Näis, et sõbralike suhete kujunemist kahe naaberriigi vahel takistavad veel üksnes Eesti territooriumile jäänud Nõukogude armee üksused. Ent siingi terendas positiivne perspektiiv, kuna 31. detsembril 1991, mil NSV Liit lakkas olemast, kuulutas Venemaa Föderatsioon end selle kolossriigi õigusjärglaseks. Eesti ootas nüüd Venemaa valmisolekut läbirääkimisteks tema vastutusalasse jäänud Nõukogude armee väeüksuste väljaviimiseks Eesti territooriumilt. 14. jaanuaril 1992 külastaski Tallinna neis küsimustes Venemaa välisminister Andrei Kozõrev. Ent vastandina Eesti positiivseile ootustele teatas naaberriigi välisminister, et kõnealused väeüksused ei kuulu Venemaale, vaid hoopis Suveräänsete Riikide Ühendusele (SRÜ), mistõttu Venemaa ei saavat siin midagi omapead teha. Kui nüüd Eesti tuletas Venemaale meelde tema õigusjärgsust NSV Liidule, kelle üksused Eestis paiknevad, oli Venemaa president Boriss Jeltsin sunnitud 17. jaanuaril 1992 Eestile teatama, et Venemaa püüab siiski reguleerida vägede väljaviimise probleemi Eestiga.
Täiesti mõistetavalt lootis Eesti selle protsessiga võimalikult kiiresti ühele poole saada, Venemaa paraku hakkas kõikvõimalike ettekäänetega venitama. Peagi sai Venemaa hea põhjuse vägede väljaviimise käsitlemise ajutiseks peatamiseks tänu Eesti parlamendis arutlusel olevale kodakondsusseaduse eelnõule. Moskva, viidates Eesti-Vene riikidevaheliste suhete aluste lepingu artiklile 3, mis deklareerib kodakondsuse saamist isiku vaba tahte alusel, üritas Eestile peale suruda kodakondsusseadusse nn nullvarianti. Eesti pareeris Venemaa pretensiooni sama lepingu artikliga 4, mis rõhutab, et kodakondsuse andmise protseduur toimub vastavalt elukohamaa õigusaktidele.
26. veebruaril 1992. aastal kehtestas EV Ülemnõukogu oma määrusega kodakondsusseaduse, mis sisuliselt tähistas pideva poliitilise antagonismi algust postsotsialistliku Eesti-Vene suhetes. Juba 1992. aasta mais esines liberaal-lääneliku mainega välisminister Kozõrev Euroopa Nõukogu ministrite komitee istungil memorandumiga, milles süüdistati Eestit ja Lätit vähemusrahvuste õiguste mitteaustamises ning kutsuti CSCEd saatma Eestisse eksperdigruppi inimõiguste olukorra uurimiseks. Ent isegi selline järsk Eesti-vastane samm tundus Kremli impeeriumimeelseile juhtivpoliitikuile olevat liigpehme.
Venemaa Välisluureteenistuse ülema Jevgeni Primakovi initsiatiivil pandi kokku töörühm eesotsas tema presidendi nõunikust väimehe Sergei Karaganoviga, kes hakkas välja töötama välispoliitilist kontseptsiooni, mis pidi korrale kutsuma endised NSV Liidu liiduvabariigid ja panema nad poliitilis-majanduslikult kuuletuma Moskvale. 1992. aasta lõpuks oli kontseptsioon valmis ning Venemaa ja välisriikide ajakirjandus teavitasid üldsust sellest kui Venemaa poolt jõustatud Karaganovi doktriinist. Tolle dokumendi põhimotoks oli soov, et välismaal elavad venelased peaksid jääma sinna, kus nad on, et „täita Vene välispoliitika eesmärke”. Karaganovi doktriin jaotas maailma mõttelisteks ringideks, kus nn kaugvälismaa jäi Venemaa mõjupiirkonnast välja. Seevastu keskenduti endistele liiduvabariikidele, mis kuulutati Vene mõjusfääri kuuluvaks „lähivälismaaks”. Erilise tule alla sattusid sealjuures Eesti ja Läti, kes ei tunnustanud kodakondsuse nullvarianti. Neist tõrksaist riikidest soovitati luua rahvusvahelisel areenil propagandistlike meetoditega pilt kui russofoobseist ja natsimeelseist „tülinorijaist”, kes takistavad Venemaaga normaalsete suhete arendamist. Ka nägi see doktriin ette „võimsa vene aktiivi” loomist Eestisse ja Lätti ning selle Moskva-poolset igakülgset toetamist ja kaitsmist inimõiguste eest võitlemise sildi all.
