On hea vene kõnekäänd, millele leidub vaste, ma usun, nii eesti kui mis tahes muus keeles: „Targale piisab.” Targale piisab isegi nendest dokumentidest, mis on aja voolus imekombel säilinud ja 1992. aasta alguses avalikuks tehtud. Piisab, et mõista: Punaarmee pealetungi tõepoolest planeeriti.   

Kuid meil ei ole ainult plaanid. Plaanide kohta saab tõesti öelda, et need on võltsitud. Keegi lihtsalt istus ja joonistas ajaviiteks. 

Meil on ka tegelik sündmus – 1941. aasta maikuus alanud Punaarmee laiaulatuslik ümberpaigutamine läände.   

Kui ma ütlen „laiaulatuslik”, siis on jutt rohkem kui sajast diviisist ja kolossaalsest hulgast tehnikast, relvastusest, laskemoonast ja kõigest muust. Ma ei hakka seda siin pikalt analüüsima, kuid me näeme tohutut voolu, mis liigub idast läände. Me näeme, kuidas just eendite tippudes, just seal, kust pidid andma lööke need nooled, mida te nägite, koonduvad Nõukogude väed. Nende selja taga aga rivistub üles veel terve teine strateegiline eðelon, mis koosneb 19., 16., 21., 20. ja 21. armeest. Need kontsentreeruvad Lvivi ja Biaùystoki eendis.   

Me teame, et see koondamine – see inimkonna ajaloo küllap kõige suurem ümberpaigutamine – toimus. Meil on vedude plaane puudutavad dokumendid, ja meil on veel väga huvitav asi – me teame, millal see koondamine pidi lõppema. Umbes juuli keskel – 1941. aasta juuli esimesel dekaadil. See on fakt. Minu meelest võib ka siinkohal öelda: „Targale piisab.” Sellepärast, et juuli keskpaigaks lõppev koondamine ei saanud olla mingil juhul kaitseotstarbeline. See sai olla koondamine kallaletungiks, pealetungiks. Miks?   

Aga sellepärast, et Venemaal järgneb talvele kevad. Lumi sulab ära millalgi aprillis, mai keskpaigaks. Meil on siin endise Nõukogude Liidu lääneosas praegu mai keskpaik. Kõik on kuivanud, rohi haljendab, valge aeg on pikk, sulavesi on ammu ära voolanud, teed tahenenud. Niisiis on mai keskpaik normaalne aeg, et sakslased hakkaksid tungima Nõukogude Liitu.   

Nagu me teame, oligi esialgse Barbarossa plaani järgi kavas alustada invasiooni just 15. mail. Kuid teatud sündmused, s.t sõda Balkanil, Jugoslaavias, sundis sakslasi invasiooni 22. juunile edasi lükkama. Ja see on väga hilja. Seetõttu jõudsid sakslased Moskva alla juba sügiskülmadega. Vihma, pori ja lumega.   

Nii et isegi 22. juuni oli kliimaolude seisukohast juba hilja. Hakata Nõukogude Liitu ründama juuli lõpus või augusti alguses ei tulnud kõne allagi. Isegi kui kõige pöörasemat, väga julgeid sihte seadnud Barbarossa plaani oleks alustatud juuli lõpus, oleks Arhangelski–Astrahani joonele jõutud keset talve jaanuaris, vööni sügavas lumes. Kui Saksa invasioon poleks alanud enne juuli lõppu, siis poleks ta põhimõtteliselt saanudki alata. Nõukogude vägede koondamine oli planeeritud lõpetada juuli keskpaigaks.   

Loodan, et mu mõte on piisavalt lihtne ja arusaadav: kui Stalin ja Nõukogude juhtkond pelgasid sakslaste sissetungi, siis oleksid nad pidanud alustama kõike märtsis-aprillis, et vägede koondamine ja kaitsegrupeeringu paigutamine 1. maiks lõpule viia. Kui nad aga alles mai lõpus alustasid ja kavatsesid koondamise juuli keskpaigaks lõpule viia, siis ei saanud mingist kaitsest juttugi olla. Aga ka see ei ole veel kõik. Me võime vaadata, kuidas nägi välja tegelik koondamine, nii et see kõik läheb väga huvitavaks.   

Pildil on Nõukogude mehhaniseeritud korpused. Suurus, on võrdeline tankide arvuga. Mida rohkem, seda suurem. Mida me näeme? Jälle võin ma öelda sama lause: „Targale piisab.”   

Näeme, et tankid on koondatud kahele eendile, surutud vastu piiri, surutud vastu eendite tippe. Ja pange tähele seda punktiirjoont. Mis joon see on? See on endine Nõukogude–Poola piir. Miks see on tähtis?   

