Valitsus toetab riigikaitsekomisjoni esitatud solidaarsusdeklaratsiooni, mis hõlmab ELi riike, samuti Norrat ja Islandit. Meie lähipiirkonnas ei ole ette näha sõjalisi konflikte, mis puudutaksid ühtainust riiki. Rootsi ei jää passiivseks, kui mõni teine liikmesriik või Põhjala riik langeb katastroofi või rünnaku ohvriks. Samasugust käitumist ootame ka nendelt riikidelt, juhul kui hätta satub Rootsi. Niisiis peaks Rootsi suutma sõjalist toetust niihästi anda kui ka vastu võtta.
See omal algatusel sündinud Rootsi solidaarsusdeklaratsioon sisaldab kolme uudist.
Esiteks loobume sõnaselgelt võimalusest jääda lähipiirkonna konflikti korral kõrvalseisjaks.
Teiseks on tegemist esimese nüüdisaegse valitsusdokumendiga, milles öeldakse, et me sõltume teiste riikide abist, kui meid ähvardab oht või kui meid rünnatakse.
Kolmandaks väljendame ka võimalust anda konflikti korral sõjalist abi teistele riikidele.
Tegelikult puudutasid need muudatused enamjaolt ametlikku kaitsepoliitilist doktriini ja retoorikat. Strateegilises reaalsuses olid nende lausete elemendid kajastunud juba ammu.
Külma sõja ajal valitses kaitsepoliitiline seisukoht „mitte kuuluda sõjalistesse liitudesse rahuajal ja sellest tulenev neutraalne roll sõja puhkemisel” – ehk lihtsamalt öeldes neutraalsuspoliitika. Me kujutasime ette, et Rootsi territooriumil ei olnud niisugust väärtust ründaja (see tähendab Nõukogude Liidu) silmis, et seda ähvardaks teistest riikidest isoleeritult ründamise oht. Rootsi strateegiline väärtus põhines pigem territooriumi tähtsusel baaside- ja transiidipiirkonnana, kui peaks tekkima konflikt kahe suurjõu vahel. Me oletasime, et kombinatsioonreassurance‒deterrence (e.k rahustus‒heidutus) jätaks Rootsi riigi Nõukogude Liidu jaoks sõjategevusest kõrvale.
Mõistest neutraalsuspoliitika loobuti Euroopa Liitu astumisega. Blokiväline staatus siiski säilis ja seda põhjendati veel 2002. aasta välispoliitilises deklaratsioonis sõnadega „võimalus säilitada neutraalsus lähipiirkonnas aset leidvate konfliktide korral”.
Seejärel on üldsõnalisemalt räägitud tegutsemisvabadusest ja üha rohkem rõhutatud, et julgeolek rajaneb koostööl teistega.
Heidutus, millele sõjalistesse liitudesse mittekuulumise doktriin tugines, hõlmas ridade vahel ka väljastpoolt, s.t NATOst saadava abi võimalust. Sellest ei soovitud siiski kuigi valju häälega kõnelda, võttes arvesse reassurance’i-vajadust Nõukogude Liidu suhtes. Veelgi kiivamalt varjati seda, et me tegime mõningaid salajasi ettevalmistusi relvastatud abi vastuvõtmise lihtsustamiseks.Rootsi sõdurid Afganistanis 2010. aasta novembris. Rootsi kavatseb peaminister Frederik Reinfeldi sõnul oma väed Afganistanist ära tuua hiljemalt 2014. aastaks ning jätkata seejärel Afganistani abistamist üksnes tsiviilprojektide raames. Foto: Scanpix
Uue aastatuhande esimesel kümnendil oli Rootsi kaitsevõimet kärbitud sellise tasemeni, kus me ei saanud enam usutavalt väita, et suudame end oma jõududega kaitsta. Uueks lipukirjaks sai „kaitse koostöö kaudu”. Endiselt väideti, et see ei olnud vastuolus blokivälise staatusega.
Mis puudutab kolmandat uudist, siis oli strateegiline tõsiasi, et Rootsi kaitsevõime külma sõja ajal kujutaski endast pigem just toetust naabermaade, eelkõige Norra kaitsele. See tulenes loogiliselt eespool nimetatud arvamusest, et rünne meie vastu võiks toimuda vaid ulatuslikuma sõjategevuse raames.
Kannapöörde põhjusi on üldjoontes kolm. Üht juba nimetati: Rootsi vähenenud kaitsevõime. Teine põhjus on Euroopa Liidu solidaarsusdeklaratsioon, Lissaboni lepingu artikli 42 lõige 7, kus on kirjas:
Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära.
Viimane lause, mis oli lisatud blokiväliseid liikmeid silmas pidades, ei oma Rootsi jaoks tähtsust, sest meie praegune doktriin ütleb ainult seda, et me ei kuulu sõjalistesse liitudesse, ega puuduta vähimalgi määral meie tegutsemist sõjaolukorras.
