Kuigi esimene Ameerika laev Empress of China randus kapten John Greeni juhtimisel Hiinas Guangzhou (Kantoni) sadamas juba 1784. aastal, polnud sellel faktil riikidevahelise diplomaatilise suhtluse seisukohast mingit kaugeleulatuvat tähendust. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et laeva pardal asus ka üks selle osanikke Samuel Shaw, kes oli USA Kongressilt saanud volitused Hiinas mitteametliku konsulina tegutsemiseks.
 
Esiteks ei õnnestunud Shawl luua kontakte Hiinat valitseva Qingi (Mandžu) dünastia keisrikojaga, et saada Ameerika Ühendriikidele diplomaatilist tunnustust või edendada muul moel ametlikku läbikäimist. Teiseks ei muutnud tema missioon midagi ka Hiina senises isolatsionistlikus välissuhtluspraktikas, kus kogu väliskaubandus käis 1760. aastast alates läbi kitsa, valitsuse poolt litsentsitud kaupmeeste rühma Guangzhous.
 
Shaw ei saanud ametlikke volitusi Kongressilt siiski lihtsalt ühe rahva uudishimust teise vastu. Lääneriikide ja sealsete kaupmeeste huvi tulusa idakaubanduse vastu oli järjest kasvanud ning kõrvuti eurooplastega olid Hiina peamiste väljaveoartiklite tee, portselani ja siidiga asunud kaubitsema ka Briti Ameerika kolooniate asukad. Seega astusid värskelt iseseisvunud USA võimud lihtsalt kaupmeeste varasemates jälgedes, püüdes luua senistele isevoolu liikuvatele suhetele laiemaid riiklikke raame ja diplomaatilist katet.
 

 

Peaaegu samal ajal, 1785. aastal, saabusid Ameerikasse ka esimesed hiinlased. Vähemalt on sellest ajast teada esimene hiinlaste USAs viibimise registreeritud fakt. Nemadki tulid Kantonist. Tegemist oli ühe kaubalaeva pardal Ühendriikidesse jõudnud kolme meremehega, kelle edasisest saatusest Uues Maailmas pole paraku midagi teada.
 
Pole imekspandav, et edasiste aastakümnete vältel suhted kahe maa vahel arenesid peamiselt isevoolu. Lõppude lõpuks olid Ameerika Ühendriigid pigem hõivatud oma lakkamatust laienemisest tingitud siseprobleemide ja indiaanisõdadega kui kaugele teisele poole Vaikset ookeani jääva Hiinaga. Sellest hoolimata oli juba 1790. aastaks Hiinat külastanud tervelt 28 USA kaubalaeva, mille reisid tootsid omanikele muinasjutulist kasumit ja aitasid suuresti kaasa Ameerika miljonäride esimese põlvkonna kujunemisele.
 
Õige pea ilmusid sel moel arenevate suhete peamiste kandjate, kaupmeeste ja meremeeste kõrval pildile ka kristlikud misjonärid. Nimelt otsustas The American Board of Commissioners for Foreign Missions 1830. aastal saata Hiinasse kristlikule äratustööle reverendid Elijah Bridgmani ja David Abeeli. Esimest neist võib õigustatult pidada ka sinoloogia üheks rajajaks USAs.
 
Neli aastat hiljem aga saabus Ameerikast Kantonisse doktor Peter Parker, kes rajas seal 4. novembril 1835 väikese dispanseri. Patsientide üliküllus sundis seda järjest laiendama, kuni dispanserist sai Guangzhou haigla.
 
Ent paralleelselt jõudis Hiina üha enam ka Ameerikasse. Siin oli üheks teetähiseks 12 aastat kaupmehena Hiinas tegutsenud Nathan Dunni poolt tema kodulinnas Philadelphias 1839. aastal korraldatud Hiina-teemaline näitus, kus vaatajad võisid tutvuda näidistega Hiina kunstist, arheoloogiast ja loodusest. Ülimenukaks kujunenud väljapanekut külastas üle 100 000 inimese ja 1841. aastal eksponeeriti väljapanekut ka Londonis.
 
Üha tihenevast läbikäimisest hoolimata jõuti ametlike suheteni kahe riigi vahel alles 1844. aastal, kui sõlmiti Wangxia leping.
 
