Paraku on ühiskonnapoliitika üks põhitõdesid see, et kui üks grupp võidab, siis mõni teine alati kaotab. Isegi Kreekas ei laiene avaliku sektori hüved kogu ühiskonnale. Vastupidi, suur osa ettevõtjaid ja keskklassi inimesi peavad maksma makse, tegema pikki tööpäevi (töönädal on OECD riikide hulgas üks pikimaid), taluma turupiiranguid ja -eeskirju, ebaefektiivset ja ülepaisutatud avalikku sektorit ning meediakanalite omanikest ja riigihankelepingute täitjatest koosnevat riigikapitalistide klassi, kes on turumoonutuste eest samavõrra vastutavad kui avalik sektor. Selle ebaefektiivse süsteemi lõi Kreeka Sotsialistlik Partei 1980. aastatel ja sama partei „uuenduslik” tiib laiendas seda oluliselt 1990. aastatel. Nüüd nõutakse selle süsteemi jätkamiseks inimestelt, kelle õlul selle ülalpidamine alati on olnud, veel kõrgemate maksude maksmist ja loobumist hulgast avalikest teenustest, samal ajal kui valitsus ei suuda süsteemi seniste kasusaajate privileege puudutadagi.
Just sellele inimrühmale mullusuvine „rahulolematute” liikumine suures osas toetuski. Sinna kuulusid mitmesuguste poliitiliste vaadetega ja erineva ühiskondliku taustaga inimesed, keda ühendas viha ja meeleheide. Neil ei olnud küll selget eesmärki, kuid neil oli ühine lootus, et midagi muutub. Sellegipoolest kasvas see massiliikumiseks, mis esimest korda üle 35 aasta avaldas meelt rahumeelselt. Mais ja juunis avaldasid sajad tuhanded inimesed meelt parlamendihoone ees ja see on Kreeka jaoks tõeliselt revolutsiooniline sündmus – muidu on väikesed protestirühmad Ateena tänavail ikka kujuteldamatut kaost tekitanud.
Praegune valitus – taas sotsialistid – teeb näo, et võtab meetmeid avaliku sektori põhjalikuks ümberkorraldamiseks ning riigi ja ühiskonna suhete oluliseks muutmiseks. Tegelikult aga ei toimu midagi. Need niinimetatud reformid on vaid uus viis maksustada ettevõtjate ja valgekraede keskklassi, kes ühelt poolt oma tööga ja teiselt poolt oskamatusega maksudest kõrvale hiilida peab ülal suhteliselt väikest rühma riigifirmasid, ametiühinguid ja soodustatud ärimehi. Need aga on valitsuse poliitika eest praktiliselt kaitstud: võimul olevate sotsialistide eesmärk on kaitsta oma eesõigustatud kliente avalikus sektoris tegelike muudatuste eest.
Seda tehes ei kohku valitsus tagasi isegi ässitamast üksteise vastu teisi ühiskonnaklasse ja eri ametialade esindajaid. Poliitiliste ja majandusstruktuuride hoidmiseks, mis on Kreeka nõnda sügavale majanduslikku stagnatsiooni viinud, räägib valitsus kord üht, kord teist juttu. Sisepoliitilistes sõnavõttudes süüdistab valitsus Euroopa Liitu ja Rahvusvahelist Valuutafondi meetmete eest, mida ta peab võtma jätkuva majanduslangusega võitlemiseks, rahvusvahelisel areenil aga süüdistab ta oma rahvast korruptsioonis ja kohanemisvõimetuses, et põhjendada viivitamist ja võetud meetmete ebapiisavust. Sisuliselt tegeleb valitsus mõlemas suunas eksiarvamuste ja stereotüüpide viljelemisega, mille ainus eesmärk on hoida kinni oma vahendajarollist Euroopa ebakindluse ja Kreeka kannatuste vahel. Kui juunis kukkus läbi kahe suure erakonna koalitsioonivalitsuse moodustamine ning „rahulolematute” meeleavaldus muutus tõeliseks rahvaliikumiseks, otsustas valitsus reageerida karmilt: esimest korda 35 aasta jooksul pärast diktatuuri kukutamist lasi ta politseil meeleavaldajad laiali ajada. Kuid isegi siis peitis valitsus end pseudoprogressiivse retoorika taha ja süüdistas politseid „tarbetu jõu kasutamises” ning süvendas samal ajal varjatult rahvusvahelise meedia arusaama Kreekast kui radikaalide ja ekstremistide riigist.
