Õhtumaades Lõuna-Koreast kõneledes meenuvad enamasti peale tema põhjanaabri Põhja-Koreaga jagelemise ja Samsungi mobiiltelefonide ka rohked tudengite protestiaktsioonid, mis sageli kulmineeruvad korrakaitseorganite ja üliõpilaste vaheliste kokkupõrgetega. Võiks arvata, et Korea Vabariigis on tudengiaktivismil halb maine, kuid see on kaunis ekslik. Tegelikkuses on üliõpilaste meeleavaldused korealaste seas suures soosingus, võiks öelda, et isegi au sees.
  
1919 – Korea esimesed iseseisvuspüüdlused
 
Põhjus peitub tudengite märkimisväärses rollis Korea iseseisvumisliikumistes 1919. aastal. Korea poolsaarel kehtis Jaapani koloniaalvõim. Kõrgharidust sai omandada vähesed ja sedagi ainult Jaapanis. Kuuldused Pariisi rahukonverentsilt, kus tollane Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson märkis ära iga rahva õiguse enesemääramiseks ja iseseisvumiseks, levisid Tokyos õppinud korea tudengite seas. Wilsoni kõnest innustunud üliõpilased tegid avalduse Jaapani valitsusele (1890-1945 kehtis Jaapanis konstitutsiooniline monarhia), milles nõuti vabadust koloniseeritud Korea poolsaarele. Avaldus kandus kiirelt edasi kodumaale, see sai ajendiks hilisemale Esimese Märtsi Liikumise tekkimisele. Meedia kaudu väljendati rahulolematust Jaapani koloniaalvõimu vastu, mis alavääristas korealasi, käitus omavoliliselt maa suhtes ja kasutas Korea poolsaare majandust oma hüvanguks.
 
Jaapani valitsuse üllatuseks kasvas deklaratsioonidest välja 1919. aasta 1. märtsi väljaastumine, mille käigus allkirjastatud dokumendis taotleti Korea poorsaarele ja selle rahvale vabadust. Jaapanil polnud loomulikult mitte mingisuguseid plaane lasta poolsaar priiks, kõik Esimese Märtsi Liikumise liidrid vahistati ning algatus suruti maha. Kuigi likvideeriti võimalus poolsaare vabanemisest koloniaalvõimust, polnud võimalik maha suruda korealaste soovi iseseisvaks saada – grupp Esimese Märtsi Liikumisest asutas Ajutise Korea Vabariigi Valitsuse, kes hakkas tegutsema eksiilvalitsusena Hiinas, Shanghais. Eksiilvalitsuse presidendiks sai Syngman Rhee.
 
Segased ajad
 
Teise maailmasõja ja Jaapani koloniaalvõimu lõpp tõi Korea poolsaarele vabaduse, kuid mitte rahu. Vaatamata 1943. aasta Kairo deklaratsiooni otsusele ühtsest Koreast tõi võimuvõitlus 1950. aastate alguses Korea poolsaarele kodusõja ja jaotas hiljem ühe rahva 38. laiuskraadilt kaheks eri riigiks. Lõunasse tekkis demokraatlikku riigikorda lubanud presidendi Syngman Rhee käe all USA ja ÜRO liitlane Lõuna-Korea ehk Korea Vabariik. Põhja jäi Nõukogude Liidu eestkoste all olev Põhja-Korea Rahvavabariik ja totalitaarne Kim Il-Sungi diktatuur.
 
Syngman Rhee autokraatia
 
1960. aastal toimusid presidendi- ja asepresidendivalimised, mis tekitasid rahuolematust üliõpilaste ja töölisklassi seas. Pea kümme aastat võimul olnud president Syngman Rhee võitis kindlalt ka seekordsed valimised, kui tema oponent oli vahetult enne valimisi haigestunud ja surnud, lisaks sai Syngman Rhee asepresidendi kandidaat Lee Ki-Bung uskumatu 81% häälteenamuse. See viis ühiskonna meeleavaldusteni. Kuigi silmnähtavalt anormaalne valimistulemus tekitas vastumeelsust, oli see vaid üks paljudest põhjustest, miks tuldi umbusaldust avaldama Syngman Rhee autokraatse valitsuse vastu: ligi 10 aastat kestnud repressioonid teisitimõtlejate vastu, peaaegu olematu majanduslik edasiminek viimastel aastatel ning Syngman Rhee võitmatus poliitareenil.
 
