Üha raskem on tõrjuda tunnet, et elame kahe ajastu vahel. Me oleme lahkuva ajastu, Nietzsche jumala ajastu lapsed ja enamikus meist liigahtab ikka veel midagi vastuseks ta käskudele ja keeldudele. Kuid üha rohkem on neid, kes tahavad ise jumalaks hakata. Mitte kauka või kärbeste jumalaiks – need on läbikäidud astmed Õhtumaa allakäigus – vaid iseenda jumalaiks. Ühemehe (või -naise) jumalaiks. Anders Breivik, Timothy McVeigh, koolitulistajad Saksamaal, Soomes ja mujal või Inglismaa mässajad teatavate reservatsioonidega ei rünnanud süsteemist allosi või aspekte selle parandamise eesmärgil (nagu seda tegid nende terroristidest eellased vene anarhistideni välja), vaid kogu maailmakorraldust kui sellist. Nende raevu objektiks polnud mitte süsteemi mingi nurga alt nähtud ideaalse kehastuse vaenlased, vaid omasugused, kelle ainus süü on see, et süsteemi „jumal” neid veel ühel või teisel moel kõnetab (Norra vasakliberaalid, USA föderaalametnikud, elu- ja karjääriplaanidega õpilased; isegi poepidajad kuuluvad sellesse ritta ses mõttes, et nende tegevus eeldab praeguse asjakorralduse kestmist).
Ülal osundatud filosoofilises mõttes on tegu post-nihilismiga. Post-nihilistlikku vägivalda, mis sihib ümbritsevat normaalsust, ei inspireeri progress või maailmaparandamine, vaid puhtalt enda positsioon. Sellisel vägivallal puudub igasugune kriitiline mõõde, embrüonaalseimgi toetuspunkt maailma muutmiseks. Sellise vägivalla motivatsioon on olulisel määral post hoc. Ta võib küll olla vastuseks oodatud ja etteaimatud küsimustele, kuid kalduvus enda tegu põlvenõksurefleksina küsimisel õigustada on ka nihilisti ainus lõiv meie maailmale. Ta on meie maailmast pärit ja sellisena reageerib teatud osale selle stiimuleist. Tema vägivald seevastu on mõtteta, mõttetu, absoluutne ja enesessesulgunud, muust maailmas ära lõigatud ja seda mitte miskiks panev.
Postnihilistil on side maailmaga kadunud. Samamoodi on maailm kaotanud sideme temaga. Sarimõrvarid mahuvad maailma (sest ründavad süsteemi allosi), massimõrvarid samuti (nad eitavad süsteemi, kuid iga anti- on oma eitusobjektist põrkununa sellest sõltuv), tänapäeva postnihilistid ehk „süsteemimõrvarid” asetuvad maailmast väljapoole. Nende külmavereline ebainimlikkus on süsteemi poolt vaadatuna patoloogiline, kuid nad pole hullud. Neil pole ühelgi juhul teadaolevalt avastatud mõnd äratuntavat haiguslugu. Foucault’ järgi väljendudes ei mahu postnihilist lõppeva aja režiimidesse, ta on nendest vaba viisil, mil pole enam mingit pistmist vabadusega nagu meie seda tunneme.
Inglise mässajad (mitmuses!) on siin veidi teises kategoorias. Neid on võimalik käsitleda nt Stanfordi vanglaeksperimendi valguses – kuid viimanegi tundub osutavat sellele, kui õhuke on „jumalik” kultuurikiht tänapäevases inimeses. Ka nemad asetusid väljaspool meie maailma piire juba ainuüksi sellepärast, et nende hävitustöö oli oiutu. Kas mässajad igaüks üksikuna olid post-nihilistid ülalkirjeldatud mõttes, ei ole võimalik öelda. Valdav osa neist tundus piirduvat sooviga postnihilismiga flirtida, ei enamat. Burgessi „droogide” stiilis, kelle eliit polnud vaba ei teatrist, disainist ega Ludvig van’i üheksanda emotsionaalseist rakmeist.