Asi on selles, et Nõukogude–Poola piirist lääne pool ei olnud ühtegi tähtsat tööstusobjekti. See on endine Poola, endine Ida-Poola, majanduslikult mahajäänud piirkond, kuhu Nõukogude Liit ei olnud kahe aasta jooksul midagi uut ehitanud. Oli täiesti mõistetav, et kui NSV Liit kavatses end kaitsta, kui NSV Liit kartis, et talle kallale tungitakse, siis oleks tulnud viia kõik suured väeosad sellest piirist ida poole ja kasutada vastomandatud territooriumi turvapadjana. Meie aga näeme täpselt vastupidist tegevust. Endisest Nõukogude–Poola piirist ida pool ei ole peaaegu mitte midagi, peale Kiievi sõjaväeringkonna kolme väga väikese lõpuni komplekteerimata mehhaniseeritud korpuse, peajõud on aga surutud vastu eendite tippe.   

Läheme edasi. Asi läheb veel huvitavamaks. Need on mehhaniseeritud korpused, mis said niinimetatud uusi tankitüüpe, s.t T-34 ja KVsid. Neid korpusi on täpselt viis tükki. Kus nad asuvad? Seal, kus nad peavadki pealetungiks asuma. Kusjuures, kui ma pöördun praegu tagasi ja me vaatame selle pealetungi plaani, siis te näete, et korpused seisavad just seal, kus nad peavad seisma. Kust lähevad nooled, seal seisavadki meil mehhaniseeritud korpused, maksimaalne hulk tanke.   

Aga kuidas on lennukitega? Loomulikult sama lugu. Siin on lennudiviiside paigutus. Siin on aga lennudiviisid, mis on saanud uut tüüpi lennukeid. Mida rohkem ringe, seda rohkem lennukeid. Minu meelest on kõik täiesti selge. Ja selle ettevalmistuse suuremastaabiliseks sissetungiks Euroopasse, mis pidi algama tõenäoliselt 1941. aasta juuli lõpus või augusti alguses, katkestas Saksamaa sissetung 22. juuni koidikul.   

Mis toimus pärast seda? Pärast seda toimus grandioosne ja ajaloos seninähtamatu katastroof.   

Mida te enda ees näete? Ühes ja samas mastaabis on kujutatud kaht lahingutegevuse kaarti. Siin on lahingud Prantsusmaal. Te jõudsite märgata, et Prantsusmaa ja Inglise liitlaste purustamine 1940. aasta mais, mida Nõukogude kombel nimetati Wehrmacht’i triumfikäiguks mööda Euroopat, toimus väikesel maatükil, mis oli pindalalt 4–5 korda väiksem kui see territoorium, mille sakslased läbisid Nõukogude Liidus esimese kahekümne sõjapäevaga. Nii et seal oli näidatud sakslaste edasiliikumist läänerindel mais 1940, ja esimese kahekümne päevaga juunis-juulis 1941. Mõistagi ei ole edasiliikumine nii hirmus. Hirmus on kõik muu.   

Esimese kahe või kahe ja poole sõjakuu jooksul kaotas Nõukogude Liit kujutlematul hulgal tehnikat: üle 15 000 tanki – kõigil Euroopa maadel ei olnud kokku nii palju tanke, Punaarmee kaotas 65 000 miinipildujat, üle 10 000 lennuki. Võrdluseks – sakslastel oli 22. juuniks 2500 lennukit. Nõukogude armee oskas kaotada kahe esimese sõjakuu jooksul 3,8 miljonit laskurrelva. Kõige üllatavam on aga edukalt peale tungiva Wehrmacht’i ja end väga halvasti kaitsva Punaarmee kaotuste vahekord.

Igasuguse loogika, kõikide sõjateaduse seaduste järgi peaks pealetungija kandma suuremaid kaotusi. Aga mis juhtus tegelikult? Nõukogude ja Saksa tankikaotuste vahekord oli 1941. aasta juuli lõpuks 19:1 (19 hävitatud Nõukogude tanki eest tuli sakslastel maksta ainult ühe oma tankiga).   

Kui aga rääkida kogu 1941. aastast, alates 22. juunist kuni aasta lõpuni, siis isikkoosseisu kaotused, s.t inimeste – sõdurite –, kaotuste vahekord on täiesti uskumatu, võimatu ja mõeldamatu – 25:1. 1941. aasta jooksul kaotasWehrmacht idarindel pöördumatult, s.t tapetute ja teadmata kadunutena, 300 000 inimest, Punaarmee aga kaotas 8 000 000 inimest. Jagame ühe arvu teisega – saame 25:1.   