Eelkirjeldatud Karaganovi doktriini jõustamisel olid otsesed mõjud Eesti-Vene suhetele. Kuigi 10. juulil 1992 Helsingi CSCE tippkohtumisel kirjutas Venemaa alla otsusele tuua oma väed kiiresti välja Balti riikidest, hakkas Kreml selle otsuse elluviimist koos Venemaa Välisministeeriumiga kohe torpedeerima. Karaganovi doktriini kohaselt ei saanud ametlik Moskva enesele lubada, et osa endisi liiduvabariike vabaneb kohe neid survestanud võõrriigi vägedest ning nad ei pea enam käituma „lähivälismaa” riikide kombel. Viidates küll muulaste ahistamisele, aga ka oma 1993. aastal jõustatud sõjalisele doktriinile, kus Venemaa julgeolekuliste huvide tõttu olid Balti riigid planeeritud pikaajaliselt „lähivälismaa” tsooni, teatas Kozõrev veel 1994. aasta 18.jaanuari suurel välispoliitika tippnõupidamisel Moskvas, et Venemaal pole tarvis lähitulevikus lahkuda piirkondadest, mis on sajandeid olnud Venemaa mõjusfääris. Vajadusel tulevat üksnes leida tasakaal vägede väljaviimise ja sõjalise kohaloleku vahel. Selline hinnang Balti riikidest Vene vägede väljaviimise kohta loomulikult baltlasi ega ka lääneriike ei rahuldanud. USA andis Kremlile märku, et USA Kongressi eraldatud sooduskrediitide ja muu majandusabi kättesaadavus Venemaale sõltub otseselt Balti riikidest vägede väljaviimise kiirusest ja korrektsusest. Ühtlasi nõudis USA president Bill Clinton Jeltsinilt viimase peatset kohtumist Eesti riigipea Lennart Meriga, kus pandaks lõplikult paika Vene vägede väljaviimine Eestist. Taoline surve Kremlile kandis ka kiirelt vilja. 26. juulil 1994 presidentide Meri ja Jeltsini kohtumisel allkirjastati Vene vägede väljaviimise ja Vene armee sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide tagamise kokkulepped. 30. juulil 1994 viseerisid Eesti diplomaat Raul Mälk ja Venemaa asevälisminister Igor Ivanov kokkuleppe Paldiski mereväebaasi tuumareaktori, selle perifeeriaseadmete ning neid teenindava personali äraviimise kohta hiljemalt 1995. aasta 30. septembriks.
Pealtnäha olid suured pinged Eesti-Vene suhetes sellega maandatud. 1994. aasta sügisel, kui Eestist lahkusid viimased Vene väeüksused, tunnistas Kozõrev välisdiplomaatidele, et „lääneriikidega tehtava tiheda koostöö ja jäärapäisuse tõttu ei saa Venemaa Balti riike käsitleda SRÜ riikidega samadel alustel, mistõttu Venemaa kehtestab Balti riikide piiril nn kaugvälismaa piirirežiimi”. Väliselt oli Eesti justkui nüüd Karaganovi kujundatud „lähivälismaa” haardest prii. Eesti poliitiline juhtkond hakkas mõtlema sellele, kuidas võimalikult kiiresti integreeruda euroatlantilistesse struktuuridesse, eriti aga NATOsse. Vene küsimustes kompetentne USA aseriigisekretär Strobe Talbott ja mitmed teised USA juhtivad diplomaadid soovitasid Eesti juhtkonnal Moskvaga terava konfrontatsiooni vältimiseks ilmutada Venemaa suhtes rõhutatud vaoshoitust, heatahtlikkust ning piisavat järeleandlikkust. President Meri arvates tuli nüüd kiirelt välja töötada Vene-suunaline välispoliitiline liin, mis toetaks Venemaad demokratiseerivaid-moderniseerivaid radikaalseid reforme, aktiveeriks kahe riigi koostööd ja aitaks Eestist kujundada omamoodi silla Ida ja Lääne vahel. Tollane Eesti valitsus reageeriski kiirelt, usaldades vastava välispoliitilise liini väljatöötamise välisministeeriumi juhtivdiplomaatide grupile eesotsas Jüri Luigega. Ent veel 1995. aasta lõpulgi ei teadnud Eesti üldsus sellisest välispoliitilisest liinist ja nende väljatöötajaist midagi.
Alles 30. mail 1996 Riigikogu ees Eesti välispoliitikast kõneldes teatas tollane välisminister Siim Kallas, et „Eestil ja Venemaal on palju objektiivseid ühishuve, mis lausa nõuavad koostööd”. Ühishuvidena nimetas välisminister kaubandust, transiiti, keskkonnakaitset, võitlust kuritegevusega, koostööd piirivalve ja tolli alal, energeetikat, sidet ja transporti. Ta mainis ka kasutamata võimalusi kultuurivahetuses ja hariduskoostöös. Võttes seda ettekandelõiku kokku, rõhutas Kallas, et „vastastikku kasuliku koostöö pakkumine Venemaale kõigil neil elualadel ning avatus vastuettepanekutele – see ongi Eesti kindel poliitiline kurss Venemaa suhtes alates 1994. aasta septembrist, mis on Eesti poolt deklareeritud positiivse hõlvamise poliitika sisu ning olemus”. Ühtlasi andis Kallas riigikogulastele mõista, et selle poliitika rakendamisel tuleb kasutada „tasakaalukat stiili”. Niisiis oli meie välisministri sõnavõtus kaks vastuolulist fakti. Ühest küljest teatati riigikogulastele, et „Venemaa positiivse hõlvamise poliitika” põhimõtteid rakendati juba 1994. aasta septembrist. Teisalt aga tutvustati neid põhimõtteid riigikogulastele kui seadusandjatele alles 1996. aasta kevadel. Kas tõesti jäeti Eesti kõrgeim riigivõimuorgan Vene-suunalist uut poliitikat arendanud täitevvõimu tegemiste osas ligi pooleteiseks aastaks informatsioonilisse pimeseisu? Ent isegi 1996. aastal ei saanud riigikogulased veel teada mingit informatsiooni kõnesoleva välispoliitilise liini konkreetseist väljatöötajaist ja nende töös lähtutud konkreetseist eeldustest ja eesmärkidest.