15. märtsil alguse saanud rahumeelsed meeleavaldused Masani linnas arenesid vägivaldseteks kokkupõrgeteks politseiga. Pöördepunktiks, mis soodustas meeleavalduste levimist edasi teistesse linnadesse, oli tudeng Kim Ju-Yuli surnukeha leidmine Masani rannast. Võimuorganite sõnul oli surma põhjus uppumine, kuid rahva seas levisid hoopis jutud võikalt moondunud koljust, mille tekitas arvatavalt pisargaasi granaat. Uudised Kim Ju-Yuli surma põhjustest lisasid meeleavaldustele vaid tuure juurde ning rahutused levisid edasi juba Sŏuli.
 

 

19. aprillil kogunesid Korea Ülikooli tudengid protestimarsiks presidendi ametimaja juurde. Teel Sinise Maja juurde meeleavaldajate arv kasvas nii tavakodanike kui ka õppurite arvelt. Sinist Maja valvanud sõdurid olid tugevas vähemuses kohale ilmunud rahvamassi ees. Et meeleavaldajaid laiali ajada, avati tuli tuhandete rahumeelsete protestijate vastu, mille tulemusena hukkus ligi 140 ning haavati tuhandeid inimesi. Sŏulis juhtunu andis üle riigi toimuvatele väljaastumistele veelgi hoogu juurde. Rahutuste lainet hakati kutsuma aprillirevolutsiooniks, mille põhimissioon lõpuks ka täideti: 80-aastane president Syngman Rhee astus tagasi.
 
Kuigi saavutati presidendi tagasiastumine ja Liberaalse Partei valitsusaja lõpp, ei suudetud saavutada suurima oponentpartei, Demokraatliku Partei, võimuletulekut. Selle asemel haaras ohjad kindral Park Chung-Hee militaarne valitsus. Raske on öelda, kas seetõttu võib aprillirevolutsiooni õnnestunuks pidada, sest üliõpilased ei soovinud ainult Syngman Rhee tagasiastumist, vaid parandada ka kodaniku heaolu ühiskonnas ja tuua tagasi demokraatia. Kahjuks läks korda ainult sillutada tee uue autokraatse riigipea võimuletulekuks.
 
Gwangju verevalamine ja eelmäng
 
Aprillirevolutsiooni järel võimule tulnud Park Chung-Hee 18-aastane militaarvõim ei jäänud kahjuks viimaseks taoliseks Korea Vabariigi ajaloos. 1970. aastate lõpp möödus demonstratsioonide tähe all. 1979. aastal majanduskasv aeglustus, sõna- ja ajakirjandusvabadus puudus täielikult, dissidente kiusati taga. Jälle kord avaldas noor haritlaskond oma rahulolematust riigivõimu vastu Pu-Ma (Pusani ja Masani linn) demonstratsioonidega. Võimud surusid meeleavaldused vägivaldselt maha; Park Chung-Hee valitsus oli kaotanud oma senise toetajaskonna täielikult.
 
1979. aasta oktoobris mõrvati Park Chung-Hee Korea Luure Keskagentuuri ehk KCIA poolt, kes pidas presidendi üliõpilasrahutuste käsitlust riigile hukutavaks. Presidendi mõrv tekitas veel suuremat lootust demokraatia järele, kuid õnnetuseks korraldas kindral Chun Doo-Hwan järjekordse riigipöörde ning lootus rahva võimust kadus. 1980. aastal oli Lõuna-Korea triivinud sõnavabadusest ja rahvavõimust veel kaugemale – 17. mail kehtestati sõjaseisukord, sulgeti ajutiselt teadmata ajaks ülikoole ja keelustati igasugused poliitilised liikumised. Mitmel pool üle riigi toodi sõjaüksused tänavatele, et sõjaseisukorda kindlustada. Diktatuuridele kõige vaenulikuma provintsi Joella keskuses Gwangjus sai alguse üks Lõuna-Korea ajaloo kõige verisemaid üliõpilasülestõuse. 18. mai hommikul kogunesid tudengid kohaliku ülikooli ette protestimaks ülikoolide kinnipaneku üle. Ligi 200 üliõpilase vastu astunud 30 sõduri vahel tekkinud kokkupõrge levis tundide jooksul üle linna. Nii meeleavaldajate kui ka mahasurujate arv suurenes kiirelt. Kohale tulnud sõjasalgad näitasid välja erilist jõhkrust ja halastamatust kõigi suhtes, kes ette jäid. Pealtnägijate sõnul tuli ette episoode, kus sõdurid tääkisid läbi isegi lapsi ja rasedaid.
 