Paljud analüütikud arvavad veel praegugi, et Kreeka puhul on kõige tõenäolisem pankrot ja euroalalt lahkumine. See oleks kohutav raiskamine Kreeka ja Euroopa maksumaksjate ja investorite arvelt. Kreeka tahab seda stsenaariumi vältida samamoodi nagu kõik teised. See tähendab, et isegi kui paljud rahvusvahelised majandusanalüütikud toovad usutavaid argumente selle kohta, et Kreeka peaks uuesti kasutusele võtma drahmi, toetab Kreeka avalik arvamus jätkuvalt kindlalt euroalale jäämise ja Euroopa integratsiooni poliitilist ideaali. See enamus on valmis toetama jõude, mis on tõsimeelselt pühendunud reformidele. Eurooplased peaksid Kreekas püüdma peale haledalt ebakompetentse valitsuse või tagurliku ja destruktiivse retoorikaga äärmusvasakpoolsete kuulata ka muid hääli. Solvangud ja ründed Kreeka rahva ajaloo, kultuuri, tavade ja rahvusliku uhkuse aadressil on vaid vesi nende eurooplaste ja kreeklaste veskile, kes armastavad venitada ja kardavad teha raskeid otsuseid.
Turistid Kreekas Ateena Nike templi juures. Enamikule turistidest on Ateena vaid vahe-peatuseks teel suvituskohtadesse Egeuse mere saartel, mis pakuvad rahu ja puhkust ka praegustel kriisiaegadel, seda vaatamata vajadusele igal pool ja igal sammul hindade üle kaubelda. Foto: Scanpix
Kreeka on väljakutseid trotsinud varemgi: 1950. ja 1960. aastatel leidis siin aset majandusime, mis põhines raskel tööl ning esmalt natside, siis kommunistide vastu kümme aastat sõdinud ja sellest räsitud rahva sihikindlusel ja õiglustundel. Suur osa sellest edust võlgneb tänu USA-le ja Marshalli plaanile. Sisuliselt asus Kreeka külma sõja rindejoonel, kus põrkusid kaks vastandlikku ühiskonna- ja majandusnägemust. Just nagu 1940. aastal, kui Kreeka saavutas ainsa liitlasena võidu nn teljeriikide üle, sai Kreekast 1940. aastate lõpus ja sealt edasi läänemaailma esimene kommunismi ikke alt vabanenud riik. Järgnenud aastaid saatnud majandusedu polnud ainult Kreeka rahvale endalegi ootamatult tulnud saavutus, vaid ka tunnistus vabaduse jõust. Praegune Kreeka võib niisama hästi olla uue „sõja” rindejoon: see on veretu konflikt ühelt poolt Euroopa väärtuspõhise kogukonna majandusliku ja sotsiaalse süsteemi integreerimisele suunatud poliitilise visiooni ning teiselt poolt rahvusvaheliste, riikideväliste ja ebaisikuliste finantshuvide vahel.
Nagu 1940. aastatelgi, on kreeklased ka nüüd valmis andma oma panust. Kuid nad ei vaja niivõrd rahalist ja tehnilist abi, kui pigem surve avaldamist praegusele viletsale, korrumpeerunud ja privileegidele üles ehitatud poliitilisele süsteemile, mis on valitsenud juba üle 35 aasta, et see muutuks põhjalikult või laguneks sootuks. Ka täna peavad kreeklased end osaks Euroopa perekonnast, Euroopa ajaloost ja kultuurist. Niisamuti on eurooplased Kreekat alati pidanud oma tsivilisatsiooni hälliks. See suhe ei tohiks muutuda. Kui see juhtuks, kaotaks Kreeka oma keha ja Euroopa oma südame.
AUTORITEST
Angelos Chryssogelos on Firenze Euroopa Ülikooli Instituudi politoloogiadoktorant. Ta on lõpetanud Ateena ja Leideni ülikooli ning õppinud ka Cornelli ülikoolis. Ta on töötanud külalisteadurina muu hulgas Brüsselis Euroopa Uuringute Keskuses.Panos Tasiopoulos on Brüsselis asuva Euroopa Uuringute Keskuse projektijuht. Ta on õppinud Ateena ülikoolis politoloogiat ja avalikku haldust ning tal on Nottinghami ülikooli magistrikraad rahvusvahelise julgeoleku ja terrorismivastase võitluse alal. Ta on töötanud Konstantinos Karamanlise Demokraatia Edendamise Instituudi Brüsseli kontori juhatajana.