Selle liini vääri konstrueerimise eeldusi ja ootusi tõestasid varsti toimuvad sündmused. Nimelt kuuldes Eesti soovist astuda Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistesse, kehtestas Venemaa valitsus 1995. aasta suvel Eesti kaupadele topelttollid. 1. septembrist 1996 rakendas Venemaa valitsus kõrgendatud veosetariife neile Vene ärimeestele, kes kasutasid Eesti transiidikoridori. See tõstis kohe selliste ärimeeste transpordikulusid 15–20%. Loogiliselt võttes oleks Eesti pidanud reageerima energiliste protestide või vastusammudega, ent midagi taolist ei toimunud. 1996. aasta novembris kohtus Eesti välisminister Kallas oma Venemaa kolleegi Jevgeni Primakoviga Petroskois. Kasutades enda propageeritud „tasakaalukat stiili”, lasi ta Venemaa soovi kohaselt Eesti-Vene piirileppe preambulist maha võtta viited Tartu rahule. Nii olid Venemaa soovide kohased Eesti-poolsed vaikimised ja järeleandmised nüüd täies hoos rakendatud.
Venemaa on kõikjale oma läänepiiri äärde paigaldanud Iskander-tüüpi raketikompleksid,mis hoiavad sihikul nii lähemaid kui ka kaugemaid naaberriike. Pildil Iskander rakett õppusteajal 20. oktoobril 2011. Foto: Scanpix
Mõned ebameeldivused tulid selle poliitika teostajaile ette Eesti enda ajakirjandusest. Nii hoiatas Mart Nutt 16. jaanuaril 1997 Postimehe artiklis „Kas Venemaad saab positiivselt hõlmata?” liigsete järeleandmiste tegemise eest, mis võivad kogu Eesti riigilt lõpuks riisuda suveräänsuse. Sama ajalehe 26. veebruari 1997 numbris selgitab aga Märt Kivine, et Eesti pidevad taandumised Moskva ees olid euroatlantilise integreerumisvõimaluse saamise hinnaks.
1996. aasta algul välisministriks saanud Primakov rakendas 1997. aastal käiku uue välispoliitika ja julgeolekuküsimuste kontseptsiooni, mille ameeriklased ristisid Primakovi doktriiniks. Selle dokumendi pealiiniks oli multipolaarse maailma kujundamine, mille üheks mõjukeskuseks oleks Venemaa, kes peaks strateegilist partnerlust Aasias Hiinaga, Euroopas Prantsusmaaga ja Araabias Pärsia lahe riikidega. See pidi nõrgendama USA mõju neis piirkondades ning ühtlasi ka NATOt, kes on valmis Balti riigid oma rüppe võtma. Takistamaks Balti riikide integreerumist NATOsse nägi Primakovi doktriin ette aktiivse kaasmaalastepoliitika, mis pidi vältima sellel ühiskonnagrupil asukohariigi identiteedi vastuvõttu ja integreerumist ühiskonda ning hoidma muulasi Moskva mõjusfääris. Kunagise Venemaa kantsleri krahv Gortšakovi kombel üritas ka Primakov hoida nii majanduslike sanktsioonide kui ka poliitiliste- ja luureprovokatsioonidega Balti riike Venemaa mõjuväljas. Samuti üritas kogenud välisminister killustada Balti riikide ühtsust, teatades, et Eesti on paha riik suhtumise tõttu venekeelsesse elanikkonda. Leedu aga olevat hea, kuna sellel riigil polevat probleeme kohalike venelastega.
Paraku õnnestus akadeemik-kindral Primakovil kõigist neist ülesandeist täita vaid see osa, mis puudutab muulaste integreerimise takistamist Eesti ühiskonda. Doktriini tunduvalt mastaapsemate ülesannete täitmisele tõmbas kriipsu peale 1998. aastal Venemaad tabanud finantskrahh ja default (võetud rahaliste kohustuste täitmissuutmatus). Seetõttu 1990. aastate lõpul Eesti-Vene suhted enam praktiliselt ei teravnenud ning Venemaa tegeles peaasjalikult oma majanduse päästmisega. Venemaal 2000. aastal võimule tulnud president Vladimir Putin lasi kohe uuendada 1997. aastal rakendatud välis- ja julgeolekukontseptsioonid ning nendega seotud muud regulatsioonid.
2000. aasta aprillis jõustas Putin Venemaa Föderatsiooni sõjalise doktriini, mis nimetab peamiste ohuallikatena NATOt ja USAt. Balti riike selles dokumendis ohuallikatena ei mainitagi. Küll kritiseerib doktriin Balti riike kaasmaalaste halva kohtlemiste eest, seades kaasmaalaste õiguste ja vabaduste tagamise Balti-Vene suhete normaliseerimise eeltingimuseks. Selline klausel tulenes omakorda Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu vastavast protokollilisest otsusest, mis lubab Venemaal „kaasmaalaste ahistamise” eest Balti riike poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt kimbutada. Ka muudes Venemaa julgeolekukontseptsioonide ja -doktriiniga ühilduvates regulatsioonides Balti riike Putini presidentuuri esimesel perioodil ei mainita, kuivõrd need riigid polnud tollel ajal Kremlile julgeolekuliselt prioriteetsed. Olid ju tollel perioodil teine Tšetšeenia sõda, rahvusvaheline terrorism ja islamismi aktiveerumine Venemaa piirialadel Kremlile palju aktuaalsemad küsimused.