Kolmas põhjus on üha suurem ühtekuuluvus Balti riikidega. Sellel nähtusel on ajaloolised juured, ent alates Nystadi rahust 1721 on see olnud varjusurmas. Balti riikide iseseisvuse säilitamisse suhtuti sõdadevahelisel ajal pessimistlikult ning 1940. aasta sündmused õigustasid seda pessimismi. Ent pärast vabanemist 1991. aastal hakati peaminister Carl Bildti eestvedamisel Balti riikide iseseisvust toetama, meetmed muutusid ajapikku üha julgemaks ja hõlmasid isegi relvatarneid uutele Balti kaitsejõududele, aidates neil sel moel täita NATOga liitumiseks vajalikke kriteeriume.
Solidaarsusdeklaratsiooni vastuvõtmine tähendas, et need kolm kaalutlust põimiti kokku julgeolekupoliitiliseks ja strateegiliseks doktriiniks, millest peaks kaitsepoliitika edaspidi juhinduma. Küsimus on ainult selles, kui usutav see on. Kas lisaks tahtele on olemas ka reaalne võimekus?
Selle väljaselgitamiseks koostati Rootsi Kuninglikus Sõjateadusakadeemias 2010. aastal minu juhtimisel uurimistöö, mis 2011. aasta mais ilmus ka raamatuna „Till bröders hjälp” („Vendadele appi”) ning ingliskeelses tõlkes „Friends in Need” (2012). Töös uurisime Rootsi strateegilisi ja operatiivseid tegutsemisvõimalusi kolme stsenaariumi korral, mis käsitlesid ühe või mitme Balti riigi ähvardamist või ründamist Venemaa poolt.
Lähtusime sellest, et Balti riikide turvalisus põhineb enamjaolt nende NATO liikmestaatusel ja et abioperatsioonid toimuvad selle sõjalise liidu juhtimisel. Rootsi roll võib sellistes operatsioonides olla erinev:
- Osalemine maavägedes, mis pannakse kokku ennetaval eesmärgil või mis astuvad vastu sisse tunginud vaenlasele.
- NATO lennu- ja mereväebaaside paigutamine Rootsi territooriumile.
- Abitranspordi turvamine merel ja õhus.
- Selliste Rootsi territooriumi osade kaitse, mis kallaletungija valdusesse sattumisel takistaksid sõjalise abi andmist Baltikumile.
1. Rahutus ilma otsese sõjaohuta, nagu nn pronkssõduri kriis aastal 2007. NATO näitab üles solidaarsust õhuturbemeetmete tugevdamise ja ulatuslikuma mereväeõppuse kaudu ning esitab soovid Rootsi osalemise kohta.
2. Olukord, kus Baltikum tunnetab sõjalist ohtu Venemaa poolt, ent Venemaa eesmärgid on endiselt ebaselged. NATO toob maavägesid Baltikumi, ühe brigaadi igasse riiki, ning paigutab lähipiirkonda õhuväeüksusi. Rootsilt ja Soomelt küsitakse kummaltki üht pataljoni ühte NATO brigaadi ning võimalust paigutada nende territooriumile Ameerika sõjalennukeid ja ühtse lennujuhtimise korraldamist.
3. Sõjaolukord, kus NATO jääb mingil põhjusel hiljaks. Vene väed tungivad Baltikumi ja NATO sooritab sõjalisi operatsioone, et Balti riike kaitsta. NATO õhuväed sekkuvad ja liit proovib säilitada Baltikumis ühe eelposti, kust vabastamisoperatsioone koordineerida. Rootsile antakse teada, et tema õhuruumi kasutatakse Baltikumi suunal toimuvateks lennuoperatsioonideks. NATO soovib paigutada oma lennuväge Rootsi pinnale baasidesse ja palub tugevdada Gotlandi kaitset. Uuritakse ka Rootsi võimalust raskemaid mehhaniseeritud üksusi otsekohe soovitud eelposti üle viia.
Rootsi tegutsemisvõimalusi neis kolmes stsenaariumis analüüsides jõudsime järeldusele, et Rootsi võib edukalt osaleda solidaarsusaktsioonides, aga kahe tõsisema stsenaariumi korral ilmneks rida puudusi. Kõige olulisemad puudused on järgmised:
- Pikk aeg, mis kulub rahuaegsete väeüksuste koondamiseks ja ühisõppusteks, et moodustada lahingurühmi armee koosseisus.
- Puudulik kaugmaa-õhutõrjevõime maismaa- ja mereüksuste kaitsmiseks lukustab suure osa õhuvägedest omaenda baaside kaitsmisele. Vägede paigutamisel Gotlandile või Baltikumi ei ole suutlikkust eskortida mereväealuseid. Toetus maavägedele on puudulik.
- Ebapiisav võime võtta vastu ja kaitsta Ameerika sõjalennukeid Rootsi baasides ja korraldada õhuvägede lahingtegevust.
