Juba peaministrina hakkas Vladimir Putin suunama riigi eelarvevahendeid Kaug-Itta, eelkõige selle suurimasse keskusse Vladivostokki. Need olid kui ettevalmistavad sammud tema naasmiseks presidendiametisse. APECi tippkohtumise ajaks 2012. septembris valmis Vladivostokis hiigelsuur rippsild, mis ühendab kesklinna Rossiski saarega. Seda silda võrreldakse kuulsa San Francisco Kuldsarve lahe sillaga ja ajakirjandus on toodud teisigi paralleele kahe linna vahel. Mõlema linna maastikuprofiil on mägine, kus sõidavad üles-alla põnevad trammid ning mõlemad linnad olevat vabameelsemad kui nende riigid keskmiselt. Vene linna liberaalsuse tõestuseks tuuakse viimatise presidendivalimiste ajal antud toetusprotsent Putinile, mis oli siin 47,5% kogu riigi 63,75% kõrval.
2012. aastal avati Vladivostokis üle Kuldsarve lahe uus sild. Foto: Scanpix
Laskmata end häirida vladivostoklaste leigemast suhtumisest tema persooni, on Putin oma uue presidendiperioodi alguses teinud väga palju, et Vene majandushiiud hakkaksid investeerima Kaug-Ida regiooni. Keskvõim on hakanud Kaug-Itta, eriti Primorjesse ja Vladivostokki panustama suuremaid rahalisi ressursse, et tasa teha majanduslikku mahajäämust ning muuta piirkond ahvatlevamaks oodatavatele (mitte-Hiina) välisinvestoritele ja venelastele endile. Näiteks oli Rosneftil kavas veel 2012. aastal investeerida rafineerimistehastesse 2,2 miljardit dollarit, sest naftaproduktidest on piirkonnas suur puudus. Analüütikud küsivad aga, miks seda tehakse alles nüüd, kui kohalikud vajadused ning ekspordivõimalused Hiinasse olid ilmsed juba aastaid tagasi?
Vaikse ookeani piirkonna (APECi) riigipeade kohtumisel 2012. aasta septembris käis Venemaa president Vladimir Putin välja idee ehitada välja super-kiirtee London-Moskva-Vladivostok-Peking, mis avaks Siberi rikkused maailmale. Vene võimud väljendavad nüüd suurt huvi osaleda Kaug-Ida piirkonna kaudu Vaikse ookeani piirkonna tõusvas majanduses. Keskvalitsus on viimastel aastatel investeerinud Vladivostoki arengusse 21 miljardit dollarit, et kujundada sellest „maailma keskpaik“, nagu sealsetele elanikele on avalikult teada antud.
Vaikse ookeani ümbruse riikides elab ligi 40% maakera elanikkonnast ning piirkonna majanduslik võim kasvab aasta-aastalt. Venemaa huvi osaleda selles suures tõusulaines on mõistetav, eriti kui selle juhtidele meeldib, et sealses riikidekoosluses ei kiusata venelasi euroopalike ja demokraatlike väärtustega. Lisaks on lootus Ida-Siberi ja Kaug-Ida hiiglaslikud loodusressursid teenima panna, kindlustada Moskva võimu suure pindalaga riigi ääremaal ning olla osaline trendika piirkonna arengus.
Kuid vaevalt jõuab Vladivostok kunagi piirkonna vähegi tähelepanuväärsete keskuste nimekirja, „maailma keskpaigaks“ saamisest rääkimata, selleks on Venemaa tervikunagi liiga nõrga majandusega, ülimalt hõreda asustusega Vene Kaug-Idast rääkimata. Selle 6 miljonil ruutkilomeetril elab vaid 6 miljonit elanikku, keda on kahe miljoni võrra vähem, kui 1991. aastal. Elanikkonna kahanemine jätkub, eriti drastiline vähenemine on toimunud arktilises põhjas, kus Tšukotka elanikkond on kahekümne aastaga kahanenud 158 000-lt (1991) 50 000-ni (2009), Magadani oblastis on samal ajal 385 000 elanikust jäänud alles 163 000. Rahvastik väheneb Vene Kaug-Ida kõigis piirkondades ja linnades, isegi soodustatud ja eelistatud Vladivostokis, mille elanike arv on langenud alla 600 000.
