Kuna meedia on keskendunud pingelisele Ida-Hiina mere Senkaku saarte konfliktile Jaapani ja Hiina vahel, siis suuname pilgud vahelduseks läänepoolsele Lõuna-Hiina merele, et lahata sealsete territoriaalvete analoogset problemaatikat. Kuue riigi vahel käivad Lõuna-Hiina merel territoriaalvaidlused Spratly saarte pärast, mida ümbritsevad rikkalikud nafta ja maagaasi leiukohad. Jätkuv majanduskriis on viinud Kagu-Aasia riigid üha raskemasse olukorda, kus kõik tahavad kasu lõigata vaidlusalastelt territoriaalvaldustelt. Tegemist on aastakümneid kestnud konfliktiga, mida ei ole siiani suudetud lahendada läbirääkimiste teel. Nurjunud tippkohtumistel dialoogi puudumine ning lahenduste edasilükkamine suunab pinged üha sõjalise konflikti suunas. Territoriaalvete konflikti aplaim osanik on Hiina Rahvavabariik, kellele järgnevad ülejäänud tülitsejad: Filipiinid, Vietnam, Taiwan, Malaisia ja Brunei. Konflikti on kaasatud kõik ASEANi (Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon) liikmesriigid ja aeg-ajalt surub end peale ka USA.
Tüli ei ole laidude, atollide, korallriffide ega väikeste saarte pärast, millele infrastruktuuri rajamine on võimatu, vaid Lõuna-Hiina mere territoriaalõiguste pärast, kus Hiina ekspertide hinnangul leidub üle 17 miljardi tonni naftat ja maagaasi. Sealseid ressursse võib võrrelda Kuveidi reservidega (13 miljardit tonni). Samas lõplikku hinnangut ei saa anda, kuna pidevalt takistatakse uuringuid merel, ja eri ekspertide hinnangul leidub ressursse hoopis 7–12 miljardi tonni vahemikus. Üks asi on kindel – merepõhjast pumbatav kasum on tohutu. Peale maavarade pakub troopiline meri sajandeid olulist energiaallikat – toitu – ja sealsetest vetest püütakse 8% maailma kalasaagist. Kuid meri ei ole vaid tuluallikas, see on Kagu-Aasia kõige olulisem ja tihedam meretee (kuni 270 tankerit päevas). Ega nalja pärast öelda, et kes kontrollib Lõuna-Hiina merd, kontrollib maailma majandust.
Spratly saarte läheduses on neli riiki, kuid Hiina pretendeerib tervele Lõuna-Hiina merele, nõudes enda majandustsoonist (eksklusiivne majandustsoon (EEZ) ulatub rannikust 200 meremiilini ehk 370 km) 1100 km kaugusel asuvaid piirkondi, sealjuures tungides teiste riikide majandustsoonidesse ning rikkudes rahvusvahelises õiguses riikide suveräänsuse ja võrdsuse printsiipi. Lisaks Spratly saartele nõuab Hiina endale Filipiinidest 198 km kaugusel olevat Scarborough’ madalikku, Vietnami lähistel olevaid Paraceli ja Taiwani lähistel Pratasi saari. Teisel pool Taiwanit käib peamine konflikt, meedias tulist kõneainet pakkuv Ida-Hiina mere Senkaku ehk hiinapäraselt Diaoyu saarte tüli, mille suveräänsusküsimuses tülitsevad Hiina, Jaapan ja Taiwan.
Enne veealuste naftamaardlate avastamist ei ole Ida- ja Lõuna-Hiina meri ega saared kedagi huvitanud – merest püüti kala ja seda kasutati kaubateena, saared pakkusid kaluritele ajutist puhkepaika tormide ja taifuunide eest. Kuid unustagem saared, kuna kõik keskenduvad naftamaardlatest pumbatavale hiigelkasumile, mis on palsamiks kehvale majandusolukorrale ja Hiinale energiasüstiks oma kasvavale energiatarbele.