See vahekord oleks võimalik ainult juhul, kui valged kolonisaatorid oleksid randunud Aafrikas kuulipildujate ja kahuritega, ning rünnanuks metslasi, kes üritasid neid odade, kõblaste ja nooltega tagasi tõrjuda. Siis oleks arusaadav. Punaarmee aga oli oma vastasest tehniliselt igas suhtes üle – tal oli kordades rohkem tanke ja lennukeid, mõnevõrra rohkem suurtükke, ning tema kasutada oli kokku kolm korda rohkem inimesi. Nii et tegemist on millegi uskumatu ja võimatuga. Tohutu armee, Punaarmee, löödi puruks erakordselt kiiresti, see kandis kolossaalseid kaotusi, kusjuures vastane, kes ta purustas, kandis 15–20–25 korda väiksemaid kaotusi. Kas on see võimalik? See ei ole võimalik. Ometi nii juhtus.   

Niisiis kerkib ajaloolaste ette ülesanne. Kõigepealt tunnistada fakti – see võttis aega umbes 60 aastat. Küll mitte Nõukogude ajalooteadusel – nemad ei ole seda tänaseni tunnistanud. Kuid 60 aastat pärast neid sündmusi on lõpuks õnnestunud valjusti ja avalikult tunnistada tõsiasja, et toimus uskumatu sõjaline katastroof, ning esitada küsimus, miks see ikkagi toimus.   

Ma ei hakka raiskama teie aega ja tähelepanu, et esitada tuntud Nõukogude väärõpetusi küll Wehrmacht’i väidetavast arvulisest ülekaalust, mida mõistagi ei olnud, küll Nõukogude relvastuse väidetavast tehnilisest mahajäämusest. Isegi kui see mahajäämus oli, ei saanud sellega seletada säärast kaotuste vahekorda.   

On teine vastus. See on küllaltki ilmne, ning seda kinnitavad täielikult dokumendid, arvud ja faktid. Punaarmeed ei purustatud lahinguväljal. Ei olnud niisugust lahingut, kus oleks hukkunud ühel pool 25 Nõukogude sõdurit ja teisel pool üks sakslane. Punaarmee läks laiali ja hajus. 1941. aastal kaotatud 8 miljoni punaarmeelase hulka kuuluvad need 3,8 miljonit, kes langesid vangi. Väejooksikute hulka on raske kokku lugeda. Siiski on hiljuti avalikustatud ja avaldatud NKVD dokumendid, mille järgi ainuüksi 1941. aasta kuue kuuga ja ainuüksi NKVD poolt – kuigi väejooksikuid püüdsid ka teised struktuurid –, vahistati 710 000 desertööri. Kaugeltki mitte kõikidel maailma armeedel pole nii suurt isikkoosseisugi.   

710 000 desertööri vahistati, kuid need olid need, kes põgenesid itta. Normaalne desertöör ei jookse aga itta, kui ta perekond on jäänud sakslaste okupeeritud territooriumile, vaid ikka perekonna juurde. Kui paljud põgenesid läände, seda me ei tea. Kuid me teame, et Saksamaa poolt okupeeritud territooriumidelt kutsuti aastail 1943–1944 mitmel korral teenistusse 940 000 meest.   

Mitmel korral tähendab seda, et nad olid armee koosseisus, siis jäid miskipärast oma väeosast kõrvale, siis aga leiti nad üles ja kutsuti uuesti teenistusse, nii et me saame 940 000 pluss 710 000. See on juba vähemalt 1,5 miljonit desertööri, kes said paljastatud, arvestamata neid, kes läksid sakslaste teenistusse SS-vägedesse ja politseiüksustesse, kes hukkusid okupatsiooniaastatel või kes põgenesid läände. Nii et kõige tagasihoidlikuma, kõige minimaalsema hinnangu järgi kaotas Punaarmee vangide ja väejooksikutena suurusjärgus 5,5 kuni 6 miljonit inimest. Kui me võrdleme nende hulka Punaarmee lähtearvuga lahingutegevuse alguses, siis on neid kaks korda rohkem.   

Püüdke sellesse arvu süveneda. Armee läks üks kord täielikult laiali, ja siis läks veel üks kord täielikult laiali. Vangide ja väejooksikute koguarv ületas kahekordselt relvajõudude lähtearvu.   

Neidsamu uskumatuid asju me näeme lahingutehnika vallas. Punaarmee kaotas 1941. aasta jooksul 6 340 000 ühikut laskurrelvi. Niisugune hulk vintpüsse ei saa ju ometi katki minna. Võib öelda, et Nõukogude lennukid ja tankid olid viletsad ja kõik oli vilets, aga kas Mussini kolmeliinine vintpüss oli siis tõesti nii lootusetu, et poole aastaga võis neid katki minna 6,5 miljonit tükki? Või siis kaotas Punaarmee iga kuu 2 000 tankitõrjekahurit, 1943. aastal aga läks täpselt samasuguseid kahureid kaotsi juba viis korda vähem.  

AUTORIST 

Mark Solonin on ajaloolane ja publitsist, Teise maailmasõja uurija