24. juunil 2002 teatas Putin Moskvas pressikonverentsil esinedes üllatuslikult, et „oleks taktikaline ja strateegiline viga takistada Eesti liitumist NATOga”. Peale 2001. aasta 11. septembri Al Quaeda korraldatud terrorirünnakuid USA strateegilistele objektidele algas ju USA–Venemaa ühine võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, mis jättis Venemaale vabad käed Tšetšeenia sõjalisteks operatsioonideks ja andis talle partnerluse NATO-Venemaa ühisnõukogus ning USA-le vabaduse „suruda” NATO liikmeiks Balti riigid. Imelik oli ka see, et Putini eelnimetatud avaldus ei olnud Eestile märgiks, et on aeg eemalduda nn Venemaa positiivse hõlvamise poliitikast kui täielikult ebaõnnestunud Vene-suunalisest välispoliitilisest liinist. USA ja teiste lääneriikide kaasabil oli ju juba saavutatud selle välispoliitilise liini üks peaeesmärke – liitumisvõimalus NATOga, mis omakorda avas uksed Euroopa Liidu liikmeskonda. Ühtlasi oli siis Putinil ja tema lähikonnalgi selge, et „lähivälismaa” doktriiniga Eesti suunale seatud lähenemised enam ei tööta ning oodatud tulemusi ei anna. Eesti välisministeerium oleks pidanud aru saama, et Venemaal on Eesti vastu üksnes kolm tõsist mõjurit: venekeelne elanikkond ja nende häälestatus Eesti riigi suhtes, Moskva Patriarhaadile alluv Vene Õigeusu Kirik Eestis ja selle pretensioonid Eesti riigi vastu ning Eesti-Vene kaubavahetus ja Venemaalt lähtuv transiit kui olulised Eesti majanduse mõjutajad. Neist mõjureist lähtuvalt oleks tulnud hiljemalt 2003. aastal alustada Vene-suunalise välispoliitilise liini ümberkonstrueerimist. Seda kahjuks ei tehtud. Ei peetud vajalikuks ohufaktorina arvestada Venemaal 2000. aastal jõustatud informatsioonilise julgeoleku doktriini, mille „Kaitsepolitsei aastaraamat 2003” tituleeris „kommunikatiivseks destabilisaatoriks „lähivälismaadel””, rääkimata juba Kremli internetiportaalis regnum.ru 17. märtsil 2003 ilmunud nn projektikomitee memorandumist (peaautorid Kremli juhtivideoloogid M. Kolerov ja G. Pavlovski). Viimases nõuti valitsuselt kiireid samme strateegilise kontrolli saavutamiseks Balti mere ranniku üle, sõltumatuse garanteerimist Balti riikide transiidisadamaist ja Vene diasporaa igakülgset toetamist.
Nii teatas Eesti valitsus 2000. aasta aprillis, et nõustub Eesti piiri lähedal elavatele Venemaa elanikele väljastama pikaajalised viisad. Ka tuli samal aastal Eesti valitsus vastu Aerofloti erihuvidele, jättes Estonian Airi vastuväited arvestama. Ühtlasi teatas Eesti valitsus Kremlile, et on valmis suurteks kompromissideks piirileppes ja topelttollides. Samas anti diplomaatilisi kanaleid pidi Moskvale teada Eesti poole soov näha Venemaa presidenti visiidil Eestisse, kuhu ta võiks tuua kaasa ka president Konstantin Pätsi ametiraha.
Kõigi nende meelituste ja soovide peale ei suvatsenud Moskva mitte reageeridagi. Veel 2004. aastal jätkati Venemaale järeleandmiste tegemisi mitmes liinis ja valdkonnas. Seepärast kirjutas 14. augustil 2004 Riho Kruuv Ärilehes õigusega, et „Eestil pole enam vajadust Venemaale pidevaid järeleandmisi teha ja alandada end Venemaa ukse taga kaapimisega”. 2. augustil 2004 võtab Eesti Päevalehes kolumnist Ahto Lobjakas kõnealuse välispoliitilise liini tulemi kokku lakoonilis-kriitiliselt, öeldes, et „Venemaa hõlvamise poliitika kui hägune ja sisuta on Eesti jaoks tühja tuule tallamine”. Seoses Eesti integreerumisega NATOsse ja Euroopa Liitu valmivad Eestil 2004. aastal aga strateegilised dokumendid nagu „Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused”, „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad” ja „Riigi välispoliitika põhisuunad”. Neis osutatakse mitme Eestile olulise rahvusvahelise küsimuse üleminekule Euroopa Liidu või NATO pädevusse, kuid „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikat” need paraku sobimatu Vene-suunalise liinina maha ei kanna. President Meri ja Eesti välisministeeriumi juhtkond uskusid veel 2005. aasta kevadel, et Venemaale tehtud järeleandmised lubavad varsti sõlmida Moskvas piirilepingu. Samal meelel oli ka peaminister Andrus Ansip, kes teatas Riigikogus esinedes, et Eesti loobub Venemaale esitatavaist okupatsioonikahjude nõuetest, ehkki nii Läti kui ka Leedu pole senini loobunud sellistest nõuetest kui tugevast välispoliitilisest trumbist Venemaa vastu.
