Rutiinselt tööd tehes ei märkagi, kuidas aeg läheb ja kultuurikiht tasapisi kasvab. Kui Maailma Vaade alustas, valitses Euroopas värviliste revolutsioonide eufooria ja Fukuyamalik ootus, et liberaalne demokraatia lammutab kõik korruptiivsed, bürokraatlikud ja eelarvamuslikud tõkked ka SRÜsse kuuluvates riikides, ja et nende tulevik saab seostuda üksnes ELi ja NATOga. Gruusia, Ukraina ja Kõrgõzstani sündmused näisid muutvat ka tosin aastat postnõukogude ruumis püsinud geopoliitilist tasakaalu tervikuna.
 
Toonane joovastus jäi lühiajaliseks. Impeerium ehk Venemaa andis kiire vastulöögi, mille kulminatsioon oli Vene-Gruusia sõda 2008. aasta augustis. Nüüd on roosid Gruusias lõplikult närbunud ja Thbilisi – küll nägu säilitada püüdes – taas vana peremehe Moskva poole pöördumas. Sama protsess käib Ukrainas ja Kõrgõzstan hulbib üha lootusetumalt nn tulpide revolutsiooni järellainetustes.
 
USAs küsiti 1949. aastal, kui kommunistid Hiina kodusõja võitsid: kes kaotas Hiina? Me võime küsida: kes kaotas värvilised revolutsioonid?
 
Teine muudatuste laine, mis hiljuti rahvusvaheliste suhete tasakaalu kõigutas, oli araabia kevad. Taas hõisati võitu liberaalsele demokraatiale ja taas tuli pettuda. Nüüd andis vastulöögi keskaegne islami fundamentalism. Küsigem: kes kaotas araabia kevade? Kahetsusväärselt ei olnud demokraatlikud riigid varmad ilmalikke ja läänemeelseid jõude kaose likvideerimisel otsustavalt toetama.
 
Ka praegu kõigub maailm. Finantskriis, lahkarvamused selle üle, missugust Euroopat tahame, USA väsimus ilmasamba rollist, Aasia jõuline esilekerkimine, Venemaa jaluletõus – Maailma Vaade hoiab sündmustel silma peal.