Läti poliitilise süsteemi kiire muutumine algas 2. mail 2011, kui president Valdis Zatlers tegi ajaloolise otsuse Seim laiali saata. Kuigi otsus jättis oli valus hoop mitme erakonna poliitikale, saab siiski tõdeda, et selle otsusega on testitud nii Läti põhiseaduse toimimist kui ka alustatud pikalt unarusse jäetud reforme. Õigusriigi teostamine ja reformide läbiviimine üleminekudemokraatias pole kerge. Selle analüüsimiseks kirjeldan allpool pärast 2011. aasta oktoobri parlamendivalimisi toimunud põhilisi saavutusi ja poliitilise maastiku muutusi Lätis. Esitan ka mõningaid tulevikuprognoose, arutades, mis ootab Lätit ees nii pärast tänavusi kohaliku omavalitsuse valimisi kui ka järgmise aasta parlamendivalimisi.
 
Pärast parlamendi laialisaatmist ja Andris Berzinši valimist presidendiks asus Valdis Zatlers looma Reformierakonda. 2011. aasta oktoobri parlamendivalimistel osutus suurimaks häältekogujaks vasakpoolne erakond Harmoonia Keskus 31 kohaga, teiseks vastloodud Reformierakond 22 kohaga ja kolmandaks paremtsentristlik Ühtsus 20 kohaga. Konservatiivsed Roheliste ja Põllumeeste Ühendus ning Rahvuslaste Liit said vastavalt 13 ja 14 kohta sajaliikmelises parlamendis. Aga enne, kui Seim asus valima endale eesistujaid, eraldus vastloodud Reformierakonnast kuus parlamendiliiget. Nad selgitasid seda valimisjärgse koalitsiooniläbirääkimiste õhkkonnaga, kus Zatlersi Reformierakond oli lubanud koalitsiooni luua Harmoonia Keskusega. Kuna parlamendi põhikiri keelab uue fraktsiooni loomist pärast valimisi, said kuus lahkulöönud liiget fraktsioonivälisteks saadikuteks. Koalitsioonikõnelused olid pingelised, aga nende lõpptulemusena loodi Valdis Dombrovskise juhitud 55-liikmeline paremtsentristlik valitsuskoalitsioon, mis koosnes Ühtsusest, Zatlersi Reformierakonnast, Rahvuslaste Liidust ja kuuest iseseisvast saadikust.
 

 
Kohe pärast valimisi pidi valitsuskoalitsioon jätkama kärpepoliitikat ja edasi minema alustatud reformidega õigusriigi süvendamisel. Nii hakkasid 2012. aasta 1. jaanuarist kehtima valimisseaduse muudatused, mille kohaselt rahastatakse erakondasid riigieelarvest, et vähendada oligarhiliste perekondade mõjuvõimu erakondade ja valimisliitude üle. 2012. aasta eelarves tehti pea poole miljardi euro suuruseid eelarvekärpeid. Valitsuskoalitsioonil seisis ees vajadus teha viimased kärped 2013. aasta eelarves, aga ka vastu võtta rida seadusi, mis keelaks ühiskondliku rahaga vastutustundetu ümberkäimise. Pärast aastate vältel peetud pikki arutelusid jõustus 1. jaanuaril 2012 lõpuks seadus, mis sätestab kohustusliku varade algdeklareerimise. Erinevalt Eestist ja Leedust, kus vastavad seadused olid vastu võetud vastavalt juba 1993. ja 1994. aastal, oli Lätis selle seaduse puudumine peamine põhjus, miks poliitika ja varimajandus kokku kasvasid. Just seepärast sündisid Läti oligarhilised perekonnad, kes mitte ainult ei pidanud aru andma oma koostööst okupatsioonireþiimiga, vaid olid ka n-ö seaduse ees väljavalitud. Varade algdeklareerimine tõi oodatust rohkem deklaratsioone, mis tähendab, et juba rohkem kui aasta saab Läti maksuamet toimida seaduspäraselt.
 
