Teatavasti on nii Brüsselis, Berliinis kui ka Tallinnas üha nähtavamalt süvenenud veendumus, mille kohaselt võluvits, mis kõik probleemid lahendab, on loosungi „Rohkem Euroopat!” elluviimine. Cameron, kelle juhtimise all oleva Ühendkuningriigi 60 miljonist elanikust vähemalt 30 miljonit näeks riiki pigem Euroopa Liidust lahkumas, seadis selle lähenemisviisi aga kahtluse alla. Ning täiesti õigustatult. Juhtis peaminister ju nii Euroopa Komisjoni kui ka liikmesriikide valitsuste tähelepanu tõsiasjale, et föderaalse Euroopa loomiseks pole sellesse kuuluvad rahvad poliitikutele volitusi andnud. Kui Euroopa tahab aga endiselt olla maailmas üks demokraatia kantse, siis ei saa niisuguseid põhimõttelisi küsimusi otsustada üksnes bürokraadid ning rahvastelt otsemandaati mitte saanud europoliitikud.
 
Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et David Cameroni süüdistamine selles, nagu põhjustanuks tema Euroopa kõne vaid Konservatiivse Partei vajadus reageerida Suurbritannia sisepoliitikas kujunenud olukorrale, on kõike muud kui arusaamatu. Kelle, kui mitte oma rahva huvide eest peaks ühe riigi peaminister siis veel seisma? Kelle, kui mitte oma rahva arvamusega  peaks peaminister arvestama?
 
Headel aegadel näis Euroopa konsolideerumise rong aeglaselt, kuid kindlalt ja takistusteta lõppjaama ehk Euroopa Ühendriikide poole liikuvat. Nüüd on head ajad (vähemalt ajutiselt) otsa saanud ja sadadel miljonitel inimestel üle kontinendi on tekkinud küsimus, kas valitsuste valitud sihtjaam on ikka õige. Kõige rumalam ja viljatum on püüe tekkinud kahtlusi ja vastusteta küsimusi ignoreerida või naeruvääristada. Lisaks rongi rööbastelt maha jooksmise võimalusele võib see kaasa tuua korvamatu kahju ka Euroopa suurimale rikkusele – demokraatiale. Ja just see on õpetussõna, mis Cameroni Euroopa kõnest kõrva taha tuleb panna.