18. mail 2005 kirjutati piirileping Moskvas alla ootuspäraselt. Ent Riigikogu ratifitseeris selle lepingu koos preambuliga, kus viidati ka Tartu rahule. Niisugune täiendus vihastas Kremlit sedavõrd, et juba 27. juunil 2005 teatas Venemaa Föderatsiooni Välisministeerium oma riigi allkirjade tagasivõtmisest piirilepinguilt ja rõhutas vajadust alustada sellel teemal uusi läbirääkimisi. See diplomaatia ajaloos pretsedenditu samm ei üllatanud ainult Eesti välispoliitikuid, vaid ka Lääne diplomaatilisi ringkondi. Venemaa aga oli selleks ajaks käivitanud juba uue välispoliitilise taktikaga kontseptsiooni, mille peamõtteks oli Euroopa Liidu liikmesriikide vahele kiilu ajamine. Seda hakati nimetama Putini doktriiniks. Diplomaatilisi kanaleid pidi hakati Saksamaale, Itaaliale, Hispaaniale ja Kreekale mõista andma, et Venemaa eelistab nendega sõlmida bilateraalseid majanduskoostöö ja energiakandjate soodusmüügi lepinguid. Need riigid andsid omakorda Brüsselile ühisdeklaratsioonis mõista, et tuleks hoiduda teravaist hoiakuist Venemaa vastu. Ka andis Venemaa rahvusvahelistes kontaktides teada, et kõige Venemaa-vaenulikumad riigid Euroopa Liidus on Balti riigid ja Poola. Õnneks sellised Putini-poolsed piitsa-prääniku aktsioonid oodatud tulemusi ei andnud ja juba 2006. aasta kevadel teatas rahulolematu Putin Venemaa välispoliitika kujundajaile-vormistajaile, et Karaganovi ja Primakovi doktriinid ning nende modifikatsioonid ei anna Balti suunal oodatud tulemusi ning need tuleb rakendusest maha võtta.
Umbes samal ajal algas avalik kriitika „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikale” Eestis. Nii ajakirjanduse veergudel kui ka avalikel esinemistel teatasid suursaadikud Mart Helme ja Tiit Matsulevitš, aga ka parlamendipoliitikud Mart Nutt, Tunne Kelam ja Andres Herkel, et see liin on saanud Venemaaga suhetes tupikteeks nii oma väärate eelduste, ootuste kui ka eesmärgipüstitustega. Rõhutati, et eelduseks tollele poliitikale oli väär lootus, et Venemaast saab peagi radikaalsete reformide najal demokraatlik inimõigusi austav riik, kes hindab väärikalt ka väikeriik Eesti vastutulekuid. Samuti loodeti vääralt, et Eesti oma pisikese majandusega suudab olla suurt materiaalset ja propagandistlikku potentsiaali nõudvaks sillaks Ida ja Lääne vahelises koostöös. Ei arvestatud, et Venemaa hoiab kümne küünega kinni oma identiteedist, mille kohaselt on tal maailmas täita mingi eriline missioon ning mille tõttu tal peab olema mitmeid eriõigusi oma naabrite suhtes, et jätkuvalt ellu viia imperiaalseid ambitsioone. Juba Jeltsini presidentuuri lõpul kirjutas Vene tuntud majandusanalüütik Andrei Paršev oma raamatus „Miks Venemaa ei ole Ameerika?”, et arendamata infrastruktuur, separatistlikud meeleolud mõnes Venemaa regioonis, üleüldine korruptsioon ja sotsiaalsed pinged ei andnud Jegor Gaidari uuendusmeelseile ministreile võimalustki Venemaa demokratiseerimiseks ja moderniseerimiseks vajalikke radikaalseid reforme läbi viia.
Seda oleks pidanud ka „Venemaa positiivse hõlvamise poliitika” realiseerijad õigeaegselt märkama ning selle välispoliitilise liini operatiivselt ümber konstrueerima. Alles pärast avalikkuse ette tulnud kriitikat otsustati see Vene-suunaline liin vaikselt asendada nn Venemaa positiivse ignoreerimise liiniga, mis nägi ette mitte teravalt reageerida Venemaa- poolseile traditsioonilistele provokatsioonidele, nagu õhuruumi või merepiiri rikkumised, Eesti-vastane kriitika Vene ajakirjanduses, Vene diplomaadikattega luurajate tegevuse tõkestamine ja nende väljasaatmine Eestist jne. Ühtlasi otsustati aktiveerida koostööprogramme nii erinevate Venemaa regioonidega kui ka piiriüleste programmide raames ja samas mitte lunida Moskvalt tagasi Tartu Ülikooli kunagisi hinnalisi kollektsioone ja president Pätsi ametiraha.
Selline taktika kandis lühiajalist vilja, kuivõrd juba 2007. aasta aprillirahutused tõid kaasa Vene suunalt lähtuva transiidimahu olulise vähendamise ja Eesti mainekate kaupade ajutise boikoti. Õnneks lõppes Eesti majanduslik survestamine seoses presidentuuri vahetumisega Venemaal 2008. aasta kevadel. Võimule tulnud president Dmitri Medvedevi juhtiv majandusnõustaja K. Tanajev soovitas juba samal aastal toimunud kohtumisel Eesti ajakirjanduse esindajatega mõelda tõsiselt vastastikuse majandusliku hõlvamise poliitika rakendamisele, kuna tänasel Vene eliidil olevat ülekaalus majandushuvid. Samas tunnistas ka Tanajev, et Venemaa paljukiidetud „lähivälismaa” poliitika ja selle täiendused kukkusid Balti suunal täielikult läbi.