Pöidlaküüti ootava madruse kuju Ookeani avenüü ja Admiral Fokini tänava nurgal Vladivostokis.
Foto: Scanpix
Hiigelterritooriumiga riigi jaoks ei ole see ajalooliselt uus kurss püüda hõlmata Vaikse ookeani rannik, kuid esimese katse ajal 19. sajandi lõpus ei olnud Venemaal inimressursi puudust. Ka nüüd püütakse maailma majanduse rammusaimas piirkonnas kõvemaks tegijaks saamise nimel asustada Baikali taha taas slaavlasi, kuid rahvastiku arengu seisukohalt ei ole nendel ponnistustel suurt tähtsust. Emamaale, peamiselt Moskva ümbrusse naasvate venelaste massiivsele voole ei paku tasakaalustavat vastukaalu vähesed 10 000-dollarilise toetuspaketiga meelitatavad asunikud.
Tõeks ei ole osutunud ka sünged prognoosid, et naaberriik Hiina oma hiigelsuure rahvastikuga ujutab hõredalt asustatud põhjanaabri kiiresti üle nagu kardeti 1990. aastatel. Venelaste Kaug-Ida naabruses, „Taevaaluse Impeeriumi“ kolmes kirdeprovintsis – Heilongjiang’is, Jilin’is ja Liaoning’is – on elanikke üle 100 miljoni. 14 piiriületuspunkti läbib aastas küll keskmiselt 750 000 hiinlast, kuid enamik on turistid ning veel enam on korduskülastusi. Ettevõtete rajamine ja juhtimine on Vene poolel tehtud hiinlastele nii bürokraatlikuks ja keeruliseks, et eelistatakse ettevõtlust teisel pool piiri ning pakkuda Vene poole vaid kaupu ja teenuseid. Tegelikult on ka Hiina valitsusel juba probleeme hoida rahvast põhjas, sest inimesed liiguvad massiliselt lõunaprovintsidesse. Rahvastikuteadlaste hinnanguil elab Siberis ja Kaug-Idas pidevalt 0,5 miljonit hiinlast.
Nagu juba eelpool kirjutatud, muutub rahvastiku paiknemine ja struktuur piirkonnas kiiresti. Huvitav on see, et hiinlaste asemel tulevad sinna hea meelega asukad Kesk-Aasia riikidest, nende hulgas ka üle 30 000 korealase, kes Stalini ajal küüditati Kasahstani. Kohalikud korealased on loonud tiheda vabaühendusliku võrgustiku Lõuna-Koreaga, lisaks pakub kommunistlik põhjanaaber siiani piirkonna metsatöödele oma odavat orjatööjõudu.
Püüdes tasakaalustada Hiina mõju, proovivad venelased meelitada kohale teiste Vaikse ookeani piirkonna riikide investeeringuid. Kuid kõik need katsed on suuremas plaanis jõuetud, sest Venemaa kramplik kinnihoidmine Lõuna-Kuriilidest ei lase oma jõudu näidata Jaapanil, piirkonna suurimal võimalikul Hiina vastu tasakaalustajal. Ka ameeriklased ei ole sealkandis olnud edukad. Kui rääkida Kaug-Idas töötavate Soome ettevõtjate ja spetsialistidega, siis nemad on valdavalt Hiina taustaga suurettevõtete teenistuses. Panustamata regiooni taristusse ja arengusse, kasutavad teiste maade hankiva tööstuse suurfirmad seda Venemaa osa vaid kui tooraine ripatsit. Teadaolevalt asub Kaug-Idas praktiliselt kogu Venemaa teemandivaru, 70% kullast ning märkimisväärselt suured nafta-, gaasi-, kivisöe-, puidu-, hõbeda-, plaatina-, seatina- ja tsingivarud. Sealsed mered on jätkuvalt väga kalarikkad. Metsamaterjali ülestöötamine on juba aastaid hiinlaste osalusega ettevõtete kontrolli all.
