastat hiljem võime nentida, et radikaalne vasakleer ei ole Euroopas maksvusele pääsenud. Pigem vastupidi. Sotsiaaldemokraatlikud parteid rühivad vastutuult ja valijad ei liigu enam vasakule.
 
See ei pruugi olla kuigi selgelt näha meie vaikses kodusadamas siin Euroopa põhjaosas, kuid Euroopa on praegu väga tormilises muutuste keerises. Osalt saab põhjusena loomulikult välja tuua majanduskriisi ja kärped riiklikus sektoris, mis halastamatult järgnevad, kui kulud ületavad tulud.  Ent Euroopas on parajasti käimas ka põhimõtteline arutelu omaenda identiteedi ja koha üle maailmas. See laiem debatt avab kodanikele ja ühiskonnale hoopis muud perspektiivid kui harjumuspärane majandusdebatt, mis on valitsenud eelmistel kümnenditel. Ja võib-olla just seetõttu tundubki paljudele, et Euroopas on toimumas konservatiivne renessanss. Selle väljendi all ei pea me silmas reaktsioonilisi impulsse ega võõravaenulikku suletust, mida võib samuti täheldada, vaid pigem poliitilist suunda, mis soovib keskenduda inimlikele väärtustele, õigustele ja kogukonnale, mitte süsteemidele ja abstraktsetele eesmärkidele.
 
Viimase kolmekümne aasta jooksul on konservatiivsuse sildi all esinenud parteidel valimistel sageli hästi läinud. Kuid praktilises poliitikas on liberalism ja konservatiivsus enamjaolt parempoolsete leeris kokku sulanud, nii et esimene on paljudel juhtudel teise kõrvale surunud.  Nüüd, kui konservatiivne mõtlemine Euroopa debatis taas pead tõstab, võib selle põhjuseks olla kogukonna suurenenud roll väljaspool poliitilist ja majanduslikku sfääri. Pärast aastakümneid kestnud kaevikusõda turu pooldajate ja riigi pooldajate vahel on üha rohkem neid, kes küsivad, ega miski pole äkki tulejoonel kaotsi minemas. Näiteid selle kohta näeme aruteludes sisserände ja lõimumise üle, kus tõstetakse esile kultuuri rolli,  vastukaaluks nii majandusliku inimese koondpildile kui ka usule, et riigi heaolust kui sellisest piisab hea ühiskonna loomiseks. Religioosset usku võetakse taas tõsiselt, nii sellepärast, et raske on mõista teisi inimesi nende usku mõistmata, kui ka seetõttu, et religioon on ühise ajaloolise tausta hoidja ja eetiline alus.
 
Lisaks on muutunud ka kapitalismi puudutavad diskussioonid. Vähesed seavad tänapäeval kahtluse alla väite, et terve turumajandus on vaba ja demokraatliku ühiskonna jaoks otsustava tähtsusega.  Samal ajal on paljud mures, et kapitalistlikule mõtteviisile pannakse liiga suurt rõhku ka valdkondades, kuhu see loomuldasa ei kuulu.  Sümboolselt on märkimisväärne, et Suurbritannia peaminister David Cameron rõhutab nii selgesti vajadust kogukonna ja kuuluvuse järele, ning paljud näevad sellistes väljaütlemistes mõningast distantseerumist Margaret Thatcheri vabaturuideoloogiast. Cameron võtab selgelt aluseks konservatiivse pärandi.
 
Peaaegu kõik, kes on end viimastel sajanditel konservatiivseks nimetanud, on esinenud väitega, et turg iseenesest ei saa kunagi olla hea ühiskonna jaoks piisav tingimus. Konservatiivid räägivad sageli poliitika piiridest, kuid sama olulised on turu piirid. Finantskriisi kiiluvees tekkis arutelu raiskamiskultuurist ja ühiskonna vastutusest, mida puhtalt majandusliku liberalismi raames oleks keeruline selgitada. Konservatiivid toonitavad, et moraalselt õige turumajandus peab rajanema põhjapanevatel väärtustel nagu mõõdukus, inimväärikuse austamine ja vastutus. Turg, konkurents, pakkumine ja nõudlus ei loo selliseid eetilisi reserve, küll aga eeldavad ja tarvitavad neid. Seetõttu peab nende reservide allikas paiknema väljaspool turgu. Terve turumajandus ei ole mõeldav ilma terve kultuurita.
 