1996. aasta algul välisministriks saanud Primakov rakendas 1997. aastal käiku uue välispoliitika ja julgeolekuküsimuste kontseptsiooni, mille ameeriklased ristisid Primakovi doktriiniks. Selle dokumendi pealiiniks oli multipolaarse maailma kujundamine, mille üheks mõjukeskuseks oleks Venemaa, kes peaks strateegilist partnerlust Aasias Hiinaga, Euroopas Prantsusmaaga ja Araabias Pärsia lahe riikidega. See pidi nõrgendama USA mõju neis piirkondades ning ühtlasi ka NATOt, kes on valmis Balti riigid oma rüppe võtma. Takistamaks Balti riikide integreerumist NATOsse nägi Primakovi doktriin ette aktiivse kaasmaalastepoliitika, mis pidi vältima sellel ühiskonnagrupil asukohariigi identiteedi vastuvõttu ja integreerumist ühiskonda ning hoidma muulasi Moskva mõjusfääris. Kunagise Venemaa kantsleri krahv Gortšakovi kombel üritas ka Primakov hoida nii majanduslike sanktsioonide kui ka poliitiliste- ja luureprovokatsioonidega Balti riike Venemaa mõjuväljas. Samuti üritas kogenud välisminister killustada Balti riikide ühtsust, teatades, et Eesti on paha riik suhtumise tõttu venekeelsesse elanikkonda. Leedu aga olevat hea, kuna sellel riigil polevat probleeme kohalike venelastega.
Paraku õnnestus akadeemik-kindral Primakovil kõigist neist ülesandeist täita vaid see osa, mis puudutab muulaste integreerimise takistamist Eesti ühiskonda. Doktriini tunduvalt mastaapsemate ülesannete täitmisele tõmbas kriipsu peale 1998. aastal Venemaad tabanud finantskrahh ja default (võetud rahaliste kohustuste täitmissuutmatus). Seetõttu 1990. aastate lõpul Eesti-Vene suhted enam praktiliselt ei teravnenud ning Venemaa tegeles peaasjalikult oma majanduse päästmisega. Venemaal 2000. aastal võimule tulnud president Vladimir Putin lasi kohe uuendada 1997. aastal rakendatud välis- ja julgeolekukontseptsioonid ning nendega seotud muud regulatsioonid.
2000. aasta aprillis jõustas Putin Venemaa Föderatsiooni sõjalise doktriini, mis nimetab peamiste ohuallikatena NATOt ja USAt. Balti riike selles dokumendis ohuallikatena ei mainitagi. Küll kritiseerib doktriin Balti riike kaasmaalaste halva kohtlemiste eest, seades kaasmaalaste õiguste ja vabaduste tagamise Balti-Vene suhete normaliseerimise eeltingimuseks. Selline klausel tulenes omakorda Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu vastavast protokollilisest otsusest, mis lubab Venemaal „kaasmaalaste ahistamise” eest Balti riike poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt kimbutada. Ka muudes Venemaa julgeolekukontseptsioonide ja -doktriiniga ühilduvates regulatsioonides Balti riike Putini presidentuuri esimesel perioodil ei mainita, kuivõrd need riigid polnud tollel ajal Kremlile julgeolekuliselt prioriteetsed. Olid ju tollel perioodil teine Tšetšeenia sõda, rahvusvaheline terrorism ja islamismi aktiveerumine Venemaa piirialadel Kremlile palju aktuaalsemad küsimused.
24. juunil 2002 teatas Putin Moskvas pressikonverentsil esinedes üllatuslikult, et „oleks taktikaline ja strateegiline viga takistada Eesti liitumist NATOga”. Peale 2001. aasta 11. septembri Al Quaeda korraldatud terrorirünnakuid USA strateegilistele objektidele algas ju USA–Venemaa ühine võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, mis jättis Venemaale vabad käed Tšetšeenia sõjalisteks operatsioonideks ja andis talle partnerluse NATO-Venemaa ühisnõukogus ning USA-le vabaduse „suruda” NATO liikmeiks Balti riigid. Imelik oli ka see, et Putini eelnimetatud avaldus ei olnud Eestile märgiks, et on aeg eemalduda nn Venemaa positiivse hõlvamise poliitikast kui täielikult ebaõnnestunud Vene-suunalisest välispoliitilisest liinist. USA ja teiste lääneriikide kaasabil oli ju juba saavutatud selle välispoliitilise liini üks peaeesmärke – liitumisvõimalus NATOga, mis omakorda avas uksed Euroopa Liidu liikmeskonda. Ühtlasi oli siis Putinil ja tema lähikonnalgi selge, et „lähivälismaa” doktriiniga Eesti suunale seatud lähenemised enam ei tööta ning oodatud tulemusi ei anna. Eesti välisministeerium oleks pidanud aru saama, et Venemaal on Eesti vastu üksnes kolm tõsist mõjurit: venekeelne elanikkond ja nende häälestatus Eesti riigi suhtes, Moskva Patriarhaadile alluv Vene Õigeusu Kirik Eestis ja selle pretensioonid Eesti riigi vastu ning Eesti-Vene kaubavahetus ja Venemaalt lähtuv transiit kui olulised Eesti majanduse mõjutajad. Neist mõjureist lähtuvalt oleks tulnud hiljemalt 2003. aastal alustada Vene-suunalise välispoliitilise liini ümberkonstrueerimist. Seda kahjuks ei tehtud. Ei peetud vajalikuks ohufaktorina arvestada Venemaal 2000. aastal jõustatud informatsioonilise julgeoleku doktriini, mille „Kaitsepolitsei aastaraamat 2003” tituleeris „kommunikatiivseks destabilisaatoriks „lähivälismaadel””, rääkimata juba Kremli internetiportaalis regnum.ru 17. märtsil 2003 ilmunud nn projektikomitee memorandumist (peaautorid Kremli juhtivideoloogid M. Kolerov ja G. Pavlovski). Viimases nõuti valitsuselt kiireid samme strateegilise kontrolli saavutamiseks Balti mere ranniku üle, sõltumatuse garanteerimist Balti riikide transiidisadamaist ja Vene diasporaa igakülgset toetamist.