Algdeklareerimise tulemusi tuleb veel oodata, sest varimajanduse osatähtsus oli 2009. aastal kõrge 36,6% (võrdluseks sama näitaja Eestis 19,4% ja Leedus 18,8%). 2011. aastal langes see vaid 30,2% tasemeni. Kuigi 2012. aasta ametlikud andmed veel puuduvad, on siiski oodata, et õigusriigi järkjärguline juurutamine hakkab andma tulemusi. Rahandusministeeriumi andmetel peaksid nii üksikisiku tulumaksu kui ka käibemaksu laekumised ületama konservatiivsemate skeptikute hinnangu. Kui vaadata ka teisi tulemusi, siis Läti langemine kõikides majandusliku avatuse ja edukuse pingeridades on peatunud. Mõnes üksikus valdkonnas on ta isegi ületamas mõnda Läänemere riiki.
 
Negatiivsed trendid olid täheldatavad ka pressivabaduse vallas, kus tänu oligarhiliste poliitikute omakasupüüdlikule poliitikale langes Läti pressivabaduse pingereas ja tõusis Transparency Internationali korrumpeerunud riikide rivis. Nüüd aga on toimumas Läti pöördumine tagasi „normaalsuse” rüppe. Selle parim tõend on kuulsa rahvusvaheliste võlausaldajate programmi lõpetamine Lätis eelmise aasta augustis. Pärast nelja aastat hiigelpingutusi sai Valdis Dombrovskise valitsus võimaluse ilma võlausaldajatele näitamas käimata vastu võtta 2013. aasta eelarve. Selle tulemuseks oli Läti usaldatavuse kasv krediitreitingute agentuuride silmis ja riigivõla maksumäära langemine pärast rahvusvaheliste krediidiagentuuride reitingute tõstmist. Lõppude lõpuks olid need Läti inimesed, kes usaldasid eelarvekärpe poliitikat ja andsid võimaluse valitsusel ilma häireteta tööd teha. Selle eest tuli maksta küll kõrget hinda: eri andmetel on ajavahemikul 2004–2012 Euroopa mandri rikkamatesse riikidesse lahkunud pea 250–300 000 elanikku (eelmise aasta rahvaloenduse andmetel elab Lätis 2 064 000 elanikku).
 
Demograafiline olukord ja eelmise valitsuse haldusreformi läbikukkumine pole suutnud väikestest valdadest teha jätkusuutlikke omavalitsusi. Maaelanike väljarändamine Riia aglomeratsiooni või edasi Rootsi-, Iiri- või Inglismaale on küll aeglustunud, kuid see on jätnud tugeva psüühilise jälje Läti rahva kollektiivsesse eneseusku. Seda kasutavad omakorda oskuslikult ära oligarhiliste perekondade või Venemaa ettevõtjate kontrollitud meediaväljaanded. See, et haldusreform toimus enne politsei-, haridus- ja tervishoiusüsteemi reformi, tähendab, et pärast eelmainitud muudatusi tuleb haldusreform uuesti läbi viia. Reformide visa edenemine on seotud sellega, et need toimuvad ühekorraga ja et postsovetlikes demokraatiates on valijate arusaamad reformide vajadusest turumajanduse tingimustes erinevad. Ka erakonnad plaanivad oma tulevikku ja pahatihti selle asemel, et mõelda riigi tasandil, politiseeritakse üht või teist küsimust huvigruppide kiire toetuse nimel.
 
Praegu käib Lätis hoogne ettevalmistus selle aasta 6. juunil toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks. Suurem osa Läti elanikkonnast (ligi 50%) on koondunud Riia piirkonda, ja sarnaselt Tallinna valimistulemuse tähtsusele, on ka Riia valimistulemus sümboolne. See suunab valimistrende 2014. toimuvatel Seimi valimistel. Praegu juhib Riia linnavalitsust ajalooliselt esimene etnilisest venelasest linnapea Nil Ušakov koos koostööpartneritega endisest Esimesest Parteist, mis on end praegu ümber nimetanud erakonnaks „Au Teenida Riiat”. Viimase juht Andris Ameriks tandemis Ušakoviga saavad kindlasti enim hääli Riias. Vaadates viimase keelereferendumi tulemusi, sellest siiski ei piisa, et saavutada enamust Riia linnavolikogus. Vasakpoolse Harmoonia Keskuse ja „Au teenida Riiat” tandem peab saavutama poolehoiu ka lätikeelse valijaskonna seas. Seda üritataksegi teha, matkides Tallinna tasuta ühistranspordi poliitikat, asfalteerides paneelmajade hoove, mille parempoolsed poliitikud aastate jooksul olid unarusse jätnud, ja terve hulga avalike suhete kampaaniatega. Ajal, mil riigi poliitika on rangelt jälginud kokkuhoiueesmärki, on Riia volikogu enamus jõudnud oma priiskamisega eelarve 12% puudujäägini.
 