Wangxia lepingu sõlmimine ei olnud siiski märk Pekingi kasvavast huvist USA vastu. See sai mandžude isolatsionistlikku välispoliitikat arvestades teoks üksnes tänu Hiina nõrkusele ja kaotusele esimeses oopiumisõjas (1839–1842), mille tulemuseks oli inglastega sõlmitud Nanjingi leping. Viimane kaotas senise litsentsitud kaupmeeste süsteemi, avas väliskaubanduseks neli uut sadamat ja tagas inglastele kaubavahetuses enamsoodustusrežiimi.
 
Wangxia leping astus Nanjingi lepingu jälgedes. Kuigi hiinlased püüdsid lepingu sõlmimisega igati venitada, keeldudes Ameerikast tema diplomaatilise missiooni puhuks Täievoliliseks Ministriks nimetatud USA välisministeeriumi diplomaadile Caleb Cushingile Pekingis keiserlikku audientsi andmast, alistusid nad lõpuks siiski. Cushingi ja tema Hiina partneri Qiyingi poolt allkirjastati leping, mis tagas USA kodanikele Hiinas eksterritoriaalsed õigused, andis Ameerika Ühendriikidele kaubanduses enamsoodustusreþiimi ja võimaldas lepingut kaheteistkümne järgneva aasta jooksul muuta.
 
Oluliseks sammuks diplomaatiliste suhete arengus – aga ka USA kohaloleku kinnistamisel Hiinas – oli samuti teise oopiumisõja tulemusena sõlmitud Pekingi konventsioon, mille kohaselt Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid said õiguse seni suletuna püsinud Pekingis diplomaatiliste esinduste rajamiseks.
 
Läbikäimise katalüsaatoriks oli selle kõige taustal kahtlemata ka USA jõudmine Vaikse ookeani rannikule, veel enam aga kullapalaviku puhkemine 1860. aastatel Californias. See tõi kogu Kaug-Idaga seonduva hoopis uuel tasemel Ameerika ettevõtjate ja valitsuse huvide keskmesse.
 
Seoses USA osariikide kujunemisega läänerannikul hakkas Ameerikasse valguma massiliselt odavat tööjõudu Hiinast, töötamaks eelkõige kaevandustes ja raudteel. Kahekümne järgneva aastaga jõudis hiinlaste arv seal juba saja tuhandeni.
 

 

Paraku ei jäänud tulemata ka komplikatsioonid. Hiinlaste arvu kasv, eelkõige nende kui odava tööjõu konkurents valgetele, põhjustas viimaste hulgas kiire hiina-viha kasvu, mis viis 1871. aastal Los-Angelesis ka esimese suuremate inimohvritega lõppenud hiinlastevastase pogrommini.
 
1882. aastal reageerisidki võimud hiinlaste vastu suunatud meeleoludele nn Chinese Exclusion Acti’ga, mis piiras järsult immigratsiooni Hiinast ja lõi seadusandliku mehhanismi hiinlaste väljasaatmiseks USAst.
 
Enne kui nimetatud akt reaalsuses märkimisväärset mõju avaldada jõudis, leidis aset aga veel mitu hiinlaste vastu suunatud vaenutegu, millest kõige verisem (28 hukkunut) oli Rock Springsi veresaun Wyomingis 1885. aasta septembris.
 
Nimetatud intsident oli oma jõhkruses sedavõrd räige, et põhjustas USA-Hiina ametlikes suhetes mõningaid komplikatsioone, ameerikavastaste meeleolude kasvust Hiinas kõnelemata. Kõige selle tulemusena oli president Grover Cleveland sunnitud ühes oma kõnes möönma, et taolised intsidendid on kahetsusväärsed ning et rassivihale ei tohi olla Ameerikas kohta. Valitsus otsustas kannatanutele eraldada kompensatsiooniks ka ligemale 148 000 dollarit, kuid raha anti hiinlastele üle siiski kui annetus, mitte kui valitsusepoolne, süüd omaks võttev valuraha. Ka ei esinenud USA ametiisikud Hiina valitsuse ees mitte mingite ametlike vabandustega.
 
Ometi olid Ameerika Ühendriigid 19. sajandi lõpuks kõigi takistuste ja ebameeldivuste kiuste nihutanud Hiina selgelt oma välispoliitika prioriteetsete sihtmaade hulka. Sellel kohal püsib Hiina oma enam kui kuuskümmend aastat püsinud kommunistlikule valitsusele vaatamata praegugi.