Nii teatas Eesti valitsus 2000. aasta aprillis, et nõustub Eesti piiri lähedal elavatele Venemaa elanikele väljastama pikaajalised viisad. Ka tuli samal aastal Eesti valitsus vastu Aerofloti erihuvidele, jättes Estonian Airi vastuväited arvestama. Ühtlasi teatas Eesti valitsus Kremlile, et on valmis suurteks kompromissideks piirileppes ja topelttollides. Samas anti diplomaatilisi kanaleid pidi Moskvale teada Eesti poole soov näha Venemaa presidenti visiidil Eestisse, kuhu ta võiks tuua kaasa ka president Konstantin Pätsi ametiraha.
Kõigi nende meelituste ja soovide peale ei suvatsenud Moskva mitte reageeridagi. Veel 2004. aastal jätkati Venemaale järeleandmiste tegemisi mitmes liinis ja valdkonnas. Seepärast kirjutas 14. augustil 2004 Riho Kruuv Ärilehes õigusega, et „Eestil pole enam vajadust Venemaale pidevaid järeleandmisi teha ja alandada end Venemaa ukse taga kaapimisega”. 2. augustil 2004 võtab Eesti Päevalehes kolumnist Ahto Lobjakas kõnealuse välispoliitilise liini tulemi kokku lakoonilis-kriitiliselt, öeldes, et „Venemaa hõlvamise poliitika kui hägune ja sisuta on Eesti jaoks tühja tuule tallamine”. Seoses Eesti integreerumisega NATOsse ja Euroopa Liitu valmivad Eestil 2004. aastal aga strateegilised dokumendid nagu „Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused”, „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad” ja „Riigi välispoliitika põhisuunad”. Neis osutatakse mitme Eestile olulise rahvusvahelise küsimuse üleminekule Euroopa Liidu või NATO pädevusse, kuid „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikat” need paraku sobimatu Vene-suunalise liinina maha ei kanna. President Meri ja Eesti välisministeeriumi juhtkond uskusid veel 2005. aasta kevadel, et Venemaale tehtud järeleandmised lubavad varsti sõlmida Moskvas piirilepingu. Samal meelel oli ka peaminister Andrus Ansip, kes teatas Riigikogus esinedes, et Eesti loobub Venemaale esitatavaist okupatsioonikahjude nõuetest, ehkki nii Läti kui ka Leedu pole senini loobunud sellistest nõuetest kui tugevast välispoliitilisest trumbist Venemaa vastu.
18. mail 2005 kirjutati piirileping Moskvas alla ootuspäraselt. Ent Riigikogu ratifitseeris selle lepingu koos preambuliga, kus viidati ka Tartu rahule. Niisugune täiendus vihastas Kremlit sedavõrd, et juba 27. juunil 2005 teatas Venemaa Föderatsiooni Välisministeerium oma riigi allkirjade tagasivõtmisest piirilepinguilt ja rõhutas vajadust alustada sellel teemal uusi läbirääkimisi. See diplomaatia ajaloos pretsedenditu samm ei üllatanud ainult Eesti välispoliitikuid, vaid ka Lääne diplomaatilisi ringkondi. Venemaa aga oli selleks ajaks käivitanud juba uue välispoliitilise taktikaga kontseptsiooni, mille peamõtteks oli Euroopa Liidu liikmesriikide vahele kiilu ajamine. Seda hakati nimetama Putini doktriiniks. Diplomaatilisi kanaleid pidi hakati Saksamaale, Itaaliale, Hispaaniale ja Kreekale mõista andma, et Venemaa eelistab nendega sõlmida bilateraalseid majanduskoostöö ja energiakandjate soodusmüügi lepinguid. Need riigid andsid omakorda Brüsselile ühisdeklaratsioonis mõista, et tuleks hoiduda teravaist hoiakuist Venemaa vastu. Ka andis Venemaa rahvusvahelistes kontaktides teada, et kõige Venemaa-vaenulikumad riigid Euroopa Liidus on Balti riigid ja Poola. Õnneks sellised Putini-poolsed piitsa-prääniku aktsioonid oodatud tulemusi ei andnud ja juba 2006. aasta kevadel teatas rahulolematu Putin Venemaa välispoliitika kujundajaile-vormistajaile, et Karaganovi ja Primakovi doktriinid ning nende modifikatsioonid ei anna Balti suunal oodatud tulemusi ning need tuleb rakendusest maha võtta.