Nil Ušakovi poolt alustatud kohalike valimiste kampaania on suunatud valitsuse eelarvekärbete ja kultuuripoliitika vastu. Ta on näiteks avalikult teatanud, et Läti uue rahvusraamatukogu ehitamine on priiskamine ja selle asemel oleks targem ehitada lasteaedu. Selgelt eristatakse Riia linna poliitikat Läti valitsuse poliitikast. Vastandumine valitsuse eelarvekärbete poliitikale tähendas vasakpoolsete vastuseisu nii euro kasutuselevõtu seadusele kui ka fiskaalpoliitika distsipliiniseadusele. Vaatamata sellele võttis Läti parlament äsja 52 poolt- ja 40 vastuhäälega vastu nn euroseaduse. Tingimusel, et Läti täidab Maastrichti kriteeriumid ja leiab poolehoiu Euroopa Liidu majandus- ja rahanduskomitees, annab see Lätile võimaluse 2014. aasta 1. jaanuaril saada euroala 18. liikmeks. Lisaks sellele soovib Läti diplomaatia lähimate aastate jooksul saada ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmeks, kuid selleks peavad nii Läti välisteenistuse kui ka valitsuse liikmed veel kõvasti vaeva nägema.
 

Tulevikuplaanide juurest tuleb aga valimistemaatika juurde tagasi pöörduda, sest just valimiste tulemus määrab nii reformide edu kui ka Läti edasise arengukiiruse. Kuigi Lätis on loodud uus ja radikaalne venekeelne erakond Zarja (Za radnoi jazõk), mis peaks venekeelse valijaskonna lõhestama, tuleb siiski tõdeda, et Ušakovi ja Ameriksi tandem on praegustes sotsioloogilistes küsitlustes parempoolsetest erakondadest pea 20% edumaaga ees. Seda kui tähtsaks peavad vasakpoolsed Riia valimistulemust, näitab kas või see, et Harmoonia Keskuse tähelepanu valimistele Läti idapoolses Latgale regioonis, mis on tavapäraselt vasakpoolsete kants, on ootamatult raugenud ja piirkond on jäetud radikaalidele Zarja erakonnast. Ušakovi toetuse suurus on osalt tingitud ka sellest, et Lätis puudub n-ö euroopalik sotsiaaldemokraatlik erakond. Paljud uurimused näitavad pidevalt 30% valijaid, kes juba nädal aega pärast valimisi vastavad küsimusele, millise erakonna poolt te valiksite,  „ma ei tea” või „ma ei osale valimistel”. Olukorras, kus oligarhilised perekonnad on soodustanud lumpenproletariaadi muutmatut kasvu Lätis ja valijaskond on ideoloogiliselt desorganiseeritud, on ainuke viis häälte kogumiseks kasutada kõigile-midagi-tehnikaid. See tekitab aga valijais pahameelt, sest eriti 30% nn mitteotsustanud valijaid ei taha tõdeda, et nad on valimistel jälle vale valiku teinud.

Aeg, mil Läti erakonnad hakkavad mõtlema selle 30% mitteotsustanud valijate arvu vähendamisele, on kätte jõudmas. Olukorra muutmiseks vajavad Läti erakonnad mõttekodasid. Selliseid pole veel ühelgi erakonnal, kuid neid oleks vaja, sest argipoliitilises suminas on tähtis, kui keegi mõtleks ka aatepõhistest küsimustest. Ilma aateta jääb igapäevapoliitika isikukeskseks. Selleks, et Läti suudaks eelmainitud reforme ja uuendusi läbi viia, tuleb parempoolsetel (majandusküsimustes) võita Riia linnavolikogus enamus, kuid selleks tuleb neil omavahel koostööd teha. Koostöö tegemine on märksa kergem, kui ideoloogilised küsimused on selged. Seega on võidu võtmeks nii kohaliku omavalitsuse kui ka parlamendi valimistel erakonnapoliitika professionaliseerumine.