Relvastatud kokkupõrked linnakodanike ja sõjaväe vahel kestsid mitu päeva. Üheksapäevane vastuhakk Gwangjus tipnes vahepeal linna üle võtnud kohaliku Õpilaste Kokkuleppe Komitee ja Kodanike Kokkuleppe Komitee allasurumisega ning armee taastas riigivõimu linnas. Peale Gwangju toimusid veel väljaastumised mitmes teises linnas, kuid enamjaolt jäid need rahumeelseteks. 28. maiks olid riigis meeleavaldused lõppenud, sest protestimeelsed olid sõna otseses mõttes verest tühjaks voolanud.
 
Tollase valitsuse ametnikud märkisid meeleavalduste lõpptulemuseks 170 hukkunut ja 380 vigastatut, kuid välisvaatlejate sõnul ulatus hukkunute arv 1000 ja 2000 vahele. Ülestõusu järel vahistati 1394 inimest, süüdi mõisteti 427, neist 7 surma ja 12 eluaegset vanglakaristust kandma. Kuigi Chun Doo-Hwani valitsus jäi püsima veel mitmeks aastaks, oli see kindlasti pikemas perspektiivis suur tõukepunkt Lõuna-Korea demokratiseerumiseni 1980. aastatel. Alates 2000. aastast antakse igal aastal välja Gwangju inimõiguste preemiat inimestele ja organisatsioonidele, kes on eriliselt silma paistnud inimõiguste kaitsmisega maailmas.
 
21. sajandi noored ja mured
 
Tänapäeva Lõuna-Koreas, kus demokraatia on jalule seatud, on tudengid jätkuvalt, sh välispoliitiliselt, kõige aktiivsem meelsuse avaldaja, kuna töölkäijatel pole nii palju aega miitingutel osaleda. Siiski lasuvad noorte õlgadel uued ja palju maisemad probleemid. 20 aastaga maailmas üheks edukaimaks majandusriigiks tõusnud Lõuna-Koreas on kõrgharidus justkui religioon. Kehtib mõtteviis: „Kui sul pole kõrgharidust, pole sind olemas”. Kõrgharidus on sotsiaalse staatuse üks näitajaid, millele viitavad ka riigi püüdlused aidata keskkooliastme lõpueksameid tegevaid õpilasi. Sel päeval on üle riigi terved ühistranspordisüsteemid ümber korraldatud, politseinikud eskordivad õpilasi tipptunni ajal eksamitele ja isegi lennujaamad ja börsiturud on eksamipäevast häiritud. Keskkooli lõpuaasta, mida korea õpilased armastavad kutsuda kui „aasta põrgut”, kulmineerub lõpueksamiga, millest oleneb kogu nende elu. Vanemate surve, rahaline toetus ja ka ühiskonnapoolne tugev ootus murrab sadu õpilasi aastas, tõstes enesetapu esmaseks surmapõhjuseks 15–24-aastaste vanusegrupi seas.
 

 
Õnnelikke ootab ees aga üks maailma kalleima hinnaga ülikool ning ka see ei taga oodatud tööd tööturul. 2011. aasta andmetega on töötute arv 20ndates aastates olevate elanike seas üle 20%. Samal 2011. aastal tulid Lõuna-Korea kõige hinnatuma kõrgkooli Sŏuli Riikliku Ülikooli tudengid protestiks välja aina kallinevate õppemaksude vastu, mis muudavad majandusliku olukorra raskeks nii tudengite kui ka nende vanemate jaoks, kelle sissetulekust suurem osa läheb laste õppemaksuks ja vara pannakse laste parema hariduse tagamiseks laenude saamiseks panti. Osa tudengeid, keda vanemad rahastada ei suuda, töötavad vähemalt ühel poole kohaga töökohal või äärmuslikel juhtudel üritavad tudengid ots otsaga kokku saada raha eest meditsiinilistes eksperimentides osaledes.
 
Vastusena tudengite meeleavaldustele vähendas valitsus 2012. aastal küll esimest korda alates 1948. aastat õppemakse, kuid nõudis protesteerinud tudengeilt ligi 140 miljoni woni ulatuses trahviraha, süüdistades neid „ebaseaduslikus kogunemises”. Igal juhul on väga tõenäoline, et lähiajal on Lõuna-Koreas oodata uusi meeleavaldusi õppemaksude ja kõrghariduse teemal, sest vaevu toime tulevate üliõpilaste väljavaated ei ole kõige helgemad, liiati võitis viimased presidendi valimised vanema generatsiooni lemmik Park Geun-Hye, kes on teatavasti kunagise presidendi Park Chung-Hee tütar.