Omavahelistel läbirääkimistel ja ASEANi tippkohtumistel ei ole lahendust leitud. Põhjus, miks paljud ASEANi liikmesriigid neutraalseks jäävad, on Hiina investeeringud liikmesriikidele ja juhtiv kaubanduspartneri roll Kagu-Aasias – nt Kambodþa saab Hiinalt triljonites laene, sõjalist abi ja investeeringuid ning paratamatult jäävad väikeriigid vaidlusküsimustes neutraalseteks. Õiguslikust kontekstist vaadatuna tuleks tüli lahendamisel lähtuda ÜRO mereõiguse konventsioonist (UNCLOS), mille kohaselt on Spratly saarte jaotuse esmaõigus Filipiinidel ja Malaisial. Hiina teeb omalt poolt kõik, et Hamburgi Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus (ITLOS) ei teeks lahendamiseks mingeid otsuseid.
Euroopa või USA sekkumine on siin pigem probleemiks kui lahenduseks, kuna lääs ei mõista täielikult Hiinas väljakujunenud mõttelaadi ega poliitikat. USA lähenemine piirkonda, et tagada rahu, on otseselt õli tulle valamine. Samas on USA kaitseministril Robert Gatesil õigus, et Lõuna-Hiina mere piirkonnas asuvatel Kagu-Aasia riikidel puudub mehhanism tülide rahumeelseks lahendamiseks. Hiina vajab pehmema poliitika kujunemiseks aega, kuid kujunenud kriisiolukorras aega kahjuks ei pakuta.
Vaatamata sellele, et Hiinat nähakse superriigina, on tegelikkus palju hapram – maailma majanduskriis on Hiinat tugevasti räsinud ning muust maailmast ja investeeringutest sõltutakse oluliselt. Vastuolulised majandusnäitajaid ei kuulu lahkamisele sellepärast, et kõike näidatakse paremas valguses või varjatakse. Statistikaandmed on tihti vastuolus inimeste tegeliku heaoluga ja see tähendab, et Hiinas ei ole enam ruumi egotsentriliseks mõttemalliks, kus ei kuulata ega vajata midagi või kedagi. Hiina endine peaminister Wen Jiabao rõhutas 2012. aasta kevadel, et Hiina hakkab teostama poliitilisi ja majanduslikke reforme ning planeeritakse ka rahareformi. Novembris, seitse päeva kestnud partei 18. kongressil peeti reformide aluseks põhiseaduse muutmist. Järgmiseks kümneks aastaks sai Hu Jintao asemele partei asepresident Xi Jinping ja uueks peaministriks valiti Li Keqiang. Siiani on suudetud vastu pidada tänu riigi ressurssidele ja inimeste ühtsusele ning viimaste kannatlikkusele ohverdada end riigi hüvanguks. Kuskil tuleb piir ette ja kui ei hakata muutusi ellu viima, siis eskaleerub Hiina majanduskriis kindlal sammul kriitilisse murdepunkti.
Palju on spekuleeritud sõja puhkemise teemal Kagu-Aasias ja sõjatrumme põristatakse valjult mitmes riigis. Arvestades aga sõjajõudude ebavõrdsust, liitlastega või ilma, on reaalse sõja puhkemine vähetõenäoline. Sõda on väga kulukas ja Hiina peaks esitama endale küsimuse – kas hakata olukorras, kus majandus on kokku varisemas, kulusid massiivselt suurendama või leppida väiksema kasumiga. Hetkel lõhutakse niigi hapraid majanduslike ja poliitilisi suhteid Jaapaniga ning samuti ASEANi liikmesriikidega. Vastutustundetu oleks sirutada kätt kiire kasumi poole ja lubada sõjaolukorra tekkimist, selle asemel tuleks mõelda pikemale perspektiivile ja stabiliseerida majanduslik olukord Kagu-Aasias. Hiina kätte jäävad otsuste hoovad ja viimane sõna kompromisside osas. Piirkonna stabiilsus ja rahu oleneb vaid oskustest ja tahtest. Pikemas perspektiivis on gaas ja nafta otsas ning peale seda tuleb lappida nii poliitilisi kui ka majandussuhteid teiste riikidega. Plahvatusohtlikus olukorras tuleb kohe alustada koostööd konfliktis osalevate riikidega rahu ja majanduskoostöö parandamiseks ning leida kompromiss, mis rahuldab kõiki osapooli.