Konservatiiv on seisukohal, et puhas liberalism, nagu ka puhas sotsialism, jääb ühiskonna tegeliku keerukusega – ja inimese tegelike vajadustega ­– silmitsi seistes hätta. Liberalismi suur tugevus on selle ratsionaalsus ja rõhuasetus üksikisiku vabadusele, kuid samas on liberalism kehv selgitama,  miks kogukond on inimesele nii oluline või miks võivad kiired muutused tuua kaasa turvatunde kadumise ja rahutused – isegi kui need muutused tunduvad mõistlikud. Sotsialismi suur tugevus on solidaarsus nõrkadega ja optimistlik usk, et inimesed suudavad arengut poliitika kaudu juhtida.  Ent sotsialismil on kalduvus eirata neid osi ühiskondlikust elust, mis paiknevad väljaspool turgu ja riiki, seda, mida Alexis de Tocqueville nimetas „vahepealseks kogukonnaks”, nagu perekond, kogudus, kohalik kogukond ja organisatsioonid. 
 
Konservatiivsuse esmane tunnus on alati olnud antiutopism. Inglise ajaloolane ja filosoof Anthony Quinton on kirjeldanud konservatiivsust kui „ekslikkuse poliitikat”. Inimene kannab endas nii häid kui ka halbu kalduvusi. Võimu ja poliitika eesmärk ei ole luua uut Jeruusalemma, kolmandat riiki, klassideta ühiskonda ega maapealset taevariiki, vaid kannatlikult ja ettevaatlikult muuta paremaks ühiskonda, kus me elame, samal ajal kaitstes seda kõrgemat taevast, mida inimene oma elu kohale vajab. Poliitika on olemuselt ekslik ja ebatäiuslik, pigem nüri nuga kui kirurgi skalpell. Konservatiivne riigimees pole insener ega arhitekt. Ta on majahoidja. Kriitikutel on kombeks osutada, et paljud konservatiivid on sajandeid kaitsnud hulka institutsioone, mis on tänaseks iganenud, alates autokraatlikust monarhiast kuni aadlini. Kuid kui me tahame mõista, miks konservatiivsus on endiselt oluline, oleks ehk huvitavam mõelda hoopis vastupidi.  Miks on paljud institutsioonid, mida konservatiivid on kaitsnud, endiselt olemas – alates kuningakojast kuni kiriku ja õigusriigini? Ehk kerkib konservatiivsus tänapäeval taas tähelepanu keskmesse just seetõttu, et konservatiivsed mõtlejad on pannud rõhu sellele, mis mõjub pöördelistel aegadel stabiilse ja tuttavlikuna.

AUTORITEST

Henrik Syse on filosoof, kirjanik ja teadlane. Praegu töötab ta vanemteadurina Oslo Rahu-uuringute Instituudis (PRIO). 2007. aastal sai Syse Maailma Majandusfoorumilt maailma tulevikujuhi tiitli, 2008. aastal valiti ta Norra Akadeemia liikmeks. Oma karjääri jooksul on Syse avaldanud raamatud "Natural Law, Religion, and Rights", "Rettferdig krig?", "Veier til et godt liv" ja "Måtehold".

 

Torbjørn Roe Isaksen, Norra poliitik ja konservatiivide esindaja parlamendis 

alates 2009. aastast. Isaksen on lõpetanud Oslo ülikooli politoloogiamagistri kraadiga. Aastatel 2004–2008 oli ta Konservatiivse Partei noortekogu (Unge Hoyre) juht. Ta on ka liberaal-konservatiivse väljaande „Minerva” poliitikatoimetaja ning varem töötanud mõttekojas Civita. Tema sulest on ilmunud mitmeid konservatismi käsitlevaid raamatuid, näiteks „For a New Conservatism” (2008), ning ta on koostanud ka konservatiivse mõtte antoloogia (2011). Tema ajaveebi leiab aadressilt konservativ.no