Venemaal ei ole võimalik nii väikesearvulise rahvastikuga ja oma väga nõrga majandusliku tagamaaga teha muud, kui korraldada konverentse ja kohtumisi. Suur raha ja päris majandus tuksleb küll mõlemal pool Vaikset ookeani, kuid kaugel Vene Kaug-Ida väheste suuremate linnade tuledest. Isegi kui sinna on ehitatud nii uhke asi, nagu maailma suuremaid rippsildu kohaliku Kuldsarve lahe kohal.
Tõeks ei ole osutunud ka sünged prognoosid, et naaberriik Hiina oma hiigelsuure rahvastikuga ujutab hõredalt asustatud põhjanaabri kiiresti üle nagu kardeti 1990. aastatel. Venelaste Kaug-Ida naabruses, „Taevaaluse Impeeriumi“ kolmes kirdeprovintsis – Heilongjiang’is, Jilin’is ja Liaoning’is – on elanikke üle 100 miljoni. 14 piiriületuspunkti läbib aastas küll keskmiselt 750 000 hiinlast, kuid enamik on turistid ning veel enam on korduskülastusi. Ettevõtete rajamine ja juhtimine on Vene poolel tehtud hiinlastele nii bürokraatlikuks ja keeruliseks, et eelistatakse ettevõtlust teisel pool piiri ning pakkuda Vene poole vaid kaupu ja teenuseid. Tegelikult on ka Hiina valitsusel juba probleeme hoida rahvast põhjas, sest inimesed liiguvad massiliselt lõunaprovintsidesse. Rahvastikuteadlaste hinnanguil elab Siberis ja Kaug-Idas pidevalt 0,5 miljonit hiinlast.
Nagu juba eelpool kirjutatud, muutub rahvastiku paiknemine ja struktuur piirkonnas kiiresti. Huvitav on see, et hiinlaste asemel tulevad sinna hea meelega asukad Kesk-Aasia riikidest, nende hulgas ka üle 30 000 korealase, kes Stalini ajal küüditati Kasahstani. Kohalikud korealased on loonud tiheda vabaühendusliku võrgustiku Lõuna-Koreaga, lisaks pakub kommunistlik põhjanaaber siiani piirkonna metsatöödele oma odavat orjatööjõudu.
Püüdes tasakaalustada Hiina mõju, proovivad venelased meelitada kohale teiste Vaikse ookeani piirkonna riikide investeeringuid. Kuid kõik need katsed on suuremas plaanis jõuetud, sest Venemaa kramplik kinnihoidmine Lõuna-Kuriilidest ei lase oma jõudu näidata Jaapanil, piirkonna suurimal võimalikul Hiina vastu tasakaalustajal. Ka ameeriklased ei ole sealkandis olnud edukad. Kui rääkida Kaug-Idas töötavate Soome ettevõtjate ja spetsialistidega, siis nemad on valdavalt Hiina taustaga suurettevõtete teenistuses. Panustamata regiooni taristusse ja arengusse, kasutavad teiste maade hankiva tööstuse suurfirmad seda Venemaa osa vaid kui tooraine ripatsit. Teadaolevalt asub Kaug-Idas praktiliselt kogu Venemaa teemandivaru, 70% kullast ning märkimisväärselt suured nafta-, gaasi-, kivisöe-, puidu-, hõbeda-, plaatina-, seatina- ja tsingivarud. Sealsed mered on jätkuvalt väga kalarikkad. Metsamaterjali ülestöötamine on juba aastaid hiinlaste osalusega ettevõtete kontrolli all.
Venemaal ei ole võimalik nii väikesearvulise rahvastikuga ja oma väga nõrga majandusliku tagamaaga teha muud, kui korraldada konverentse ja kohtumisi. Suur raha ja päris majandus tuksleb küll mõlemal pool Vaikset ookeani, kuid kaugel Vene Kaug-Ida väheste suuremate linnade tuledest. Isegi kui sinna on ehitatud nii uhke asi, nagu maailma suuremaid rippsildu kohaliku Kuldsarve lahe kohal.