- Gotlandi ebapiisav kaitse. Kolmas stsenaarium on tegelikult veel liigagi leebe. Venemaa tegevusplaan Baltikumi vastu võiks esmase sammuna hõlmata ka õhurünnakut Gotlandile, et sinna paigutada õhutõrje- ja mererobotisüsteemid, muutes sel moel lisajõudude saatmise Baltikumi raskeks, kui mitte võimatuks.
Tema kuninglik kõrgus prints Charles (Suurbritannia) tutvumas 2012. aasta märtsis Stockholmi Arlanda lennuväljal Rootsi Gripen hävituslennukiga. Rootsi õhujõud osalesid ka hiljutistes operatsioonides Liibüas. Foto: Scanpix
Solidaarsusdeklaratsiooni usutavus sõltub kolmest tegurist: väeosad, ettevalmistus ning avaliku arvamuse ja poliitiliste liidrite toetus. Ülal välja toodud nõrkused, mis puudutasid kaitseväge, nõuavad likvideerimiseks nii organisatoorseid muutusi kui ka ettevalmistusi riiklike õppuste kaudu. Lisaks on tarvis rahvusvahelisi ettevalmistusi staabikoostöö operatiivseks planeerimiseks, võimalike lahingülesannete eelset infokogumist, väeosade ühisõppusi jmt. Neid ettevalmistusi ei ole veel tehtud.
Avalik ettevalmistus on üks eeldus avaliku arvamuse ja poliitikute veenmiseks. Peab olema selge, missugune abi võib kõne alla tulla, ning vähendada tuleb ohtu, et poliitilised otsused hakkavad liialt venima – või jäävad sootuks tegemata. Veendumuse juurutamine eeldab, et tipp-poliitikud kasutaks iga võimalust levitada meie muutunud kaitsepoliitilise doktriini sõnumit. Seni pole seda veel toimunud, ent viimase aja riigikaitsedebatt on siiski andnud teemale pisut rohkem kaalu.
Väga raske probleem on usaldusväärsuse ja tegutsemisvabaduse omavaheline tasakaal. Poliitikud väidavad alatasa, et nad ei taha end juba ette siduda teatud käitumisega mingis hüpoteetilises olukorras, vaid soovivad otsustada iga kord vastavalt vajadusele. Iseenesest loomulik soov, aga sellele räägib vastu tõsiasi, et tegutsemisvabadus anda sõjalist abi eeldab – nagu eespool öeldud – avalikke ja selgeid ettevalmistusi. Kas neid on võimalik läbi viia, säilitades samas vabaduse mitte sekkuda? Dilemma on veelgi suurem, kuna me oleme ka solidaarsusdeklaratsioonis sidunud tahte abi anda vajadusega abi saada.
See dilemma on meie kui NATO-välise riigi solidaarsusdeklaratsiooni vältimatu tagajärg. Uuring ei võta NATO-küsimuses küll seisukohta, aga ridade vahelt saab lugeda, et liikmestaatus eeldaks nõutava kaitseplaani väljatöötamist ja välistaks kurnava poliitilise võitluse ohu terava kriisi korral.
Vendadele appi
„Vendadele appi” („Till bröders hjälp”) on Rootsi Kuningliku Sõjateadusakadeemia uurimisprojekti aruanne, mis ilmus 2011. aasta mais. Projekti raames uuriti Rootsi julgeolekupoliitika ja strateegilise doktriini põhjalikku muutust. 2009. aastal võttis Rootsi parlament vastu kaitsepoliitilise juhise, kus on märgitud järgmist:
„Rootsi ei jää passiivseks, kui mõni teine liikmesriik või Põhjala riik langeb katastroofi või rünnaku ohvriks. Samasugust käitumist ootame ka nendelt riikidelt, juhul kui hätta satub Rootsi. Niisiis peaks Rootsi suutma sõjalist toetust niihästi anda kui ka vastu võtta.”
See avaldus ehk nn solidaarsusdeklaratsioon tähistab märkimisväärset eemaldumist Rootsi senisest poliitikast. Kuid selleks, et uus doktriin oleks usutav, on vaja asjakohaseid relvajõude, ettevalmistusi ja avalikkuse toetust.
Projekti raames neid tingimusi uuritigi. Analüüsiti seda, kuidas Rootsi relvajõud saaksid abistada Baltimaid kolmes stsenaariumis: rahuaja kriisi, sõjaähvarduse või otsese rünnaku korral.
Järeldus on, et Rootsi relvajõud võivad NATO-juhitud ühisoperatsioonides täita tähtsat osa. Sellegipoolest on vajakajäämisi, mis tuleb kõrvaldada. Kui solidaarsusdeklaratsioon peab tõepoolest Rootsi naaberriikides toetama rahu ja julgeolekut, on palju rohkem vaja teha praktilisi ettevalmistusi ja vahetada teavet.