Suurbritannias jätkab politsei augustis 2011 Londonist ja teistest riigi suurematest linnadest üle käinud röövimiste ja vandalismilaine osaliste otsimist, kasutades selleks ka kahtlusaluste portreede presenteerimist traditsioonilistel reklaamipindadel. Suurbritanniat tabanud märatsustelaine põhjustas riigile mitte üksnes tõsist majanduslikku, vaid ka moraalset kahju ning sundis politseid uute sarnaste sündmuste kartuses tugevdama oma valmisolekut tänavarahutuste mahasurumiseks juba eos. Foto: Scanpix
Aldous Huxley mediteerib oma magnum opus’e, „Silmituna Gazas”, lõpus selle üle, kuidas kõik, mis lahutab inimesi üksteisest, on kurjast (evil printsiibina), aga samas vajalik inimlikuks ühtsuseks, „sest identiteet vajab suletud ringi”. Breivik & Co on kinnised ringid ja ei midagi enamat. Sellistena on nad meie maailmas midagi uut. Igaüks eraldi võetuna on koheldav hulluna, teistest eraldatavana. Koos närivad nad kasvava negatiivse sünergiana meie ajastu serva nagu langev öö õgib päeva. Nagu mustad augud rebivad nad kaugelt tükke metafüüsilisest ristirahvast, jumalakarjast, lühikeseks eksistentsiks ise-jumalana, enne kui pimedus (meie poolt vaadatuna) nad neelab. Ei ole midagi, mis garanteeriks, et irratsionaalsusel ei oleks kriitilist massi.
Tee, mis selles suunas läheb, on inimkonnal varem käimata. Võib-olla ootab seal midagi uut, inimese uus suhe olemisega (nagu Heidegger oma Nietzsche loengutes tundus lootvat), aga kui see nii on, siis selle uue nägemiseks pole meie vaimusilm (eestlaste puhul täpsemalt vaimusilmse optika õhtumaine osa) ehitatud.
Laiemas ühiskondlikus plaanis on meil ainulaadne võimalus vaadelda, kas ja kuidas utoopiast võib saada düstoopia. Sellist võimalust pole varem kellelgi olnud – ainuüksi sellepärast, et utoopia-ajastu ise on alles hiljuti ümber saanud. Täitunud ei ole eelmise sajandi teist kolmandikku valitsenud eeldus, et inimühiskonna õitseng on sotsioloogiliste tehnoloogiate rakendamise küsimus (kõige stiilipuhtamalt kehastatud Isaac Asimovi teostes). Uusajaloo prügikorvis tundub olevat möödunud sajandi viimast kolmandikku domineerinud veendumus, et kõik lahendab iseregulatsioon (ulmežanris käiks jutt Robert Heinleinist). „Utopismi” viimane hingetõmme (seni vähemalt) oli sajandi- ja aastatuhandevahetusel viivuks pead tõstnud lootus, et ajalool endal on meie jaoks mingi parem teleoloogiline plaan (halva endena või ehk sümptomaatilise paratamatusena kaasnes selle perioodiga intelligentse ulmekirjanduse loojaminek). Tänaseks on meile jäänud midagi, mida võiks kirjeldada oma ajast ees käiva tundega, et elame juba möödunud aegade hiilguses. Midagi pole otseselt kadunud – välja arvatud usk paremasse tulevikku.
Palju sõltub sellest, kas ajaloo lõppu õhtumaises mõttes (ajalugu kaotab mõtte, muutub kaoseks) suudetakse hallata või pidurdada poliitilisel tasandil. On täiesti võimalik, et õnnestub võita aega. Aeg omakorda võib tuua uusi lootuskiiri, kui mitte lahendusi. Kuid poliitikagi on nii uuel kui ka vanal kontinendil muutumas üha verevaesemalt reaktiivsemaks. Poliitikas puudub tõsiseltvõetav lootus, tema liidritel võime rebida pilk lahti massi silmadest.