Omavahelistel läbirääkimistel ja ASEANi tippkohtumistel ei ole lahendust leitud. Põhjus, miks paljud ASEANi liikmesriigid neutraalseks jäävad, on Hiina investeeringud liikmesriikidele ja juhtiv kaubanduspartneri roll Kagu-Aasias – nt Kambodþa saab Hiinalt triljonites laene, sõjalist abi ja investeeringuid ning paratamatult jäävad väikeriigid vaidlusküsimustes neutraalseteks. Õiguslikust kontekstist vaadatuna tuleks tüli lahendamisel lähtuda ÜRO mereõiguse konventsioonist (UNCLOS), mille kohaselt on Spratly saarte jaotuse esmaõigus Filipiinidel ja Malaisial. Hiina teeb omalt poolt kõik, et Hamburgi Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus (ITLOS) ei teeks lahendamiseks mingeid otsuseid.
Euroopa või USA sekkumine on siin pigem probleemiks kui lahenduseks, kuna lääs ei mõista täielikult Hiinas väljakujunenud mõttelaadi ega poliitikat. USA lähenemine piirkonda, et tagada rahu, on otseselt õli tulle valamine. Samas on USA kaitseministril Robert Gatesil õigus, et Lõuna-Hiina mere piirkonnas asuvatel Kagu-Aasia riikidel puudub mehhanism tülide rahumeelseks lahendamiseks. Hiina vajab pehmema poliitika kujunemiseks aega, kuid kujunenud kriisiolukorras aega kahjuks ei pakuta.
Vaatamata sellele, et Hiinat nähakse superriigina, on tegelikkus palju hapram – maailma majanduskriis on Hiinat tugevasti räsinud ning muust maailmast ja investeeringutest sõltutakse oluliselt. Vastuolulised majandusnäitajaid ei kuulu lahkamisele sellepärast, et kõike näidatakse paremas valguses või varjatakse. Statistikaandmed on tihti vastuolus inimeste tegeliku heaoluga ja see tähendab, et Hiinas ei ole enam ruumi egotsentriliseks mõttemalliks, kus ei kuulata ega vajata midagi või kedagi. Hiina endine peaminister Wen Jiabao rõhutas 2012. aasta kevadel, et Hiina hakkab teostama poliitilisi ja majanduslikke reforme ning planeeritakse ka rahareformi. Novembris, seitse päeva kestnud partei 18. kongressil peeti reformide aluseks põhiseaduse muutmist. Järgmiseks kümneks aastaks sai Hu Jintao asemele partei asepresident Xi Jinping ja uueks peaministriks valiti Li Keqiang. Siiani on suudetud vastu pidada tänu riigi ressurssidele ja inimeste ühtsusele ning viimaste kannatlikkusele ohverdada end riigi hüvanguks. Kuskil tuleb piir ette ja kui ei hakata muutusi ellu viima, siis eskaleerub Hiina majanduskriis kindlal sammul kriitilisse murdepunkti.
Palju on spekuleeritud sõja puhkemise teemal Kagu-Aasias ja sõjatrumme põristatakse valjult mitmes riigis. Arvestades aga sõjajõudude ebavõrdsust, liitlastega või ilma, on reaalse sõja puhkemine vähetõenäoline. Sõda on väga kulukas ja Hiina peaks esitama endale küsimuse – kas hakata olukorras, kus majandus on kokku varisemas, kulusid massiivselt suurendama või leppida väiksema kasumiga. Hetkel lõhutakse niigi hapraid majanduslike ja poliitilisi suhteid Jaapaniga ning samuti ASEANi liikmesriikidega. Vastutustundetu oleks sirutada kätt kiire kasumi poole ja lubada sõjaolukorra tekkimist, selle asemel tuleks mõelda pikemale perspektiivile ja stabiliseerida majanduslik olukord Kagu-Aasias. Hiina kätte jäävad otsuste hoovad ja viimane sõna kompromisside osas. Piirkonna stabiilsus ja rahu oleneb vaid oskustest ja tahtest. Pikemas perspektiivis on gaas ja nafta otsas ning peale seda tuleb lappida nii poliitilisi kui ka majandussuhteid teiste riikidega. Plahvatusohtlikus olukorras tuleb kohe alustada koostööd konfliktis osalevate riikidega rahu ja majanduskoostöö parandamiseks ning leida kompromiss, mis rahuldab kõiki osapooli.
AUTORISTMattias Sonnenberg on kolumnist