Umbes samal ajal algas avalik kriitika „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikale” Eestis. Nii ajakirjanduse veergudel kui ka avalikel esinemistel teatasid suursaadikud Mart Helme ja Tiit Matsulevitš, aga ka parlamendipoliitikud Mart Nutt, Tunne Kelam ja Andres Herkel, et see liin on saanud Venemaaga suhetes tupikteeks nii oma väärate eelduste, ootuste kui ka eesmärgipüstitustega. Rõhutati, et eelduseks tollele poliitikale oli väär lootus, et Venemaast saab peagi radikaalsete reformide najal demokraatlik inimõigusi austav riik, kes hindab väärikalt ka väikeriik Eesti vastutulekuid. Samuti loodeti vääralt, et Eesti oma pisikese majandusega suudab olla suurt materiaalset ja propagandistlikku potentsiaali nõudvaks sillaks Ida ja Lääne vahelises koostöös. Ei arvestatud, et Venemaa hoiab kümne küünega kinni oma identiteedist, mille kohaselt on tal maailmas täita mingi eriline missioon ning mille tõttu tal peab olema mitmeid eriõigusi oma naabrite suhtes, et jätkuvalt ellu viia imperiaalseid ambitsioone. Juba Jeltsini presidentuuri lõpul kirjutas Vene tuntud majandusanalüütik Andrei Paršev oma raamatus „Miks Venemaa ei ole Ameerika?”, et arendamata infrastruktuur, separatistlikud meeleolud mõnes Venemaa regioonis, üleüldine korruptsioon ja sotsiaalsed pinged ei andnud Jegor Gaidari uuendusmeelseile ministreile võimalustki Venemaa demokratiseerimiseks ja moderniseerimiseks vajalikke radikaalseid reforme läbi viia.
Seda oleks pidanud ka „Venemaa positiivse hõlvamise poliitika” realiseerijad õigeaegselt märkama ning selle välispoliitilise liini operatiivselt ümber konstrueerima. Alles pärast avalikkuse ette tulnud kriitikat otsustati see Vene-suunaline liin vaikselt asendada nn Venemaa positiivse ignoreerimise liiniga, mis nägi ette mitte teravalt reageerida Venemaa- poolseile traditsioonilistele provokatsioonidele, nagu õhuruumi või merepiiri rikkumised, Eesti-vastane kriitika Vene ajakirjanduses, Vene diplomaadikattega luurajate tegevuse tõkestamine ja nende väljasaatmine Eestist jne. Ühtlasi otsustati aktiveerida koostööprogramme nii erinevate Venemaa regioonidega kui ka piiriüleste programmide raames ja samas mitte lunida Moskvalt tagasi Tartu Ülikooli kunagisi hinnalisi kollektsioone ja president Pätsi ametiraha.
Selline taktika kandis lühiajalist vilja, kuivõrd juba 2007. aasta aprillirahutused tõid kaasa Vene suunalt lähtuva transiidimahu olulise vähendamise ja Eesti mainekate kaupade ajutise boikoti. Õnneks lõppes Eesti majanduslik survestamine seoses presidentuuri vahetumisega Venemaal 2008. aasta kevadel. Võimule tulnud president Dmitri Medvedevi juhtiv majandusnõustaja K. Tanajev soovitas juba samal aastal toimunud kohtumisel Eesti ajakirjanduse esindajatega mõelda tõsiselt vastastikuse majandusliku hõlvamise poliitika rakendamisele, kuna tänasel Vene eliidil olevat ülekaalus majandushuvid. Samas tunnistas ka Tanajev, et Venemaa paljukiidetud „lähivälismaa” poliitika ja selle täiendused kukkusid Balti suunal täielikult läbi.
Kosovo põhjapoolsetel, serblastega asustatud aladel on kohalikud elanikud asunud jõuliselt saboteerima Priština valitsuse tegevust ning seadnud oma poliitiliseks eesmärgiks lahkulöömise Kosovost ning ühinemise Serbiaga. Pildil plakatid serblaste sõpradest (vasakult): Valgevene president Aleksandr Lukašenka, Venemaa president Dmitri Medvedev, endine Serbia peaminister Vojislav Kostunica, Venemaa peaminister Vladimir Putin ja Ukraina president Viktor Janukovitš. Foto: Scanpix
2009. aastal, kui Medvedev hakkas juba jõulisemalt oma otsustustega Putini varjust välja tulema, saabusid Kremli lähedastest ringkondadest teated, et Kreml hakkab nüüd Eestile rakendama informatsioonilise ja majandusliku hõlvamise poliitikat. Mõningast aimu sai sellest 2010. aastal, kui Venemaa välisministeerium tuli lagedale Venemaa välispoliitika kontseptsiooni projektiga, mida mõned Eesti ajakirjandusväljaanded ekslikult tituleerisid Venemaa väliskaubandusdoktriiniks. Sellest dokumendist nähtus, et Venemaa peab oskuslikult ära kasutama Eesti transiidisadamate võimalusi, et hoogustada oma Euroopa Liidu suunalist transiiti. Samas tuli Venemaa ettevõtjail üritada saada osalust või kontrolli Eesti strateegilise tähtsusega või tipptehnoloogia ettevõtteis. Niisiis oli Kremlil plaanis tõsine Eesti majanduslik hõlvamine, mille katkestas suur ootamatult alanud globaalne finants- ja majanduskriis.
Tänaseks on kummituslik ja väidetavalt monoliitne tandem Putin–Medvedev pudenemas. Niisamuti pole selge ka see, mis võib selle aastal veel juhtuda USA dollari ja eurotsooniga. Ent kõik need asjaolud mõjutavad tuntavalt Eesti-Vene suhteid. Seega on praegune Eesti välispoliitikute äraootav positsioon Vene-suunalise liini korrigeerimisel põhjendatud. Jääb vaid loota, et lähitulevikus Venemaal ümbervalitavad tähtsad võimuinstitutsioonid (Riigiduuma ja president) säilitavad soovi arendada lääneriikidega normaalseid suhteid ja vastastikku kasulikku koostööd. See lubaks ka Eestil välja töötada Venemaa suunal sellise välispoliitilise liini, mis aitaks kahe naabri vahel kujundada välja püsivad normaalsed suhted.
AUTORISTJuhan Värk on Euroakadeemia õppejõud