Ei aita see, et kerkib alternatiive. Islam tundub end püüdvat regenereerida faasis, mis õhtumaises ajaloos vastab jumalakaotuse eelsele ajastule. Meie vaatepunktist võib hommikumaal toimuv näida reformatsiooniga venitamisena, kuid ei tundu võimatuna, et islamis on arenguvektoreid, mis võivad viia reformatsioonist „mööda” – ja ehk nii vältida või vähemalt edasi lükata absoluudi nihkumist indiviidi. Kuigi meile võib tunduda, et islam on laienemas, ta pigem konsolideerub, tõmbub sisemiselt koomale. Mingil väga elementaarsel tasemel peegeldavad Breivik & Co seda koomaletõmbumist, karikatuuridena Euroopas laiemalt maadvõtvast enesessetõmbumise instinktist. Islami jaoks võib koomaletõmbumine tähendada regeneratsiooni, taassündi, kuid Euroopa jaoks ei ole ta lahendus. Ta ei tähendaks mitte üksnes maailma jätmist konkurentidele muslimite või konfutsianistlikult kogukondliku Hiina näol. Olulisemalt tähendaks ta maailma de-universaliseerimist, amputatsioone oma maailmapildis, mis on ikka ja alati eeldanud haardeulatust, millest midagi ei jää välja. Kui hakkame oma filosoofilisel ja moraalsel maailmakaardil taluma draakonite naasmist servades („Here, there be dragons”) on kardetavasti tegemist pöördumatu protsessiga.
Ideoloogilises plaanis kaardistab eelöeldu esmajoones liberalismi allakäiku. Liberaalne ühiskond eeldab „jumala” taastootmist indiviidi tasandil. Kui indiviid selleks võimeline või sellega ükskõik mis põhjusel nõus pole, ei saa taastoota ka liberaalset ühiskonda.
Kuid liberalismi traditsioonilised konkurendid hõiskavad (kui hõiskavad) enne õhtut – esmajoones seetõttu, et nad on tänaseks nabanööri pidi ühendatud sama maailma külge, mis keerleb ümber üksikisiku. Selle liberaalse maailma allakäik ennustab halba ka neile. Konservatism, mis on paari viimase sajandi jooksul aeg-ajalt flirtinud irratsionaalsusega, võib teoreetiliselt panustada kogukonnale, Euroopa enda koomaletõmbumisele. Kuid tulemuseks oleks pilt, mida tänane konservatiiv vaevalt kenaks pidada saaks. Kogukonnaratsionaalsuste konkurents saab moraalses plaanis olla vaid võidujooks põhja (a race to the bottom, nagu öeldakse inglise keeles, mitte Põhjalasse). Kogukond kui selline oleks tänases maailmas nagunii kättesaamatu ideaal, nagu katse omletist taas mune teha. Igas mõttes deklasseerunud indiviidid toormaterjalina kisuvad iga sellise ürituse varem või hiljem natsismi poolt käidud radadele.
Vasakul tiival on sotsiaaldemokraadid samavõrra sõltuvad liberaalse maailmakorra põhielemendist, indiviidist. Nende strateegiaks pärast vasakpoolsete utoopiate pankrotti peaasjalikult massiindiviidi materiaalse heaolu parandamine, solidaarsuse kimäärne laulatus hedonismiga. Kuid vasakpoolsuse Achilleuse kannaks on paradoksaalselt (ajaloo huumor) saamas rahvusvahelise kapitalismi süsteemne kriis. Indiviidi peibutamine rahaga on plaan, mis võib osutuda jätkusuutmatuks juba üsna lühikeses plaanis.
Parafraseerides akadeemilises kirjanduses populaarset pealkirja: küsimus sellest, „mis on elus ja mis on suremas liberalismis?” on omandamas väga eksistentsiaalset tähendust.
AUTORISTAhto Lobjakas on Eesti Välispoliitika Instituudi vaatleja
